Spontaansus ja vaba vaim

Trummar Han Benninki gruuv on kitarrist Jaak Sooääre õhku tõstnud: toimub Talvejazz 2012.

FOTO: Heiti Kruusmaa

Jazz-kitarrist Jaak Sooääre uus album «Beach Party» on saanud ülipositiivseid arvustusi maailma olulisimates jazz'i- ja muudes muusikaajakirjades, sealhulgas mõjukas briti žurnaalis JazzWise, ühes USA tähtsaimas jazz'i veebiajakirjas Point Of Departure, samuti Taanis, Hollandis, Poolas jm. Samuti ilmub arvustus maailma ühe mainekaima eksperimentaalmuusikaajakirja The Wire oktoobrinumbris.

Plaat on valminud koos nimeka hollandi trummari Han Benninkiga, duo on plaati esitlenud juba mitmel maal, eelmise nädala lõpus saabus Sooäär Saksamaa kontsertidelt. Bennink on teiste seas mänginud koos ka legendide Don Cherry (trompet), Eric Dolphy (saksofon, flööt, klarnet), Sonny Rollinsi (saksofon), Dexter Gordoni (saksofon) jpt-ga.

Plaadi esitluskontserdid Eestis toimuvad 15. oktoobril Tallinnas Kumus ja 16. oktoobril Viljandis Pärimusmuusika Aidas.

Kuna Sooäär oli välismaal, tegime intervjuu meili teel.

Hulk positiivseid plaadiarvustusi välispressis, sealhulgas Jazz­wise'is, Wire'is – tuli see üllatusena või on teil tunne, et kõik on välja teenitud?

Plaadiarvustused ei ole eesmärk omaette, aga ilma nendeta ei saa huvilised plaadi ilmumisest teada ja samuti on raske esinemisi saada. Selles mõttes on väga tore, et rahvusvahelise leviga pressis on üht-teist asjalikku ilmunud. Üllatusena see ei tulnud, sest arvustusi on ilmunud ka varasematele plaatidele.

Tähelepanu pälvis ilmselt ka Han Benninki osalus.

Benninki nimi aitab tähelepanule kindlasti kaasa, sest ta on jõudnud elava legendi staatusse.

«Beach Party» levib üle maailma. Kes plaati levitab ja promotööd teeb?

Plaat ilmus Taani firma Barefoot Records alt. See on väike, aga tubli tegija, kel olemas korralik ülemaailmne levi. Promotööd olen paljuski teinud ka ise, sest aastate jooksul on tekkinud kontakte siin ja seal.

Palun kirjeldage plaadi sündi ja koostööd Benninkiga!

Hani tunnen juba 1990. aastate lõpust, kui talle Kopenhaageni Rütmimuusika Konservatooriumis, kus tollal õppisin, workshop'i organiseerisin. Sealt sai side alguse ning oleme kokku puutunud ja ka mänginud mitmel pool.

Han on üks minu gurusid, äärmiselt inspireeriv muusik. Temas ühinevad spontaansus ja kainus, kuigi ta võib üldlevinud piire provokatiivselt ületada, on tal alati selge, mida ta parasjagu teeb, ja suund olemas.

Käesolev plaat on salvestatud kahel kontserdil möödunud aasta kevadel Tallinnas ja Tartus. Salvestusi kuulates tekkis arusaam, et selle muusika peab välja andma.

Materjal põhineb improvisatsioonil, aga mis oli mängumaa, oli see pisut paika pandud? Mis on sellise muusika piiriks?

Mängumaa ei ole üldse paika pandud, me nimelt ei lepi kontserdi kava eelnevalt kokku. Hakkame mängima ja vaatame, kuhu inspiratsioon meid viib. Ning varem või hiljem viib see mõne rohkem või vähem tuntud igihalja meloodia või jazz'i-standardi juurde ja siis jälle sealt edasi kuhugi mujale. Bennink tunneb jazz'i-ajalugu läbi ja lõhki, seega võin spontaanselt alustada ükskõik millist lugu ning ta tuleb kohe kaasa, sest tunneb teemat.

Võrreldes plaadimaterjaliga, kas improvisatsioon viib salvestatult kaugele või järgite nüüdsetel kontsertidel enam-vähem plaadi lugusid?

Kõige põnevam on laval iseennast üllatada, seega kava erineb alati. Võib-olla mõni lugu kattub. Oleme Haniga suured Thelonious Monki (jazz'i-pianist ja -helilooja – toim) muusika austajad, seega kerkib alati esile mõni tema lugu.

Kuidas on läinud senised kontserdid?

Alati on olnud väga tore.

Olete üsna viljakas plaadistaja, vähemalt kaks plaati aastas, seejuures on need kõik üpris erinevad: koostööd ülimalt eripalgeliste muusikutega. Kas tunnete ka ise end produktiivsena või võiksite rohkemgi plaate teha?

Viimastel aastatel on tulnud kolm või neli plaati aastas. Ma ei oska öelda, kas seda on palju või vähe, igal plaadil on oma lugu ja põhjus ning need on täiesti erinevad. Mulle meeldib muusiku elukutse juures, et saan endale ise mängupartnereid valida ning suurepäraste muusikutega koos töötamine on väga inspireeriv ja tihti ka tulemusrikas.

Mis on jazz aastal 2013?

Žanripiirangud ei ole mulle olulised, pealtnäha erinevatel esteetikatel on tihti päris palju ühist. Näiteks olen viimasel ajal mänginud palju Johann Sebastian Bachi muusikat, mis on oluliselt mõjutanud seda, kuidas jazz'i esitan.

Samuti arvan, et hea rock- või popmuusika põhineb sarnaselt jazz'iga spontaansusel ja vabal vaimul. Jazz-muusiku elukutse definitsioon on minu jaoks osata hetkega ette kanda muusikat, mis parasjagu pähe tuleb, stiilist sõltumatult.

Milline on jazz'i-plaatide turg meil ja maailmas? Kas füüsilisi plaate ikka ostetakse?

Plaatide müük sõltub suuresti artisti aktiivsusest. Kui tegevust on palju ja nimi nähtaval, siis ostetakse, kui tegevust pole, siis on keerulisem. Üldiselt tundub mulle, et digitaalne müük on jazz'is jätkuvalt marginaalne, seega ei saa füüsiliste plaatide tähtsust alahinnata.

Mis saab edasi?

Oktoobri tippsündmus ongi «Beach Party» esitlused Eestis, kus meie duoga ühinevad veel Laura Põldvere, improkoor Häikijad Anne-Liis Polli dirigeerimisel ja metallikunstnike ansambel Postinstrumentum. Nagu osalejate pikast nimekirjast näha, plaanime esitada midagi pöörast ja pompoosset.

Pikemas perspektiivis on plaanis mitu rock'i-projekti, töö käib!

Tagasi üles