Kultuurisoovitused

Jänes: kultuuriraha osakaal väheneb euroliidu ja varasemate otsuste tõttu
Postimees.ee intervjuu!

Kultuuriminister Laine Jänes.

FOTO: Peeter Langovits

Kultuuriminister Laine Jänes põhjendab seda, miks on tema juhitava ministeeriumi osakaal riigieelarves viimasel ajal pidevalt vähenenud, liiga vähe kultuurile tähelepanu pöörava Euroopa Liidu ja eelmiste valitsuste otsustega.


Laine Jänes, viimase kümnendiga on kultuuriministeeriumi osakaal vähenenud riigieelarves enam kui veerandi võrra - 3,5-lt 2,6 protsendile. Siit võiks välja lugeda, et riik on muutunud aasta aastalt kultuurivaenulikumaks. Miks on kultuuriministeerium lasknud endale järjest pähe istuda?

Tuleb alustada natuke kaugemalt ja selgitada olukorda tervikuna. Kui räägime viimasest kümnendist, siis on Eesti riigieelarves muutunud päris mitmed asjad. Esiteks on muutunud riigieelarve struktuur, kindlasti ei saa võrrelda seda, mis oli aastal 2000, ja milline on ta praegu. Seda on paljude seadustega muudetud, kindlustatud, täpsustatud.

Kõige olulisem, mis on muutnud osakaalu, on, et 2004. aastal astus Eesti Euroopa Liitu ja siia hakkasid tulema eurorahad. Need muutsid oluliselt osakaalu väga paljudes valdkondades. Me teame, et ainult mõned ministeeriumid on rakendusasutused, mille kaudu euroraha tuleb. Näiteks siseministeeriumi ja regionaalministri kaudu tulevad ka kultuurirahad, aga need kajastuvad regionaalministri eelarves.

Kui vaatame arvuliselt ja ajaliselt, siis näeme, et just aastatel, mil on suurenenud eurorahade osa riigieelarves, ongi osakaalud muutunud.

Nii et probleem on eelkõige selles, et kultuuriministeerium on saanud teistest vähem euroraha?

Seda raha, mis puudutab kultuurivaldkonda, on tõesti eurorahades proportsionaalselt kõige vähem. Need hetked, kui Eesti riik valmistas ette eurorahade meetmeid ehk seda, millised rahad lähevad millistesse valdkondadesse, olid juba pikka aega tagasi.

Töö algas 2000. aastate alguses, kui valmistati ette 2004-2006 meedet. Kohe, kui see oli avanenud, alustati 2007-2013 meedet. Nendest kahest perioodist on meil kurb kogemus, et kultuurivaldkond on jäänud ettevalmistajatel kahjuks tagaplaanile.

Me töötame praegu selle nimel, et kultuuriministeerium saaks rakendusasutuseks, et eurorahad tuleks otse kultuurivaldkonda, et neid saaks kasutada analoogiliselt näiteks kutsehariduse rahadega, kus on rahad ka õppekeskkonna arendamiseks - ehk siis eraldi meetmed võiks olla kultuuriasutuste keskkonna parandamiseks.

Teie sõnum on siis see, et Eesti eelmised valitsused, eelmised ministrid on teinud vigu, mille vilju me praegu nopime?

Ei, te ütlete seda liiga mustvalgelt, ma ei ütleks, et ministrid. Tegelikult on need valitsuse ja teatud komisjonide otsused tervikuna.

Tõesti, prioriteet on olnud valdkonnad, mis meil olnud on kaua aega väga hullusti vaeslapse osas - kui saastatud on olnud meie keskkond 50 aasta jooksul, meil pole olnud normaalseid veetorusid ning kanalisatsiooni linnades ja valdades, meil ei ole normaalseid teid.

Ehk kui noor riik alustas oma teed Euroopa Liidus ja oli võimalik saada eurorahasid, siis oli tarvis teha alustuseks investeeringuid elukeskkonda.

Me oleme jõudnud nii kaugele, et järgmistest meetmetest me võiksime vaadata kultuurikeskkonda. Selle nimel me töötame.

Samas on meil euroraha jagatud päris pikka aega. Eelneva põhjal võiks siis öelda, et kui läheb rahajagamiseks, on euroliit suhteliselt kultuurivaenulik organisatsioon?

Tuleb tõde tunnistada, et Euroopas tervikuna ei pöörata kultuurivaldkonnale nii palju tähelepanu, kui soovivad kultuuriministrid. Kultuurministrid on seda teemat tõstatanud nii Põhjamaade kultuuriministrite kokkusaamistel kui Euroopa Ministrite Nõukogus.

Selles mõttes vastab tõele teie väide, et Euroopas tervikuna ei pöörata kahjuks kultuurivaldkonnale nii palju tähelepanu, kui meie sooviksime.

