/nginx/o/2010/01/08/293612t1h8bdb.jpg)
Tallinna heliplaadistuudiol oli meie kultuuriloos täita oluline roll, sest kolmekümne kahe eksisteerimisaasta jooksul salvestati üle tuhande plaadi jagu eesti muusikat ja sõnakunsti. Legendi, mille 50. sünniaastapäev möödus vaikides, meenutab Margus Kruut.
Eesti muusika ja sõnakunsti heliplaatidel jäädvustamiseks loodi 1959. aasta 15. aprillil Riia heliplaadivabriku Tallinna stuudio (Tallinna heliplaadistuudio).
Samal kuupäeval alustas stuudio toimetus tööd majas, kus asus tolleaegne Eesti NSV kultuuriministeerium. Alguses tegutseti heliplaadivabriku filiaalina, ilma iseseisva eelarveta.
Esimesed kaks töökuud oli stuudios ainult üks koosseisuline koht – vastutav toimetaja-organisaator Eestis. Toimetaja Joann Juštšuk oli üsna agar ja juba 1959. aastal tehti 149 salvestist, millest 126 kestusega 578 minutit leidsid kunstinõukogu heakskiidu. Edasi tehti juurde helioperaatori ametikoht.
1966. aastal nimetati toimetaja-organisaatori amet ümber Riia heliplaadivabriku peainseneri asetäitjaks helisalvestuse alal. 1967. aastaks kasvas Tallinna stuudio koosseisuliste töötajate arv kaheksa inimeseni.
Nende ametikohtade nimetused olid järgmised: peainseneri asetäitja helisalvestuse alal, kolmanda kategooria helirežissöör, helirežissööri assistent, helioperaator, aparatuuri vaneminsener, toimetaja, asjaajaja-kassapidaja ja autojuht.
Pärast Tallinna helikassetitehase alluvusse minekut tehti ametikohtade nimetustes mõningaid muudatusi. Lisaks töötegemisele oli tolleaegse stuudio peatoimetajal veel üks kohustus – kaks korda aastas, s.o mai- ja novembrikuus marssida tehase töötajate demonstratsioonikolonnis Riias.
Magnetlintidele tehtud helisalvestiste aastamahuks määras Riia heliplaadivabrik 1200 minutit ehk 20 tundi, heliplaatides arvestatuna aastas 32 plaati. Selline maht püsis Tallinna stuudiol 1985. aasta lõpuni.
Esimestel tööaastatel saadeti Riia heliplaadivabrikule iga üksiku pala salvestis omaette karpi pakituna pisikesel lindirullil, hiljem läksid Tallinnas tehtud salvestised Riiga juba tulevase heliplaadi poolte kaupa kokku monteerituna.
Sisu järgi jaotati salvestised järgmiselt: 20–25 protsenti salvestuste ajast sümfoonilisele ja koorimuusikale, 20 protsenti instrumentaalsele ja vokaalsele kammermuusikale, 25 protsenti estraadimuusikale, 25 protsenti lastele määratud paladele, viis kuni seitse protsenti sõnakunstile ja kolm kuni viis protsenti muudele lindistustele.
Üldjoontes peeti etteantud jaotusest kinni, üksikute liikide osatähtsuse suurenemine või vähenemine oli tingitud stuudiole esitatud aastaplaanidest.
1959. aastal tehti esimene stuudio helilindistus. Bruno Lukk mängis klaveril palu Eugen Kapi balletist «Kullaketrajad».
Heliplaadistamine toimus magnetlindi vahendusel: palad salvestati kõigepealt lindile ja siis monteeriti mitme variandi parimatest lõikudest kokku tervik. Järgmised etapid tehti juba Riias.
Heliplaate paljundati samal põhimõttel nagu grammofonitehnika koidikul: kuumpressimise teel matriitside-pressvormide abil.
Helisalvestuses tehti suur hüpe edasi 1950. aastate künnisel, kui võeti kasutusele kauamängiv ehk mikrokiriheliplaat.
Sellega jõuti sootuks uue kvaliteedini. Kui vanaaegsed šellakplaadid suutsid üle kanda helisid ainult vahemikus ca 150–4500 Hz, mis tähendas kitsaribalist ja kuiva helipilti (puudusid madalad ja kõrged sagedused), siis kauamängivad edastasid salvestisi täiesti tõetruult sagedusevahemikus 40 – 16 000 Hz.
