Uus aeg vajab uutmoodi raamatuid

Prillid peas, hea lugeda: «Miriami» lugudega on kaasas prillid ja maailma esimene digitaalne 3D-nukufilm. Foto: Liis Treimann

Kuigi sakslasest käsitööline Johann Gutenberg leiutas trükipressi juba 1450. aastal, võtab raamatute väljaandmine – ja ka müümine – aina suuremaid ja uudsemaid tuure.

Veel viisteist aastat tagasi vaatasin üht oma Washingtonis elavat ameeriklasest tuttavat kui ilmaimet, kui ta Volvot roolides pidevalt tooreid porgandeid näksis ja meil veel suhteliselt tundmatuid audioraamatuid kuulas. Kassettidelt, mida ühe raamatu «läbilugemiseks» kulus terve peotäis.

Ameeriklane ei jõudnud uut lugemismoodust ära kiita. Kuid kuna aeg on – eriti jänkidele – eelkõige raha, ei saanud talle seda ette heita. Tegelikult polegi ju miskit ette heita.

Eestiski kogub uut tüüpi raamatute väljaandmine jõudsalt hoogu, audioraamatutele lisaks sigineb juurde aina uusi formaate. Selles veendumiseks piisab kahe kirjastuse näidetest, ehkki edumeelseid raamatukirjastajaid leidub rohkem.

Raamat iPhone’is

Nii esitleti läinud aasta viimastel päevadel esimest eestikeelset raamatut, mida saab osta ja lugeda vaid iPhone’i vahendusel. Tegemist on Eesti Päevalehe raamatukirjastuses hiljuti ilmavalgust näinud teosega «Milana. Eesti modelli päevik», mis üllitati esmalt paberkandjal.

Nüüd saab seda lugeda ka e-raamatuna – nimelt tuleb see App Store’ist alla laadida, et siis sõltumata internetiühendusest lugeda.

Kirjastuse juht Margus Küppar nendib, et e-raamatud on kahe viimase aasta jooksul kogu maailmas populaarseks muutunud. ««Milana» esimesed kasutajad olid sooritanud ostu juba enne, kui jõudsime e-variandi avalikult teatavaks teha,» ütleb ta.

Kuid lisab, et tegu on siiski alles katsetamisega, proovivariandiga veendumaks, kas ja kuidas siinsed lugejad uudse mooduse vastu võtavad. Muretseda selle pärast, et allalaetud teost ühelt iPhone’lt teisele saatma hakatakse, ei ole mõtet – see pole lihtsalt võimalik.

Atraktiivseks teeb e-raamatu aga asjaolu, et poodi minna pole vaja, mistõttu peaks see eriti sobima palju reisivatele, pidevas ajapuuduses vaevlevatele inimestele. Või siis vastupidi, liikumispuudega lugejatele.

«Siiski on ka miinuseid – iPhone’i ekraan on suhteliselt väike ja võrreldes teiste elektrooniliste lugemisseadmetega väsitab silmi,» tunnistab Küppar. Võimalus lugeda e-raamatut arvuti- või teleekraanilt on ilmselt vaid aja küsimus.

Eesti Päevalehe raamatukirjastus on uhke ka koostöös Nukufilmiga läinud suvel valminud esimese 3D-piltidega lasteraamatu, Leelo Tungla ja Peep Pedmansoni «Miriami lugude» üle, millega on kaasas spetsiaalsed prillid ning lisaks – nagu DVD-plaadil kirjas – «maailma esimene digitaalne 3D-nukufilm».

Mängud, videod, kunstinäitused
Uudseid võimalusi kasutavad kirjastused ka turunduses. Margus Küppar meenutab, et juba aastal 2006 üllitas tema juhitav kirjastus Margaret Atwoodi «Penelopeia»,  mida saatis netist vaadatav videointervjuu autoriga.

Kirjastuse Petrone Print juhi Epp Petrone sõnul kasutasid nemad aga reisiromaani «Seitse maailma» tutvustamiseks esimest korda meemi, mida Vikipeedias kirjeldatakse kui infokogumit, mis inimkultuuri keskkonnas imiteerimise teel paljuneb ja muteerub.

Kõnealusel juhul olid selleks keskkonnaks blogid. «Proovisime blogimeemi, kus paljundajate motivatsioon oli konkreetne – palusime inimestel salvestada enda blogisse raamatut tutvustavate intervjuude lingid Youtube’is ja siis andsime valida meie kirjastuse raamatute vahel, millist saada endale kingituseks,» räägib Petrone.

Kui algul uskus ta, et ehk osaleb üleskutses parimal juhul mõnikümmend blogijat, siis tegelikuks arvuks kujunes kolmsada. «Eesti mõistes on seda päris palju,» tõdeb ta, «esimestel päevadel kampaania postkast lausa ummistus.

Huvitav, et paljud hakkasid oma blogides meie raamatuid või kirjastust kommenteerima, ehkki me seda reegliks ei teinud.» Kuigi 300 raamatut saadeti kampaanias osalejaile oma kulu ja kirjadega vahel ka teise maailma otsa, ei kahetse kirjastuse juht seda põrmugi.

Oli see siis heategevuskampaania või eriti kaval turundusnipp? Mõlemat, vastab Petrone, sest vastukaja oli äärmiselt positiivne. «Aga mõõta on seda keeruline, see on tunde tasemel. Kunagi võiks praktilise kasu uurimise pakkuda mõnele tudengile kursusetööks,» arvab ta.

«Seitsme maailma» tutvustamiseks valmis ka treiler – esimene selletaoline tehti kirjastuses Jumalik Ilmutus Olavi Ruitlase romaanile «Naine». «Seitsme maailma» autoritel Berit Renseril ja Terje Toomistul oli varnast võtta tuttav režissöör, kes kergelt psühhedeelilise alatooniga video üles võttis. Kuigi materjal on filmitud ühe Põhja-Eesti jõenire ääres, mõjub salvestatu Amazonase vihmametsana.

«Internetis tekkis järelkajana huvitav tagasiside, inimesed blogides, Twitteris ja Facebookis arutlesid selle üle, ehkki raamatut ennast näidatakse klipis vaid viimased kaks sekundit,» räägib Petrone.

Lisaks hakkasid usinad autorid oma teost umbes kaks kuud enne ilmumist aktiivselt blogimaailmas promoma ja vihjeid andma, nimetades seda «eelkõdi-marketingiks». Ka astusid nad sisse Tartu kunstikooli, kus tegid ettepaneku teos illustreerida, ja peagi sai taiestest kunstinäitus – ka internetis.

Ning kuna tegu on reisiraamatuga, saab kirjeldatavaid kohti vaadata Google’i kaartide arhiivist. Iga «maailmaga» seondub ka üks muusikapala, mis autorite blogis üleval ja mida nad soovitavad lugemise taustaks kuulata.

Ka «Milana» müügiks kasutatakse moodsaid võtteid. Üheks neist on teose kodulehel leiduv Milana mäng, samuti on nähtaval mitmed videod. Loomulikult on Milanal ka oma blogi ning kontod Facebookis ja Orkutis.

«Kui maailm muutub, siis ega kirjastajad saa olla nagu dinosaurused – meiegi kohaneme ja läheme ajaga kaasa,» sõnab Küppar. «Ka audioraamatul on endiselt lugejate-kuulajate seas kindel koht.» Igatahes vana hea paberraamat ei kao kuhugi. Metsa võetakse aga nende tarbeks üha vähem maha.