Kas saate panna omalt poolt käe südamele ja öelda, et nii palju, kui Euroopa Liit ja varasemad valitsused on teile võimalusi andnud, nii palju olete euroraha ka kultuurivaldkonnas käima lükanud?

Absoluutselt ja täiesti selgelt. Lisaks sellele, mida on valitsus tervikuna eurorahade osas taotlenud, on meil n-ö Norra rahad, näiteks mõisakoolide programm, mis on sajaprotsendiliselt kultuuriministeeriumi programm. Seal on palju panustatud muinsuskaitse valdkonda - restaureeritud vanu mõisaid, et avada seal taaskord kultuurikeskusi ja koole.

Saame taotleda ka loomemajanduse raha, ehkki see on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi all. Aga see raha on väga väike, seda on 6 aasta peale 100 miljonit.

Teie eelkäija Jaak Allik on andnud mõista, et kui kultuuriminister oleks näiteks teie kolleeg haridusvallast Tõnis Lukas, siis oleks teie ministeeriumi eelarve palju tugevam.

Ega kohvipaksu pealt oska ennustada, võib-olla tõesti oleks, ma ei tea. Aga võib-olla ei oleks, võib-olla oleks veel halvem. Me ei saa seda niimoodi ennustada. See on hiromantia, millega ei ole mõtet tegeleda.

Kui Allik toob selle võrdluse, väites, et hariduse rahad on oluliselt kasvanud, et hariduse valdkond on prioriteet, siis selles mõttes vastab see tõele, et...

...et saab öelda, et kultuur ei ole selle valitsuse prioriteet?

Ei, me saame öelda seda, et haridus on prioriteet, mis ei tähenda seda, et see välistaks kõiki teisi. Hariduse valdkonna miljarditõus on jälle need samad suunatud eurorahad.

Siin tuleb vahet teha, et kui eelarves on nn vabad vahendid, mida suunatakse palkadeks, tegevusteks jne, seadusega paika pandud rahad ja kolmandaks eurorahad, siis iga ministeeriumi eelarve koosneb sisuliselt kolmest suurest alalõigust.

Kui võrrelda vabu vahendeid või tegevuskulusid, näeme, et need on vähenenud absoluutselt kõikidel ministeeriumidel sarnaselt. Ei saa vaadata tervet eelarvet. Selle jaoks, et inimene suudaks analüüsida, mis toimub ühes või teises valdkonnas, tuleb võtta omavahel võrreldavad näitajad.

Kas see trend on olnud samasugune läbi aastate? On kritiseeritud, et aastatel 2007-2008, kui riigieelarve hüppas kõrgustesse, hakkas kultuuriraha osakaal selles langema. Näiteks 2007. aastal oli kultuuriministeeriumi osakaal riigieelarves 3,2 protsenti, 2008ndal 2,9 ja siis langes juba ligi 2,6 peale.

Ei vasta tõele. 2008. aasta kultuuriministeeriumi valitsemisala eelarve oli esimene minu tehtud eelarve ning see tõusis 2007. aastaga võrreldes. Vabade vahendite osa, mida on võimalik jagada, tõusis 19,8 protsenti, mitte ei langenud. Sellele lisandus veel 100 miljonit krooni «Eesti Vabariik 90» projektist, mis ei kajastu eelarve baasfinantseerimises, vaid on lisaraha. Ehk tegelikult saame me 2,8 miljardi asemel rääkida, et 2008. aastal oli meil 2,9 miljardit.

See, mis edasi tuli, ei ole ju kellelegi uudis - üleüldine kärpimine kõigis valdkondades. Me ei saanud kärpida neid rahasid, mis olid paika pandud seadusega, eurorahadega ja selle kaasfinantseerimisega. Sel aastal oli katastroofiline tõesti see, et vähendati n-ö vabu vahendeid, et võeti sealt, kust võtta sai, et mitte minna miinusesse.

Tookord tegi kabinet selle otsuse riigimehelikult ja kultuur sai tõesti haiget - meil langes vabade vahendite osakaal 15 protsenti, samal ajal kui fikseeritud kulud tõusid.

Aastal 2009 seadusest tulenevaid asju, näiteks loovisikute toetamist, kultuurkapitali ja kultuuripreemiaid, ei puututud, eurorahade kaasfinantseerimine - see kõik tõusis 16,5 protsenti meie enda eelarve sees. Seetõttu pidid meie vabad vahendid vähenema.

Siin on tõesti force majeure. Ma ei tea, missugune isik oleks, kui ta oleks kultuuriminister, suutnud olukord muuta või saavutada mingisugunegi teine kokkulepe või staatus, sest vabad vahendid vähenesid absoluutselt kõikidel.

