/nginx/o/2013/09/24/2403770t1h4598.jpg)
Hästi lavastatud ja esitatud teravat meelelahutust pole kunagi liiga palju.
Kaks korda naljakas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast esietendust Sinilinnus küsis üks tuttav, kuidas meeldis. Ütlesin, et ee.. ää.. no polnud enam nii naljakas kui eelmine kord Kanalas. Tema pahandas, et mitte ükski asi pole kaks korda naljakas. Ma siis üritasin veel järele hüüda, et no ikka oli ka.
Siis hakkasin mõtlema, et parimad asjad elus on kas või sada korda naljakad. Nii et see etendus ei olnud parim asi elus – aga oleks vist imelik ka, kui olnuks. Sellegipoolest oli ta hea asi. Ja tegelikult tingis langeva emotsioonikõvera ilmselt ka see, et näitlejates oli silmaga nähtav pinge: suvel Kanalas hoopis teistes tingimustes ja pretensioonitumale publikule – peamiselt sõpradele ja sõprade sõpradele – oma ständappi esitades oli hoopis teisiti.
Kanala vaib oli nii sundimatu. Eks kana olegi veidi pretensioonitum lind, kui on seda sinilind. Eriti kui Kanalasse minnes ei oska veel suurt midagi ette arvata, aga Sinilindu lähed juba teatud ootustega.
Linnateatrinaer
Tegelikult ikka oli kaks korda naljakas. Oleks kolm korda ka. Ainult et mingid naljad, mis ei olnud niivõrd naljakad, kuivõrd suurimale võimalikule inimeste hulgale suurimat naljakuseprotsenti arvestavad, tunduvad esimest korda vaadates okeid, aga teist korda on juba tüütud.
Kuna see Kinoteatri lavastus on juba lavastajate kaudu otsapidi Tallinna Linnateatriga seotud, siis see, mis häirima hakkas, oli just see mingi n-ö linnateatrinaer. See on mingi imelik punnitatud naer, mida aretavad näitlejad ja publik üheskoos ning mis kipub selle teatriga kaasas käima (isegi kui teater ise polegi päris kaasas).
Samas, teine linnateatrit meenutav asi etenduses oli jälle eriti mõnus. See elmonüganenlik «komade panemine» sketšide vahele – muusikalised ja vaoshoitud liikumiskujundid, mis oleks nagu suvalised, aga on ometi väga täpsed ja paigas. Selline lummav arbitraarsus.
Mitte et ma üleüldiselt nende komade fänn oleks või et need oleks näiteks «Meie, kangelaste» vaatamist kuidagi meeldivamaks muutnud, aga just kõnealuses tragikoomilises ständapis oli see täpselt see, mida vaja.
Tegelikult, see seos lavastusega «Meie, kangelased» on iseenesest päris huvitav. Sest Eesti naised on kangelased, nii ju Kinoteatri lavastusest välja tuleb. Selliste meestega maid jagada, nagu meile siin antakse, on ikka paras vägitükk. Vaatamata oma utreeritusele oli peaaegu iga etenduses kirjeldatud olukord mingit otsa pidi ka oma elust läbi käinud.
Ütleks nüüd selle eriti nõmeda lause, et äratundmisrõõmu jagus kõigile. Nõme on see lause sellepärast, et äratundmisrõõm paistab sedasi olevat mingi eriti hea asi. Aga ega ta pole. Nii ei saa ju üldse areneda.
Kokkuvõtteks: oli kaks korda naljakas, oli väga hea meelelahutus, eelesietendus parem, esietendus veidi konarlik. Piret Krumm ja Katariina Tamm on andekad tüübid ja eriti hästi haakiv paar. Mõlema, aga eriti viimase soolod – neid oli ka rohkem ja need olid kontsentreeritumad – tõid ikka rõõmupisara palgele.
Meelelahutus – ande raisk?
Hästi lavastatud ja esitatud terav meelelahutus on tegelikult väga suur väärtus. Head meelelahutust ei taheta ju väga teha, sest kes sellega juba hakkama saab, saaks ka diibimate asjadega ja siis ju ometi oleks inimeste meele lahutamine justkui oma ande raiskamine.
Mul on tunne, et üks kahest lavastajast (mitte teist välistades, vaid pigem sellise tähelepaneku puudumise tõttu hetkel kõrvale jättes) – Paavo Piik – on just see tüüp, kes oskab teha parimat meelelahutust põdemata, et pole piisavalt diip. Mis on tase.
Ma olen seda vist kusagil kirjutanud juba, tuleb tuttav ette. Just samamoodi nagu tulevad tuttavad ette olukorrad etenduses. Naljakas ja samal ajal nagu nõme ka: unista edasi, et midagi uut siin ilmas juhtuks. Vähemalt juhtub aeg-ajalt uut teatrit ja selliseid uusi näitlejaid, kes suurt huvi pakuvad. Eriti see Tamm. Ja Krumm.
Järgmised etendused 25. ja 26. septembril ning 3., 6., 14., 17., 21. ja 24. oktoobril
----------------------------------------
«Võidab see, kellel on kõige hullem mees»
Lavastajad Diana Leesalu ja Paavo Piik. Näitlejad Piret Krumm ja Katariina Tamm
Kinoteatri esietendus 20. septembril kohvikus Sinilind
(Tallinna Kinomaja)