Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/01/05/6228583t1hd8b6.jpg)
/nginx/o/2013/09/25/2405546t1hc326.jpg)
Nende arusaamatute täheühendite all (Tartu Kunstikuu anagramm) peetakse Tartus viiendat kunstikuud/festivali ja seekord on alapealkirjaks PRADA-PRAVDA. See on sõnamäng kahe kuulsusega: Itaalia moefirma Prada ja ajaleht Pravda. Esimene asutati 1913, teine 1912, mõlemal suured tähtpäevad (möödas). Ajaleht Pravda on inimeste teadvusse jäänud kui tagurpidi pööratud tõe sünonüüm.
Festivali viis kuraatorit Marika Agu, Rael Artel, Kaisa Eiche, Triin Tulgiste ja Marie Vellevoog ongi suutnud valida kümnest Euroopa maast ja New Yorgist teosed, mis paeluvad vaatajat tõe uperpallidega, igal juhul on nad mitmekihilised, kui kasutada moesõna.
Tänapäeva moodne kunst ei ole ühe pilguga haaratav päikeseloojang, vaid väike teatrietendus kolme tooli ja juhusliku kaaslasega. Kunstiteoseks on installatsioon valguse, heli ja liikumisega, kogu ruumiga, milleks võib olla määrdunud võlvkelder või klantsitud seinad. Kui mõni taies koju ostagi, pole õiget aurat. Seetõttu tuleb minna neid vaatama, õigemini astuda nende sisse ja seal tükk aega olla, mõelda, tunda. See on ainukordne kogemus.
Kuid täieliku elamuse saab alles seletavat teksti lugedes. See on veel üks kaasaja kunsti eripära. Teed juhatab õnneks Marie Vellevoo hästi koostatud käepärane kataloog Mikk Heinsoo ilusas kujunduses, selges eesti keeles ning odavam kui tass kohvi.
Kuraatorid on arvestanud kolme galerii ruumide omapäraga, kus kõiki festivali ekspositsioone ühendavad rumeenlase Dan Perjovschi grafitid otse välisuste vastasseinas. Edasi aga haaras enim Viltuse Maja läbi kolme ruumi ulatuv suurejooneline installatsioon. Ühel pool näeme üle terve seina videot Lenini kuju mahavõtmisest Vilniuses (Deimantas Narkevičius) ja vastaspoolel demonstratsiooni (Dmitri Gutov ja üheksaliikmeline grupp Radek Venemaalt). Mul tekkis laulva revolutsiooni tunne.
Kataloogist aga saame teada, et see on pettus. Leninit ei võeta mitte maha, vaid rahva ovatsioonide saatel hoopis paigaldatakse postamendile (video jookseb tagurpidi, mida algul pidasin rikkeks) ning demonstrandid on lihtsalt rohelise tule tagant üle tee minevad juhuslikud inimesed, kelle sekka on end poetanud plakatitega vembumehed. Videote mõte: rahvas ja mälu on manipuleeritav!
Kahe video vahel on rida valgeid orhideesid (Oliver Laric, Austria), mis kannavad vabadusvõitleja, Nobeli rahupreemia laureaadi Doritaenopsis Aung San Suu Kyi nime. Installatsiooni mõte on aga selles, et auavaldus on muutunud kaubaks, kus aretajad disainivad luksuslikku hübriidorhideed just selliseks, nagu rikas tellija nõuab.
Y-galeriisse on koondatud rohkem tarbekunsti. Siin on näituse võtmeteosed: käekotid nimega «Pravda 2013». Revolutsioonilisele punasele (Pravda) on antud elitaarne välimus (Prada). Vaimukas! Poolaka Franciszek Orlowski «Proovikabiin» koosneb installatsioonist, kus kardinad on kokku õmmeldud kodutute riietest ja selle kõrval fotoseeria, kus kunstnik tänaval pingil istudes vahetab kodutuga kogu oma garderoobi. Tänav on inspireerinud ka tallinlast Jaanus Sammat, kes on kampsunitesse kudunud tänavatelt leitud seksuaalseid grafiteid.
Galeriis Noorus üllatas tartlase Tanel Randeri video, mis on tema varasemate teostega võrreldes ootamatult lühike, justkui lõpetamata, ja ometi kõnekas. Ameeriklaste Chelsea Knigti ja Mark Tribe’i kaksikvideo «Posse Comitatus» (sõjaväepataljoni võim) filmib ühes sõjaväelaste täpselt koordineeritud treeningut ja teises selle matkimist graatsilises tantsus, mis paraku on ka täpselt koordineeritud. Ääretult nutikas on Berliini kunstniku Ulrich Vogli peegli ja pärisokstega installatsioon «Aken Tartu».
Kataloogi hallid leheküljed on pühendatud seitsme noore kunstiteadlase ja Sirbi keeletoimetaja Aili Küntsleri arutelule, kuidas nimetada praegust kunsti, kas see on kaasaegne või nüüdiskunst, kusjuures «avangardne» olevat aegunud ja «moodne» ning «tänapäeva» ei võetud üldse suu sisse. Vaene Aili Küntsler ei saanudki sotti. Ka mina mitte ja seetõttu nimetan praegust festivali lihtsalt huvitavaks.
Festival
ART IST KUKU NU UT
Kuraatorid Rael Artel, Kaisa Eiche, Marika Agu, Triin Tulgiste ja Marie Vellevoog
Tartu Kunstimuuseumis, galeriis Noorus ja Y-galeriis 27. oktoobrini