Tabamata ime, tabatud ilu

Halloo, kosmos? Maagilises «Kuu tagumises küljes» kohtuvad maa ja kosmos. Foto: Sophie Grenier

No on ikka umbne meil siin. Tammuks nagu nõiaringis. Selleks et kuulsat ja väga kallist Robert Lepage’i teatrit siia tuua, peab taguma täiest jõust lokku, lubama tähti taevast alla, et publik saali meelitada.

Vastasel korral võib juhtuda nii, nagu on juhtunud mõne teise nüüdisteatri elava klassiku, Heiner Goebbelsi või Dumb Type’iga näiteks, kes on maandunud suures tühjavõitu saalis. Või veel halvem – kui selline teater siia ei jõuakski.

Ei maksa siis imestada, kui ime sellise valju lokulöömise peale lõpuks tabamata jääb.

Mängu ilu

Ka «Kuu tagumine külg» on hea multidistsiplinaarne nüüdisteater, aga ime... nojah! Selliste suuremaid lavu täitvate, tänapäevaseid väljendusvahendeid kombineerivate teatrite visiidid peaksid olema siinse kultuurielu tavapärane, hüva, mitte igapäevane, kuid kvartaalne osa küll. Alles siis oleks võimalik sest neetud nõiaringist välja murda, ülevoolavast retoorikast loobuda.

Ärge saage must valesti aru. See kõik ei kahanda «Kuu tagumise külje» tegelikku väärtust. Mis sest, et see mulle täielist katarsist ei suuda pakkuda. Vist sellepärast, et ambitsioon siduda kahe lahkukasvanud, nii oma vaadetelt kui ka elulaadilt antipoodist venna – üks kosmosehuviline luuserist teadlane ja teine teleilmateadustajast elu peremees – taaslähenemise lugu NSV Liidu ja USA võidujooksuga kosmose vallutamise nimel jääb rohkem vormiliseks kui sisuliseks.

Kõik otsad on küll laitmatult kokku jooksutatud, asi on terviklik, huvitavalt lavale seatud, intelligentselt mitmekihiline, kohati teravmeelne, poeetiline ja ülimalt leidlik, aga... Võimalik ka, et mus kõneleb lihtsalt soov intiimsema etenduspaiga järele, kus olemise eksistentsiaalne kurbus, mida see teos sisaldab, paremini mõjule pääseks.

Jätkan siiski kiidusõnadega. Kasutatavad tehnilised lahendused ja visuaalsed nipid ei varjuta tegevust, pole asjad iseenese, efekti pärast, vaid allutatud jutustuse teenistusse, võimendavad, loovad kujundeid ja tähendusi.

Kahe seina, lükand- ja tõstetava-keerutatava peegelseina abil tuuakse lavaruumi korraga maa ja kosmos, kombatav ja hõlmamatu. Ainuüksi seinas oleva, illuminaatorit meenutava ümmarguse klaasukse taga avaneb kord pesumasina, kord raketi sisemus, kord avakosmos, kord akvaarium, kus ujub kuldkalake, siis jälle on see lihtsalt kell.

Enamikul neist vähestest rekvisiitidest, mida laval kasutatakse, on mitu funktsiooni. Yves Jacques’ki mängib kõiki rolle ise – vaoshoitult, aga täpselt, pigem stand up-komöödia esteetika võtmes. Üleminekud argisest kosmilisse ja vastupidi, aga ka tagasivaated lapsepõlve on hetkelised, sujuvad ja ootamatud. Aeg ja ruum kaotavad kohati piirjooned.

Midagi tänases päevas uuenduslikku pole siit mõtet otsida, aga eks ole lavastuski juba rohkem kui kümme aastat vana. Küll haaras kaasa mängu ilu, assotsiatiivsus, kujundite lihtsus, täpsus ja löövus, aina vaata ja imesta!

Ja siis see võimas lõpustseen, kus taas pealtnäha väga lihtsate vahenditega, ainult peegeldavate pindade abil luuakse illusioon sellest, kuidas inimene kaaluta olekus avakosmoses hõljub.

Oluline on, et vaataja näeks, kuidas Yves Jacques seda illusiooni tekitab – et tema tegelaskuju jääb samal ajal «kahe jalaga» maa peale.

Halloo, kosmos?

See paneb ilusa punkti vähemalt ühele mitmest teost läbivast ideest, mida võimendavad just peegelpinnad. Ja mis võiks öelda, et ära otsi kõiges iseenese mugavat, kuid igavat peegelpilti. Meil kõigil, nagu kuulgi, on oma varjatud külg, mille avastamiseks, veel enam mõistmiseks tuleb teha jõupingutusi. Kannustagu meid uudishimu, mitte nartsissism.

Julgegem unistada ja kiigakem ikka sinna üles, mis sest, et see labane elu meid, tegelikult väga üksiklasi, halastamatult põlvili surub.

«Kuu tagumine külg»

Autor ja lavastaja Robert Lepage. Helilooja Laurie Anderson. Näitleja Yves Jacques

Kanada teatri Ex Machina külalisetendused 1. ja 2. oktoobril Tallinnas Nokia kontserdimajas