Sven Grünberg: kunst peaks aitama elada

Sven Grünberg sai ­eile elutööpreemia, aga kinnitab see­juures, et tal on veel palju olulist ütlemata.

FOTO: Liis Treimann

Traditsiooniliselt anti 1. oktoobril välja kolm muusikanõukogu muusikapreemiat, mis kõik on senise elutöö eest. Kohtusime heliloomingupreemia võitja Sven Grünbergiga (56) päev enne auhindamist Tallinna kesklinnas raamatupoe kohvikus, et rääkida asjadest natuke laiemalt kui Grünbergi enda isik ja töö – teisiti pole see ühiskondlikult ja avaralt mõtleva mehega võimalik.

Alles suvel tuli omaaegsel N. Liidu esimese progebändi Mess liidril Sven Grünbergil esiettekandele uus audiovisuaalne suurteos «Vaadates sisse», mida esitasid Vox Clamantis ja instrumentaalansambel autori juhatusel. Jätkuvalt kirjutab Grünberg filmidele, sel aastal on tema muusikaga ilmunud «Õlimäe õied» ja homme esilinastub dokfilm «Veregrupp».

Eesti elektroonilise muusika looja oli 1970ndail uuendajaks kogu tollases võimalikus mõjusfääris ehk idablokis. Tema muusikaga film «Hukkunud Alpinisti hotell» on legend, aga tema ehteestilik, samas futuristlik, ajatu, globaalne ja kosmiline helipilt annab lisamõõtme ülimalt paljudele eesti filmidele «Klaabust» «Detsembri­kuumuseni».

Tema kultuslikud heliplaadid «Om» ja «Hingus» pole enam saadaval, liiguvad aga veel «Hukkunud Alpinisti hotell» (mis on õigupoolest kolmest CDst koosnev kogumik, kus peale nimetatud filmi muusika ka muid töid), «Milarepa», «Prana Symphony» jm.

Muusikategemise kõrvalt on Grünberg õpetanud 20 aastat noori kokku kaheksas Soome ja Eesti kõrgkoolis, viimasel ajal Balti filmi- ja meediakoolis. Samuti juhatab Grünberg Eesti Budismi Instituuti.

Kui helistasin Svenile enne kohtumist üle ja küsisin, ega ta ei pahanda, kui fotograafi kaasa võtan, tuli talle omane lahkelt tögav vastus: «Kohutavalt pahandan. Olen hirmus solvunud. Ära seda küll tee. Valner, sa oled nii viisakaks muutunud, et hakkad ka vist vanaks jääma.»

Temaga suhtlemine teeb alati päeva paremaks.

Palju õnne! Kui tähtis sulle on selline tunnustus?

Ma arvan, et kõigile inimestele on tunnustus vajalik. Meil põhjamaades tunnustatakse liiga harva inimesi. Seda ma näen ka oma nelja ja poole aastase lapse pealt, et heategudele suunab innustamine ja märkamine.  

Üldisemalt. Eks see on seotud ka meie põhjamaise kliimaga, kus energiat on niigi vähe, siis hoitakse tunnustamise pealt kokku. Aga eks tunnustamist takistavad ka kadedus ja muud inimlikud mitteilusad tahud.

Said senise elutöö eest preemia. Kas see paneb sind tehtule tagasi ka vaatama?

Eks iga tegija peab aeg-ajalt tehtule tagasi vaatama. Muidugi on tore, et üht-teist on tehtud, aga ma tunnen, et mul oleks veel ülimalt olulisi asju öelda. Samas ma tean, et selle maailma omadusteks on lõpetamatus, rahuldamatus ja seosetus. Ja antud juhul tõuseb esile lõpetamatuse aspekt, niikuinii keegi ei jõua kõiki asju lõpetada. Aga üritada tuleb ja inimese kohus on anda endast parim.

Sa mõtled alati laiemalt kui enda isiku raames. On see sul kaasasündinud omadus või on selle andnud budistlik õpetus?

