Kahe video vahel on rida valgeid orhideesid (Oliver Laric, Austria), mis kannavad vabadusvõitleja, Nobeli rahupreemia laureaadi Doritaenopsis Aung San Suu Kyi nime. Installatsiooni mõte on aga selles, et auavaldus on muutunud kaubaks, kus aretajad disainivad luksuslikku hübriidorhideed just selliseks, nagu rikas tellija nõuab.
Y-galeriisse on koondatud rohkem tarbekunsti. Siin on näituse võtmeteosed: käekotid nimega «Pravda 2013». Revolutsioonilisele punasele (Pravda) on antud elitaarne välimus (Prada). Vaimukas! Poolaka Franciszek Orlowski «Proovikabiin» koosneb installatsioonist, kus kardinad on kokku õmmeldud kodutute riietest ja selle kõrval fotoseeria, kus kunstnik tänaval pingil istudes vahetab kodutuga kogu oma garderoobi. Tänav on inspireerinud ka tallinlast Jaanus Sammat, kes on kampsunitesse kudunud tänavatelt leitud seksuaalseid grafiteid.
Galeriis Noorus üllatas tartlase Tanel Randeri video, mis on tema varasemate teostega võrreldes ootamatult lühike, justkui lõpetamata, ja ometi kõnekas. Ameeriklaste Chelsea Knigti ja Mark Tribe’i kaksikvideo «Posse Comitatus» (sõjaväepataljoni võim) filmib ühes sõjaväelaste täpselt koordineeritud treeningut ja teises selle matkimist graatsilises tantsus, mis paraku on ka täpselt koordineeritud. Ääretult nutikas on Berliini kunstniku Ulrich Vogli peegli ja pärisokstega installatsioon «Aken Tartu».
Kataloogi hallid leheküljed on pühendatud seitsme noore kunstiteadlase ja Sirbi keeletoimetaja Aili Küntsleri arutelule, kuidas nimetada praegust kunsti, kas see on kaasaegne või nüüdiskunst, kusjuures «avangardne» olevat aegunud ja «moodne» ning «tänapäeva» ei võetud üldse suu sisse. Vaene Aili Küntsler ei saanudki sotti. Ka mina mitte ja seetõttu nimetan praegust festivali lihtsalt huvitavaks.
Festival
Kuraatorid Rael Artel, Kaisa Eiche, Marika Agu, Triin Tulgiste ja Marie Vellevoog
Tartu Kunstimuuseumis, galeriis Noorus ja Y-galeriis 27. oktoobrini