Libathriller, õrnalt eksistentsiaalpoeetiline

Natali Lohk ja Üllar Saaremäe Rein Raua õnnestunud esmalavastuses «Vend». Foto: Oksana Nakorchevska ja Heigo Tede

Rein Raud jõudis esimest korda lavastades muljetavaldavate näitlejatööde ja lavalise atmosfäärini.

Raua «Vend» pole tugev lavastus mitte ainult Rakvere, vaid kogu eesti teatripildis. Üllatas, et Rein Raud jõudis esimest korda lavastades sedavõrd muljetavaldavate näitlejatööde ja lavalise atmosfäärini. Kui teha etteheiteid, siis puudutavad need Raua romaani. Lavatööd saab vaid kiita.

Romaani «Vend» vorm on üksjagu eredam ja haaravam kui sisu. Tegu on ikkagi sellise postmodernismiga (olgugi et kõrgekaarelise ja kõvaga), kus võimas erudiit on kompotiks keetnud nii madalat kui ka ülevat ja nii keerulist kui ka lihtsat ainest.

Ühtede kaante vahele on tahetud mahutada arhetüüpne ebaõigluse ja kättemaksu lugu, eesti väikelinnade korruptsioon ja jorsikultuur ning üldfilosoofilisemad mõtted vabadusest, samuti alessandrobariccolik kõrgstiil ning kirjanikku küllap lapsepõlvest kummitama jäänud Sergio Leone ja Clint Eastwoodi vesternide hõng. Seda kõike lugejale mugavas, mõnusalt peos hoitavas, hästi edenevas, mõne tunniga haaratavas pakenduses.

Pole ime, et kõik võrdselt imponeerivalt ei õnnestu. Majandusalaste sahkerduste ja jorsside pildistamise osas on romaan rutiinne ja hambutu, raamatut läbiv õrn eksistentsiaalne alatoon on küll nauditav, ent liiga episoodiline ja hämar, et tõsiselt mõtlema panna ...

Natuke kahju, et Raudki on valinud ajastuomase easy reading’ute kirjutamise tee, olgugi need ületamatult stiilsed ja omanäolised. Kes siis veel kui mitte tema suudaks komponeerida ka suurvorme, nagu Thomas Mann, Robert Musil või Fjodor Dostojevski. Aga mis seal ikka, tegelikult ju ülimalt rahvusvaheline mees Raud on eestigi kultuurile andnud aukartustäratavalt palju.

Keel heliseb kui muusika

Parimini on romaanis töötanud Alessandro Bariccolt võetud mall, «Venna» keel heliseb tõesti kui muusika. Pole ime, et teos luule, poeetilisuse ja hingestatud helide gurmaanidest Üllar Saaremäe ja Tiina Mälbergi huviorbiiti jäi ning järjekordse uhke leiuna Rakvere teatri julgete ja põnevate leidude rohket repertuaari ehib, lisakirsiks uudishimu tekitav lavastajadebüüt.

Kirjutavate inimeste lavastajavõimete üle on teatripublikul korduvalt imestada tulnud (Ivar Põllu, Margus Kasterpalu jmt). Rauagi multitalendi järjekordne tahk avaneb uhkelt. Romaani ülal esile toodud sisulisi probleeme lavastus ei korva. Väikelinna korruptsioonist ning poliitilistest ja majanduslikest sahkerdustest võiks sotsiaalselt tundlik Saaremäe hoopis ise NO99 haardega reality-draama teha. «Venna» vormilist kaunidust annab ent imetleda.

Kogu ülalmainitud postmodernne kompott on õnnestunud mitte ainult sõnaliselt, vaid ka visuaalselt stiilseks tervikuks liita. Libastumisohtu suurendavaid eri oopereist pärinevaid komponente lisandub romaanile laval veel küllaga, alates lavastust pidevalt saatvast videost kuni veidrate skulptuuride ja näitlejate nappides karakterrollides pidevalt vahelduvate kostüümideni.

Kuid kireva vennasrahvastest kunstnike tiimi töö lummab. Mõned videosutsud (nt Helgi Annastiga tehtud matuseminutike) on nii head, et võiks hakata mõtlema «Venna» filmiversiooni peale.

Väga stiilsed nii kostüümide kui ka liikumise ja plastika poolest on lavastuses arvukad stseenid tipsidega.

Suur osa on seejuures muidugi Ülle Lichtfeldti näitlejaoskustel ja imelisel füüsilisel vormil, aga nii mõneski lühikeses lavastseenis torkasid eredana silma ka Natali Lohu ja Silja Miksi kostüümid, liikumine, miimika ja meik ning hästi välja peetud lakoonilised repliigid.

Omaette elamus on muusikaline kujundus. Tänuväärne, et Raud oma muusikalisi jt mõjutajaid vaatajatega lahkesti jagab ning et Anne-Ly Sova selle eruditsioonipagasi omaette kunstiteose mõõtu kavalehel publikuni toob.

«Vend» on lavastus, kus pooled näitlejad mängivad arvukaid karakterepisoode ning võimalus oma rolli sügavamalt ja mitmeplaaniliselt avada on tegelikult vaid kahel peaosalisel. Vähemasti mõnede karikatuursete stseenide läbikukkumine, igavus ja isegi maotus on seda tüüpi lavastuste puhul sagedane.

Pisut palagani ka

«Vennas» kujuneb vaid lõpp pulmamarsi jms tõttu veidi palaganilaadseks, muidu on pea kõik episoodid detailideni stiilsed. Suurimad teened olid siin Lichtfeldti kõrval Eduard Salmistul, kes oma parimatel lavahetkedel saavutab Euroopa ja vene kinost tuntud sügavtoladele omase suurejoonelise deliirselt totra väbeluse.

Väga tugeva rolli teeb ohvrina Mälberg, kelles väljendub enim lavastuse poeetilisus, ba­ric­co­­lik pool. Teatris ei näe iga päev midagi nii puhast, selget ja ilusat. Teda provintslike sahkerdajate ülekohtu eest päästma tõtanud Saaremäegi rollipsühholoogia, kehakeel, ilmete amplituud jne on mõtleva, aruka macho’na traditsiooniliselt võimas.

Selleks et «Vennas» nähtud koduperenaisi ja neiukesi hurmates veenvalt välja vedada, kuluks kõigile lavastuse macho’dele, nii sarvekandjatele kui ka mittesarvekandjatele, siiski ära väike vormiparanduslaager Lichtfeldti juhendamisel. Niisugusega peaks isegi ühinema.

Kokkuvõttes võib Rakvere teatrile pühendunult leidliku repertuaari- ja lavastajavaliku toel saavutatud järjekordse õnnestumise puhul aga vaid õnne soovida.

Rein Raud

«Vend»

Lavastaja Rein Raud

Osades Üllar Saaremäe, Tiina Mälberg, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Natali Lohk, Alo Kurvits, Toomas Suuman, Mihkel Kabel, Margus Grosnõi, Eduard Salmistu

Esietendus 20. septembril Rakvere teatris