Ilmselt nii ühte kui teist. Inimese suurim vaenlane on inimene ise. Selles mõttes on tunnustus keeruline küsimus, et kui kedagi hästi palju kiita, siis hakkab ego vohama. Aga ego vohamise vastu on ääretult hea rohi analüütiline mõtlemine, mis ego liigse domineerimise puhul hakkab punast tuld vilgutama.

Seda on budistlik õpetus mulle andnud, et juhib tähelepanu olulistele aspektidele, mis inimese elus toimuvad. Ego on ühest küljest meie tugi ja isiksuse alus, aga ka suurim vaenlane. Ego taltsutamine on väga keeruline. Julius Caesar on öelnud, et ime pole mitte maailma valitsemine, vaid enese valitsemine.

See kõik ei tähenda, et poleks õige kiita teisi heade tegude eest ja ka ise kiitust vastu võtta. Arukas inimene saab aru, et nagu meie koosneme rakkudest, oleme ka ise osad sellest suurest organismist, mille nimi on inimkond. Kui me seda mõistame, siis mõistame ka seda, kui mõttetu on minaga vehkimine ja enda esileupitamine.

Eks see tuleb kõik vanusega ka, noor inimene on mingi hetkeni ikkagi maailma keskpunkt.

Kõigepealt ongi vaja ego luua, selleks et ellu jääda. Ses mõttes on ego möödapääsmatult vajalik, ainult et ülejäänud elu tuleb selle egoga kogu aeg maadelda.

Viljakas sisemine konflikt.

Kas ta viljakas on, aga tähtis on asi kontrolli all hoida.

Kui sa olid noorem, ei olnud veel nii tark kui praegu, kui olid Messiga ja «Hukkunud Alpinisti hotelliga» kuulus üle kogu tollase võimaliku areaali, kas sul siis lõi kuulsus pähe ka? Kas tundsid end mingil hetkel rokkstaarina? Tunnustus tuli sulle ju päris vara, ja asja eest.

Ei-ei. Kuigi sel ajal tuldi tänaval autogramme küsima. Jah, juba kuueteistaastaselt mängisin Eesti parimate muusikutega samas bändis Ornament. Seejärel sai Messiga avatud progeroki suund üle Nõukogude impeeriumi, kuulamas käisid ka need vene biitlid, Stas Namini grupp, Mašina Vremeni ja nii edasi.

Aga kogu aeg on elu pakkunud uusi ja põnevaid väljakutseid. Mingil hetkel sai selgeks, mis on rokkmuusika. Ma ei ütle, et ma oleks nüüd teab mis kõrgustesse jõudnud, aga huvid kaldusid mujale, dramaturgiasse, teatrisse, kinno.

Inimlikus mõttes see tohutult õpetas, kuidas tegutseda liitkunstides. Kui me üksi teeme, siis meie loomingu lõpp-produkt peaks olema sajaprotsendiline, mis tõstab kohe jälle ego-teema. Kinos peab arvestama sellega, et sa jätad teistele ruumi. Muusika kõrval või asemel peavad esile tõusma dramaturgia, pilt, verbaalne osa.

Minu elus on äärmiselt oluline ka kohtumine Linnart Mälliga, kelle juures ma kolmkümmend aastat õppisin budismi, arutasime filosoofilisi küsimusi, ja mis seal salata, eks mõned asjad sai ka ellu viidud, näiteks dalai-laama kaks esimest visiiti, mille puhul mul oli au olla ka üks peakorraldajaist, kahjuks kolmanda visiidi ajal ei olnud Mäll enam elavate kirjas.

Mäll viis mind kokku ka tollase N. impeeriumi idauurijate eliidiga, kes puudutasid teadvuse temaatikat, ja eks see kõik on andnud võimaluse ka oma teadvust arendada, ja mitte käia läbi ainult inimestega, kellega tuleks jutuks ainult muusikalised terminid. Mitte et ma muusikuid alahindaks, aga on erinevad sfäärid, kus mul on õnnestunud sügavuti minna.

Kui sa oleksid laval, siis võiks praegu öelda, et sul täitub tänavu 40 aastat lavategevust. Aga sa eriti laval ei ole, eelistad kulisside taha jääda.

Jah, enne Ornamenti olid veel Mikronid. Huvitav, ma ei olegi ise sellele mõelnud, on jah 40 aastat.