Ärme võrdleme võrreldamatuid asju. Näiteks põllumajandusministeeriumis ja keskkonnaministeeriumis oli eurotoetusi niivõrd suur hulk, et lõppkokkuvõttes nägi eelarve välja selline, et nende osakaal oli suurenenud.

Hariduse valdkonnas pandi kinni väga palju koole ja õpetajate palgaraha jagati ringi vähemate inimeste vahel. Meie ei ole pannud ühtegi kultuuriasutust kinni. Oleme püüdnud selle sama rahaga säilitada, arendada, hoida alles kõiki neid sündmusi.

Kui te nimetasite ministeeriumi eelmise aasta eelarvet «ellujäämise eelarveks», siis millise nime annaksite tänavusele?

Kultuuri allasutused on teinud ära erakordselt hea analüüsi. Tegelikult oli juba kevadel teada, et kärpida tuleb edasi. Kultuuriasutused korraldavad oma tööd sesoonselt, mis ei ole jaanuarist detsembrisse, vaid septembrist juulini, ehk töö käib teisiti. Tegelikult on arvestatud sellega juba ette ja kõikide kultuuriasutustega on läbi räägitud. On saavutanud konsensused ja kokkulepped.

Kas see on siis teine ellujäämise eelarve või on ta midagi süngemat või helgemat?

2010. aasta eelarve on selle asja nimi. Ei tea, kas ta peab olema ilmtingimata mõne epiteediga. Hakkama saamise eelarve - saadakse hakkama.

Kui mõelda kultuuriinimestele, kes tunnevad praegu oma nahal rahalisi raskusi ja
võitlevad ellujäämise nimel, siis mida te neile soovitaksite - kuidas elada 2010. aasta üle?

Keda te nende kultuuriinimeste all mõtlete?

See loetelu on päris pikk, kes on meedias sõna võtnud, näiteks galeriide, teatrite ja kultuuripealinna teemadel.

Me jõuame väga huvitava teemani, mis vajaks jällegi täpsustust ja selgitust. Esiteks, päris mitmed kultuuriasutused, millest te räägite üldistatult, kuuluvad tegelikult kohalikule omavalitsusele.

Me räägime näiteks Tallinna Linnateatrist ja Tallinna Kunstihoonest, mis on linna asutused. Me räägime mitmetest projektidest, festivalidest või ettevõtmistest, mis on Tallinna egiidi all toimunud ja riik on olnud seal kaasfinantseerija, näiteks «Kuldne mask».

Ma tahaksin siinjuures öelda, et riik tuleb kindlasti Tallinna Linnateatrile appi, et ta saaks üle ligi 50-protsendilisest kärpest, mis on talle linna poolt tehtud.

Siin aetakse asjad segamini. Arvatakse, et kõik kultuuriasutused kuuluvad kultuuriministeeriumi alla. Nii ei ole.

Mina usun, et tuleb huvitav kultuuriaasta. Oluline on mainida ka, et on olümpia-aasta. Meie sportlased saavad minna olümpiale Eestit väärikalt esindama ja olümpia ettevalmistusrahad on leitud.«Teater maale» programm sai raha juurde, kui räägime regionaalsest kultuuripoliitikast. Järgmisel aastal on loomisel oratooriumi koor, mida on oodatud umbes 17 aastat.

Oleme leidnud keerulistes tingimustes väga palju võimalusi, pööramaks tähelepanu valdkondadele, kus me oleme vaeslapse osas.

Nii et väike masu tuleb ka kultuurile kasuks?

Niimoodi on küüniline öelda, aga kindlasti vaatasid kõik põhjalikult üle oma sisemised reservid. Ma usun, et niisugune põhjalik analüüs tuleb kasuks kõikidele valdkondadele.

Milline on uuel aastal olukord kultuurkapitaliga?

Kindlasti on oluline mainida, et väga palju tuleb appi kultuurkapital, ehkki siin on olnud heitlikke aegu, kus mõned jõud on tahtnud kultuurkapitali seadust muuta, see sulgeda jne.

Laekumised, mis tulevad alkoholi- ja tubakaaktsiisist, on 4. kvartalis olnud paremad kui planeeriti. Ja prognoos järgmiseks aastaks on tõusuteel.

Ehk kultuuriinimeste, kunstiinimeste, teatri- ja rahvakultuuritegelaste projektid, mis sünnivad aasta keskel ja mis on saanud traditsiooniliselt kultuurkapitalilt toetust, saavad toetust kindlasti.

Samuti saab kultuurkapitalilt toetust lisaks riigi toetusele näiteks SA Kultuurileht. Minu meelest on oluline ka see, et me oleme käesoleval lugemisaastal käivitanud projekti, kus me saadame SA Kultuurileht väljaanded oma kulu ja kirjadega kõikidesse koolidesse ja rahvaraamatukogudesse.

Tagasi üles