Ja nii imelik kui see ka ei tundu, on analoogtehnikas salvestatud kauamängivate vinüülplaatide helikvaliteet naturaalsem ja vahetum võrreldes digitaalsete laserplaatidega.
Kunagi olid plaadiümbrised üksluise ja ühesuguse välimusega, viletsast paberist, harva ka kartongist ümbrikud, millelt võis lugeda tavaliselt heliplaadivabriku nime. Plaadiümbrises oli auk või augud, millest paistis plaadi etikett või mõlemad etiketid ning see võimaldas esitajat ja pala tuvastada ilma plaati ümbrikust välja võtmata. Kui hakati tegelema plaadiümbriste kujundamisega ja ümbrikule kanti ka andmed palade ja esineja kohta, siis kadus aukudel mõte.
Juštšuk rääkis: «Järgime mõni aeg tagasi omaksvõetud põhimõtet – igale heliplaadile erikujundusega ümbris. Tehniline aparatuur on meil esmaklassiline. Kuna stuudiol puuduvad oma ruumid, on aparatuuri statsionaariks Heliloojate Maja.
Kuid sealne saali halb akustika ei luba olemasoleva tehnika võimalusi kaugeltki ära kasutada.
Seepärast oleme väga paljud heliülesvõtted (stereofoonilised eranditult) teinud kas Kadrioru lossi valges saalis (kammermuusika) või Toomkirikus (koorimuusika), mille head üldised akustilised omadused ja kajaefekt tagavad soovitud resultaadi. Neid ruume kasutades aga peame edasi-tagasi vedama kalleid aparaate.»
Juštšuk kurtis 1971. aastal, et stuudio rütmilist tööd takistab seniajani korralike ruumide puudumine. Kuid samas rõõmustas, et aasta-aastalt tõusis stuudio heliülesvõtete kvaliteet, seda tänu helirežissööride Vaike Neeme, Enn Tomsoni ja Heino Pedusaare tööle.
Meele tegi mõruks aga asjaolu, et esmaklassiline helisalvestis jõudis mõnikord kuulajani madalamatasemelisel heliplaadil, stereofooniline võte monovõttena.
Stuudiol oli kujunenud tihe kontakt kunstnike Rudolf Kangerti, Jüri Arraku, Marje Tralla, Harri Soosteri, Dagmar Paalamäe, Kaisa Puustaku, Valve Pääsukese ja teistega ning fotograafide Valdur Vahi ja Boris Murruga.
Raskusi tekitas aga plaadiümbriste trükkimine ja valmistamine – oma trükibaasi puudumise tõttu tehti seda mitmes trükikojas, mis arusaadavalt tõi kaasa lisatööd ja -kulusid.
Väga hea töö eest väärisid nii stuudio kui ka heliplaadisõprade tänu trükikojad Oktoober ja Kommunist Tallinnas ning Kiir Viljandis. Heliplaadistuudio töö oli tihedalt seotud heliplaadi tootjaga (plaadivabrik) ja toodangu realiseerijaga (kaubandusorganisatsioonid).
Heino Pedusaar meenutab: «Oli tohutu bürokraatia, mis tähendas kooskõlastamisi erinevates vaheinstantsides. Juštšuk lausa ägises selle koorma all.»
Üleliidulise firma Melodija Tallinna helikassetitehase direktor Väino Verlin valgustas tolleaegset bürokraatlikku ja aeglast plaaditootmisprotsessi.
Tema sõnul koostati heliplaatide lindistamise temaatiline plaan loominguliste liitude, ühiskondlike organisatsioonide ja kultuuriministeeriumi tellimuste põhjal kahe aasta peale, mis hiljem jaotati aastate ja kvartalite lõikes.
Plaani vaatas läbi kunstinõukogu ning tegi parandused, selle kinnitas kultuuriministeeriumi kolleegium. Tavaliselt jäeti ka mingi reserv juubelite, eritellimuste jne tarvis.
Plaanis oleva teose helisalvestis ja tulevase plaadi ümbrise kunstilise kujunduse originaal saadeti Moskvasse, kus sealne tehnilise kontrolli osakond otsustava hinnangu andis.