Aga sa ei ole loomult bändimees.

Ei ole. Muusika on minu arvates vahend, muusika ei ole eesmärk. Bändid, mis on kaua koos püsinud, on keskendunud sellele, et üks loominguline organism on tähtis. Vaat seda tunnet mul ei ole elus kunagi olnud. Olen alati olnud isepäine mõtleja ja looja. Ja kui mingi asi on selgeks saanud, siis on ta ka teataval määral end minu jaoks ammendanud.

Omal ajal ka Messis hakkas bändi kooslus mind ahistama. Püüdsime midagi muud, tegime pika kantaadi Tõnu Kaljuste koori osalusel ja kasutatud sai orkestripille.

Kindlasti oleks mind huvitanud teha rohkem muusikat elavate muusikutega, aga sai üsna ruttu selgeks, et ma ei saa nõuda teistelt sellist kvaliteeti, nagu ma saan endalt nõuda. Latt, mille ma endale seadsin, tähendas, et kas olla nii rikas, et kõik muusikud kinni maksta, või teha ise. Kuna ma rikas ei olnud, siis tuligi ise teha.

Elektroonilised uuendused ja märgilised teosed nagu «Hingus», «Om» ja «Hukkunud Alpinist» sündisid tänu piiratud tingimustele?

Jah, sain aru, et ekstreemsetel oludel võrreldes muu maailmaga – polnud ju ka pille – oli ka oma kasulik külg. See pani mõtlema radikaalselt teiste vahendite peale, leidma uusi võimalusi. Nii tuli mängu ka kirikuorel. Ja «Hinguse» plaat oli Nõukogude impeeriumi esimene elektroonilis-akustiline autoriplaat, mis valmis sai 1979, aga kuna tollal oli plaatide ilmumistsükkel kohutavalt pikk, siis ta ilmus 1981.

Kas sa ise tead, mitmele filmile sa oled muusika teinud?

Sellist inimest ei ole maakeral, kes oskaks neid täpseid numbreid välja tuua, sest olen töötanud ka mitmel pool välismaal välisautoritega ja lugemine on mul sassi läinud. Pidasin kunagi mingit graafikut, aga siis käisid vargad ja viisid arvuti ja muu kraami koos selle graafikuga ära.

Nad võinuks ju graafiku vähemalt enne sinu jaoks välja printida.

Vaat mul ei olnud tollal printerit. Ja siis jäi graafikupidamine soiku. Aga laias laastus 130 filmi ringis. Mis tähtsust sel on, kümme rohkem või kümme vähem.

Arv kasvab, sel nädalal tuleb välja uus film sinu muusikaga, «Veregrupp».

Jah, see keskendub Afganistani sõjas osalenud Eesti kaitseväelastele.

Mida oled noortele filmitegijatele õpetanud?

Pidin välja mõtlema uue õppeaine, mille keskmes on muusika dramaturgilise rolli kandjana filmis. Õpetamine on ka mind ennast õpetanud, võimaldades tunnetada neid protsesse, mis noorte peades liiguvad ja mis on aktuaalne. Viimasel ajal on mind üllatanud see, et noored on kaotamas nooruslikku särtsu ja pöörasust, mida noorel peaks olema, sest hiljem ei saa palju enam katsetada – filmi kontekstis sellepärast, et filmid on nii kallid.

Koolis olen julgustanud noori, et olge pöörasemad, julgege, proovige, veel te võite eksida. Muidugi katsetama peaks sügavuse ja tarkuse, mitte lolluse ja tühjuse suunas. Pole vaja näiteks dokumentalistikas otsida ebaadekvaatseid tüüpe, kellest jõud hästi üle käib.

Mis noorte särtsu kärbib?

Mulle tundub, et interneedus. Kui veelgi laiendada, siis istumine. Kahjuks läheb siia alla ka vaimsete püüdlustega tegelemine, ka raamatut lugedes me istume. Vahetpidamata me istume. Liiga väheks on jäänud liikumist ja füüsilist aktiivsust. Sealt tuleb ka särtsuvaegus.

Raamatulugemist minu arust küll liiga palju pole, pigem võtab selle aja ka arvuti ära.

