Nagu raske füüsiline töö

«Kuu tagumise külje» esimene etendus pani vaataja tõsiselt proovile. Vähemalt saali tagumises pooles istujate meeleelundid olid pidevas pinges, et laval toimuvat lõpuni kuulda ja näha. Seiske ühel jalal, painutage ülakeha ette, ajage käed laiali ja hoidke nii kaks tundi järjest. Sellises asendis olles ei jää just palju vaimujõudu üle, et peene kunstiteose finesse nautida.

Need, kes lavastuse Nokia kontserdisaali konverteerisid, ei viitsinud või ei osanud arvestada saali omapäraga. Piltlikult kärutati teos Eestisse ja kummutati künasse: «Säh, sööge!» Originaaltekst mattus saalikaaslaste köhatusse või isegi raskemasse hingamisse. Abi polnud ka tõlkeprojektsioonist, mis oli nii ähmane ja pisike, et alles poole etenduse ajal sain aru, kumb tekst on eesti, kumb vene keeles.

Üldse on saal selle lavastuse jaoks liiga suur. Korduvalt kahetsesin, et ei taibanud teatribinoklit kaasa võtta – see oleks vähemalt midagi päästnud. Usun, et võis isegi väga hea lavastus olla – kui udulaam mõne suurema detaili puhul hetkeks rebenes, tekkis küll selline tunne.