Kurat see haiseb teil siin? Nii küsib igavesest maailmaparandajast külafilosoof Tepo uues eesti mängufilmis «Päeva lõpus».
Nad söövad okastraati
8. jaanuar 2010, 12:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küsib seda võlgades kirjanikult Peterilt, kes on naasnud pärast pikka eemalolekut kodukülla, et veenda oma venda Jakobit vanaisa pärandatud metsa maha müüma.
«Mälestused,» irvitab Peteri vastuseks.
«Mis asja sa irvitad,» rehmab Tepo. «Siukesteks oletegi kasvanud, kes teid sellisteks kasvatas – kõige üle tuleb irvitada, kõik naljaks pöörata!»
Aus suhe kujutatavaga
Tema pahameel on mõistetav. Just mälestused, mäletamine on see, mis Maiju Ingmani filmi kangelasi veel suuresti elusana hoiavad, aga ka inimesele tema enda näo tagasi annavad, mida ta kaotamas on. Sest küla, kus nad elavad, sureb välja – pood, postkontor ja bussiliin on juba kinni ja kohe suletakse ka kool.
Elu ise küüditatakse siit minema, nagu ütleb Tepo (Toomas Suuman), enne kui ta vallavanemal püssiga riista otsast laseb. Mälestusi, kas või seda, kuidas vanasti klubis india kino näidati, ei võta aga keegi.
Ainult Peteri (Velvo Väli) ei taha mäletada, vähemalt teeskleb seda, esiotsa – on ümbritsenud end ükskõiksuse kaitsekilbiga. Ei mäleta, kuidas ema, kui veel elus oli, pühapäeva hommikuti köögis kooke praadis, raadio mängis ja puud praksusid.
Ei mäleta, erinevalt Jakobist (Erik Ruus), seda pühapäevatunnet, kui kaks väikest poissi võisid teki lihtsalt ümber võtta ja vaadata telekat, kust tulid «Budilnik» ja «Služu Sovetskomu Sojuzu».
Või seda, millist pesu kandis koolipõlves Marta (Liisa Aibel), kes nüüd, suletava kooli õpetajana, üritab avaldada Peterile aastaid tuha all hõõgunud armastust – ainus, mis teda veel külas kinni hoiaks.
See on valus, aga mitte lootusetu ja ammugi mitte huumorivaba lugu Eesti külast – ainesest, mida siinsed režissöörid pole just kuigi innukad filmiks väntama. Isegi imelik on, et seda peab tegema soomlanna (Urmas Lennuki abiga siiski, kelle näitemängu järgi see on lavastatud), vanuselt peale selle veel suhteliselt nooruke – selles eas veel enamasti trikitatakse, pritsitakse irooniat või vaadeldakse lihtsalt ujuvaid pilvi.
Seevastu Ingmani suhe kujutatavaga on erakordselt aus. Ta valutab koos Lennukiga südant, siiralt, ei pelga tundelisust, mäletab veel ise, kuidas Soomes väikeseid maakoole suleti ja külaelu suretati.
Just meenutamisega on seotud ka õnnestunuimad ja teost aktsentueerivad hetked – olgu selleks siis vana, vihikulehele kirjutatud rabarberikoogi retsept, mille Jakobi leiab, või ka see, kuidas mehed kohaliku rahvamaja ekraanilt Belmondod vahtisid, lõuad laiali, millest vaimustusega räägib Tepo.
Need on sellised vaiksed monoloogid, mis jäävad mõjususelt ehk ainult veidi maha Vorsti-Jüri ja Uugu südamlikest mõtisklushetkedest Elmo Nüganeni filmis «Meeletu», ka seal toimus suur osa tegevusest maal ja ka selle aluseks oli mäletatavasti näitemäng, sedapuhku Jaan Tätte oma.
Nõrkustest ikka ka
Ei tahakski siin esile tuua Ingmani filmi nõrkusi, mõned siiski – teatav üheplaanilisus ja ajuti ka plakatlikkus, mida ei ole suudetud vältida, samuti teatraalsus, mis on rohkem küll tekstis kinni, montaaž on ajuti liiga hüppeline, aga... «Päeva lõpus» on igal juhul tuumakam vaatamine kui enamik 2009. aasta kodumaiseid mängufilme, olgu viimased puhttehniliselt kuitahes paremad.
Tühikargamisega siin ei tegelda, ei sunnita ka vaatajat mõtlema amööbi tasemel. Rakvere näitlejad on, teada, head (Erik Ruus on sündinud filminäitlejaks – korrakem üle) – pealegi on nad seda teksti juba teatrilaval mänginud. Ingman on leidnud häid detaile, filmile iseloomulikke visuaalseid lahendusi, teos pole üle disainitud.
Lõpuks – see on sama hästi kui rahata sündinud film, riiklikke filmimiljoneid pole sellele sentigi kulutatud. Paneb mõtlema tõesti!
Uus eesti film
«Päeva lõpus»
Autor Urmas Lennuk. Režissöör Maiju Ingman. Kunstnik Kristi Leppik
Osades Velvo Väli, Erik Ruus, Liisa Aibel, Toomas Suuman ja Tarvo Sõmer
Esilinastus 28. detsembril Rakvere teatris, alates 7. jaanuarist Tallinna kinos Artis