Nojah, aga praegu loetakse ka palju arvutis. Mitte et kutsuks masinalõhkujate kombel kõiki üles eirama tehnoloogiat, aga kõike tuleks kasutada mõistuspäraselt ja mõõdukalt. Kui oled liialt istunud, aja end püsti ja mine õue jalutama. Või sporti tegema.

Tavaliselt humanitaarala inimeselt sellist juttu ei kuule, et minge liigutage.

Tavaliselt kuuleb neid hüüatusi spordisaate rahvaspordi osas. Aga ma arvan, et kultuuriinimesed peaks sellest üha kõvemini rääkima.

Suvel istusime Hiiumaal Riho Sibula suvemaja terrassil, olid ka Erkki-Sven Tüür ja Eri Klas, ja ühel hetkel tuli mul mõte, et laua taga istuvad mehed on kõik tõsise kapremondi läbi teinud. Kolm meest on nuga saanud (Grünberg peab silmas operatsioonilaual käimist – VV) ja Klas hõiskas, et temal on olnud kolm insulti. Nii et tänu meditsiinile oleme veel siinpoolsuses, aga tuleb tuhka pähe raputada ja öelda, et suuresti on kehv füüsiline seisund ka oma süü.

Kui me mõtleme viiekümnestena lahkunud heliloojatele Lepo Sumerale ja Raimo Kangrole, siis sel teemal võinuks keegi juba varem rääkida, aga seda peeti pigem naeruväärseks, kui keegi ütles, et mine liigu.

Sind ma olen tihti jala näinud. Kas sul üldse auto on?

Auto mul on, aga kesklinnas elades saab kergelt jalakäijaks, sest auto parkimisega on nii palju probleeme, et parem ei sõida. Mulle meeldib jala käia, ja ka siia intervjuule tulin pika ringiga ümber Snelli tiigi, kuigi ma elan siinsamas kõrval. Meil on jalutamisruumi, kuigi meil on kahjuks korda tegemata mereäär. Eks selle söötijätmises on süüdi nõukogude aeg, aga sellega peaks täna palju enam tegelema.

Mis on meie aja sümptom?

Virisemine. Minu arvates see tuleb sellest, et inimestel on hea elada. Raskena tundub inimesele elu sellest hetkest alates, kui ta elu on tegelikult päris kergeks läinud. Mingi paralleel on siin sellega, mis kõige targemad on öelnud, et nüüd ma saan aru, kui vähe ma aru saan.

Me peaksime vähem virisema, olema positiivsed, ütlema üksteisele häid asju. Sama kehtib muusikas. Pole vaja paljundada ängi, negatiivseid emotsioone. Kõigi elu on niikuinii keeruline. Isegi rikastel. Kunst peaks aitama elada. Süüvida elu ja surma tahkudesse. Ja muidugi on tähtis huumorimeel, sest nagu Kaika Laine ütles, raske on saada kontakti inimesega, kes nalja ei mõista.

Muusikapäeva preemiad

Eesti Muusikanõukogu preemiad

•    Heliloomingupreemia: Sven Grünberg

•    Interpretatsioonipreemia: Tallinna Kammerorkester

•    Preemia muusikaelu jaoks olulise ja väljapaistva tegevuse eest: Tiia Järg

Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemiad

•    Anna-Liisa Bezrodny – rahvusvaheliselt silmapaistva kontserttegevuse eest

•    Mart Humal – Heino Elleri sümfooniate redigeerimise eest

•    Hea Muusika Selts – panuse eest sümfoonilise muusika tutvustamisel noortele

•    Kristjan Kõrver – kammerooperi «Raud-Ants» eest

•    Kristiina Poska – särava rahvusvahelise tegevuse eest dirigendina ooperite väljatoomisel

•    Oleg Pissarenko – Tartu jazz-muusikaelu edendamise eest

•    Mart Laas – pikaajalise tulemusliku töö eest tšelloõpetajana

•    Toomas Olljum – olulise panuse eest muusikaelu korraldamisel

•    Galina Grigorjeva – sügava ja puudutava loomingu eest

Tagasi üles