/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
/nginx/o/2013/09/27/2410974t1hf0d2.jpg)
Mees võtab kavaks kirjutada jutukogumiku vana testamendi kümne käsu põhjal, aga teeb vaid üheksa novelli. Millise välja jätab?
Miinus üks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peep Ehasalu ei ole kuigi tuntud nimi peavoolu kirjanduses. Ta on varem pseudonüümi all ilmutanud paar ajaviiteraamatut ja koos pojaga kirja pandud lastekirjandust. «Aeg on selline» paistis autori jaoks olevat nii päris kirjandus, et seda võib ka oma nime all välja anda.
Hemingway vist ütles kuskil, et kui noored mehed kirjutama hakkavad, alustavad nad luulest. Taibates oma küündimatust, lähevad üle juttudele ja siis lõpuks kõige lihtsamale žanrile, romaanile. Siinkirjutaja meelest on novell kangesti nõudlik vorm, seda enam au autorile.
Ehasalu ei pelga tööd ega eksperimente. Üheksa loo juures katsetab ta erinevate stiilidega, kirjutab kord esimeses, siis kolmandas isikus, on koomiline ja pateetiline, nopib oma tegelasi erinevatest aegadest ja sotsiaalsetest kihtidest. Kõik need tegelased ei pruugi autorile just liiga ihu ligi olla, näiteks teine lugu (Sina ei pea Issanda, oma Jumala nime jne) popstaarist mõjub veel vähem usutavamana kui naljafilm «Kormoranid». Ja iroonia sellele järgnevas Kersti-jutus (hingamispäeva pühitsemisest) tuletab kangesti meelde varase Muti ilkumist Tuuli Botiku nimelise filoloogi üle. Aga järgmine lugu, vanemate austamise teemadel, on hoopis tõsisem ja arvustaja meelest tükk, mis kogumikus kõige enam novelli mõõdu välja annab.
Mind kangesti huvitab, mis oleks saanud siis, kui autor oleks võtnud oma kümne käsu agenda ja paigutanud need mingisse kindlasse ruumi, aega ja seltskonda. Kujutage endale ette omavahel seotud inimkogumit, kellest igaüks oleks võinud mõnes jutus peategelaseks saada. Kindlasti oleks see lisanud stiililist ühtsust, sest praegu ei kanna jutuvestmine kõigis lugudes võrdselt välja. Saad sa siis olla korraga mingi korrumpeerunud kantsler / või seda luurav nuhk) või poolpeeretajast literaat või mõni muu tosinast kujust. Eks Ehasalu lustis üksjagu, aga lugejale pole kõik sama naljakas või valus.
Autori sõnul valmis viimane lugudest (juut, venelane ja sakslane koonduslaagris) tal kõige esimesena. Oleks ta mulle seda lugeda andnud, oleksin öelnud: «Ära enam tee, kui saad!» Aga õnneks esmalugeja oli soosivam ja nii valmisid ülejäänud kaheksa elupildikest, mis on siinikirjutaja meelest palju lihtsamad, loetavad ja ausamad. Ma ei ole nõus novellikogu kriitilise alapealkirjaga «Üheksa korda mööda». Vahel läheb pihta küll, aga mitte kümme kümnest.
Raamat
Peep Ehasalu
«Aeg on selline / Üheksa korda mööda»
Pegasus, 2013
208 lk