Põhjus astuda Tubakapoodi, uks on avatud igal hetkel ja ükskõik kus

Fernando Pessoa «Tubakapood». Foto: Repro

On põhjust rõõmustada kõigil Pessoa-sõpradel, keda, ma tean, on omajagu palju. Sest Tõnu Õnnepalu tõlkes on värskelt ilmunud ühe Pessoa-poeedi, Pessoa ühe heteronüümi Álvaro de Campose luulevalimik «Tubakapood».

Kes Pessoa loominguga kursis (seni on sellega eesti keeli võidud tutvuda nii Ain Kaalepi 1973. aastal ilmunud «Autopsühhograafias» kui ka näiteks Õnnepalu varasemates, raamatuks koondamata tõlgetes), sellele ei pea seletama, kuidas üks mees (Pessoa) kirjutas mitme eest (kelle seas ka Álvaro de Campos). Või mitu meest kirjutasid ühe eest. 

Kes ei ole Pessoaga varem kokku puutunud, sellele on «Tubakapood» hea koht, kust alustada – saatesõna täidab lüngad teadmistes ja annab empaatia. Üks lähtekoht, mille tõlkija annab, on selline: Álvaro de Campose looming on «võibolla parim, mis ta [Pessoa] kirjutas» (lk 118).

Õnnepalu tõlkis seda luulevalimikku oma sõnul kümme aastat, kuigi armastus Pessoa luule vastu alanud veel palju varem. Ning mõelnud Õnnepalu sellele või ei, aga «Tubakapoodi» saadab arvude maagia. Õnnepalu on 47-aastane, sama vana nagu Pessoal eluaastaid kokku. Ja raamat tuli trükist – muidugi juhuslikult! – täpselt 74 aastat pärast Pessoa surma.

«Tubakapood» koondab Álvaro de Campose «viimaseid luuletusi», mis kirjutatud niisiis enam-vähem Õnnepalu eakaaslasena: sellega selgitab kirjanik-tõlkija ka luuletuste valikut. Sest päris Pessoa-kaanonit ei ole olemas (Pessoa ei avaldanud elu jooksul pea midagi, vaid kirjutas kasti) ja iga kogumik on paratamatult tõlkija/tõlkijate nägu. Õnnepalu puhul on vähemasti kindel, et see, mis ta on Pessoa mahukast loomingust valinud, on talle endale tähtis.

See ei ole tähtsa autori «antoloogia», vaid eesti kirjaniku isiklik suhe ühe oma lemmikluuletajaga. Õnnepalu on rõhku pannud ka raamatu paksusele: või õigemini sellele, et ta liiga paks ei oleks. Et oleks haaratav ja üleloetav.

Raamat on mul kotis, kui saabun Lõuna-Itaalia detsembri soojusse. Ja nende luuletuste read tunduvad nii sobivad, nii omad ja õigel hetkel loetud. Siin, lõunas, on sellel lähedasem lähedus: tubakapoodide ees seisavad tubakamüüjad, kes vaatavad tänavasegadikku, kus metafüüsikata-metafüüsikaga-mehed lähevad ja ostavad sigarette, tervitavad ja lobisevad.

Kuigi, vast oleks iga hetk õige, ja sellel, mida siin läbi elan ja näen, ei olegi vahet. Hea luule on avatud, nagu olevikki. Loen seda raamatut ja kirjutan hea hulga luuletusi: see tuleb loomulikumalt kui tutvustuse-lühiarvustuse kirjutamine.

«Laevandusinsener» de Campose luuletustes, mis Õnnepalu välja valinud, jäävad põhiliste teemadena pinnale kasutamata jäänud võimalused ja valimata teed ning lahkumine «eikuhugi».

Ring on nagunii koomal – de Campos on üksi, ning suutmata enseteadvust maha jätta, vaatleb põhiliselt iseennast, ja kui vaatleb teisi, siis distantsilt. Hoolimata eksistentsialistlikest mõttekäikudest on de Campose luuletused, ütleks, eelkõige lihtsad. Mees, kes ei saa iseendast lahti: «Proua Gertrude! / Te olete seda tuba lohakalt koristanud: / koristage need mu mõtted siit ära!» (lk 94).

UUS RAAMAT
Fernando Pessoa «Tubakapood»
Tõlkinud Tõnu Õnnepalu
Pilgrim Books, 2009
164 lk