Väärikas kummardus aja meistritele

«Aja meistrite» DVD-le on andnud atraktiivse vormi Kristjan Mändmaa. Foto: Raigo Pajula

Juba on siit ja sealt kostnud arvamusi, et see DVD, mis on pühendatud Eesti nukufilmi rajajatele Elbert Tuganovile ja Heino Parsile, võiks olla üks olulisemaid saavutusi meie mulluses kõhnukeses filmiaastas. Miks ka mitte. 

«Aja meistrid» on ilus ja väärikas kummardus, nii sisult kui vormilt, kaalukam ja võib oletada, et ka ajaproovile vastupidavam kui näiteks enamik 2009. aasta mängufilme. Plaadil on tugev telg, Mait Laasi dokumentaalfilm «Aja meistrid» – teenitult 2008. aasta parim eesti linateos, nagu filmiajakirjanike ühing seda Neitsi Maali nimelise auhinnaga ka väljendas.

See on mänguliste elementidega kaksikportree, mis – siinse dokumentalistika kohta suhteliselt harva õnnestumisena – üldistab Tuganovi ja Parsi elu võimsaks kujundiks. Nimetab neid aja meistriteks (ingliskeelses variandis «aja kuningateks»), inimesteks, kes valitsesid aega, vaatamata sellele, mis aeg nende eneste kallal üritas korda saata.

Osavalt kasutatakse ära animatsiooniga kaasnev mängulisus, aga ei pingutata selle eksponeerimisega ka üle – erinevalt mõnest teisest siinsest dokist, kus müstifikatsioon ja trikitamine kipuvad varjutama ainese enese.

Uut Parsi oleks vaja

Ligemale 30 aastat nukkudega mänginud Tuganov ja Pars – kahe peale kokku vändati 67 teost, mudilastest täiskasvanutele mõelduni välja, Peetrike, Kõps, Ott, Aatomik, Kunksmoor jt on mõjutanud mitme põlvkonna ilmavaadet –, hingestuvad siin ka ise nukkudena, keda liigutavad juba järeltulevad põlved, noored animaatorid. Ka see on ilus sümbol. Film tabab mitu kärbest korraga, õnnestudes ka ekskursina nukufilmide tegemise maailma.

Iseäranis huvitav võiks olla «Aja meistreid» vaadata neil, kes nägid mõni aeg tagasi ka ETV ekraanilt jooksnud leedu dokki «Putukatreener» – ja mitte ainult pea sama valmimisaja ja analoogilise mängulise lähenemise poolest peategelasele, maailma nukufilmi pioneerile, poola päritolu Wladislaw Starewiczile.

Teatavasti ebaõnnestusid Starewiczi katsed püüda 1910ndatel filmilindile pisifaunat, seda peamiselt tehniliste probleemide tõttu – nii ei jäänud üle muud, kui hakata jutustama lugusid elutute putukate abil. Sündisid esimesed nukufilmid, mille tase hämmastab veel praegugi. 

Mis ei läinud korda Starewiczil, õnnestus Heino Parsil. Küll aastakümneid hiljem. «Putukate suvemängudes» sibavad üksteise võidu kõikvõimalikud sitikad, elusast peast, justkui nööri mööda – käsil on metsarahva spartakiaad. Milliste viguritega see õnnestus, võib lugeda 2005. aasta Postimehest (13.10), kus 80. sünnipäeva tähistanud maestro seda värvikalt kirjeldab.

DVD peal «Putukate suvemänge» ei ole, küll aga kaks teist legendaarset Parsi filmi, «Operaator Kõps seeneriigis» (1964) ja «Nael» (1972), mis «Eesti film 100» programmi egiidi all on ka restaureeritud.

«Kogu aeg mõtlen ma laste peale,» räägib Pars ise raamatus «Etüüde eesti multifilmidest» (Sergei Assenin, 1986), «ja peaaegu kõik, mis ma teinud olen, on pühendatud neile. Ka sel juhul, kui olen vaadanud loodusesse, püüdes näidata ta elu ebatavalisest vaatepunktist. Kõigi vahenditega tuleb võidelda inimese sisemaailma muutumise eest poeetilisemaks, rikkamaks.

Tuleb võidelda kalestumise ja ükskõiksuse vastu, alasti ratsionalismi roostekorra vastu, mis meie ajastul hakkab pahatihti juba üsna varases eas hinge uuristama.»

See on Parsi manifest – sõnad, mille sisu ei kuulu ainult oma aega, on ehk praegu veel päevakajalisemad. Uut Parsi oleks vaja! 

Assenin nimetab teda leiduriks. See oli Pars ka. Ühena esimestest üritas ta kokku sulatada elavat loodust ja nukke, «Kõpsu» jaoks tassis ta stuudiosse terve seenemetsa, viitis päevi looduses, et filmida viitvõttena üheainsa seene kasvamist. «Naelas», ehk ühes oma tunnustatumas filmis, inimesestas ta jälle elutuid esemeid, selliseid katsetusi ei tehtud siis veel kuigi sageli.

Chris J. Robinson, raamatu «Between Genius & Utter Illiteracy: A Story of Estonian Animation» – ilmub peagi ka eesti keeles – autor rõhutab, et Pars tegi selle, mida kuulus Pixari-mees John Lassiter hakkas tegema arvutitega, ära juba kümmekond aastat varem ja käsitsi.

Täpp i-peal

Ka Tuganovilt on plaadil kaks stiilinäidet, «Hiirejaht» (1965) ja «Park» (1966), samuti restaureeritult. Kumbki satiirilisemat laadi. Esimene, ookeanitaguste filmivesternite esteetika julge, hoogne ja ka paroodiline ülekanne nukuanimatsiooni – hiired lollitavad selles kasse –, naerab rumaluse üle.

Teine, lamenukkfilmi esindav «Park», naeruvääristab bürokratismi, eluvõõrust ja inimesekauget linnaplaneerimist. Väga aktuaalne sõnum ka tänases Tallinnas.

Kogumik jätab tervikuna väga hea mulje, on eeskujulik saatebuklett, ja napid, ent täpsed tekstid selle sees.

Täpi paneb i-le aga suurepärane kujundus, autoriks Kristjan Mändmaa. Karbiümbrise ühelt poolt vaatab vastu Tuganov, teiselt poolt Pars, näod on seest tühjaks lõigatud, tühjuse asemel kummagi filminukud. Kes filme ja autoreid seostada ei oska, ei saa esiotsa arugi, kumb on kumb. Tuleb sügavamale kaevuda, lahendus peitub karbi sees.

Nüüd jääb üle oodata veel eraldi autorikogumikke – on ju Tuganovi filmidest restaureeritud ka  «Peetrikese unenägu», «Põhjakonn», «Ott kosmoses» ja «Inspiratsioon».

Eesti nukufilmi klassikud said DVD-le

«Aja meistrid»

Mait Laasi dokumentaalfilm «Aja meistrid», Elbert Tuganovi

nuku­filmid «Hiirejaht» ja «Park» ning

Heino Parsi nukufilmid

«Operaator Kõps seeneriigis» ja «Nael»

Koostajad «Eesti film 100» ja Nukufilm 2009