Kui asi laabus, jõudis plaat ostjani üheksa kuu pärast. Kuid läks ka kauem ning samas oli ka erandeid, kui mõni tähtpäevaplaat tuli müügile kuu ajaga, mis näitas, et hea organiseerimise korral oli võimalik ka operatiivselt tegutseda.
Firma ei võtnud plaani selliseid salvestusi, mille esialgne tiraaž ei andnud välja miinimumi – 1000 (Enn Tomsoni ja Madis Salumi andmetel suurtel kauamängivatel 3000) plaati. Tehased olid huvitatud suurtest tiraažidest – kasulikuks osutus heliplaadi tootmine alates 18 000 – 19 000.
Tallinna stuudios aastatel 1969–1991 helirežissööri ametit pidanud Enn Tomson meenutas, et ekspordi jaoks oli eraldi komisjon. Eksporti läksid ning väärtuslikku valuutat tõid sisse näiteks vanamuusikaansambli Hortus Musicus plaadid, sarjad «Eesti orelid» ja «Tallinna Kammerkoor».
Kirjanik Paul Rummo on öelnud: «Tean paljusid välismaalasi, kes Eestist on koju tagasi pöördunud plaadikoormaga. Kirjavahetuses palutakse tihti saata välismaale muusika- ja sõnakunstiplaate.»
Muusika- ja koorikollektiivide paremiku kõrval salvestati nimekamate kirjanike esinemisi mikrofoni ees – Friedebert Tuglas, Johannes Semper, Juhan Smuul, Mart Raud jt.
1960. aastate alguses tekkis kirjanike liidus mõte hakata süstemaatiliselt «konserveerima» heliplaatidele kirjanike sõna autorite või näitlejate suu läbi. Stuudio oli kohe valmis algatust ellu viima. Et Karl Adra, Voldemar Panso ja Viiu Härmi koostatud ja loetud heliplaadid olid menukad, võeti suund juba kirjanike autoriplaatidele.
Igal aastal jõudis muusika kõrval plaadipoodidesse ka kolm-neli uut kirjanduslikku (sõnalist) plaati. Tallinna heliplaadistuudio kirjanduslik toimetaja Merike Pau rääkis 1986. aastal, et aastas salvestas stuudio kokku 38 plaati, neist kolm, neli või viis kirjanduslikku.
Stuudio soovitas tiraaži, selle kinnitas (tihti korrigeerides) üleliiduline heliplaadifirma Melodija. Viimane otsustas, mis aastal ja mis kuus ta ühe või teise plaadi laskis valmistada.
Firmakaupluse taotlusel tegi Riia heliplaadivabrik kordustiraaže. Kirjanikele õnnelikud aastad olid 1980, 1981 ja 1982. Aleksander Suumani ja Ave Alavainu autoriplaadid, plaat eesti poeetide ajaluulet, Marie Underi ballaadid, kaks plaati «Kirjanike hääli» (Debora Vaarandi, Olev Jõgi, Paul Rummo, Lilli Promet, Ralf Parve, Villem Gross, Paul Kuusberg, Mart Raud, Ardi Liives, Endel Nirk, Minni Nurme, Lennart Meri). Lisaks Voldemar Panso tehtud «Läbilõige eesti luulest koos kommentaaridega.»
Kus ja kes tegi sellise valiku? Kirjanike liit ja teatriühing andsid oma soovitusnimekirjad kahe aasta peale ette. Kirjanike liidu eestvõttel läks käima sari «Kirjanike hääli», mille igal plaadil esines kuus inimest, nende hulgas nii prosaist, luuletaja kui ka kirjandustegelane.
Heliplaadistuudiol tuli plaane seades ja pakkumisi kaaludes leida kesktee kultuurilooliselt väärtusliku jäädvustamise ja majanduslike arvestuste (läbimüügi) vahel. 1986. aastal ilmunud plaatide nimestikust on näha, et see polnud võimatu – Betti Alveri luuleplaat, Priit Aimla huumoriplaat (Priit Aimla, Eino Baskin, Jüri Krjukov, Anne Paluver, laulis Hampelmann), Aarne Üksküla interpreediplaat ja muinasjutuplaat lastele.
Enamik salvestistest oli spetsiaalselt plaadistuse jaoks sisse loetud, aga see ei olnud reegel. Aino Talvi puhul kasutati vanu raadiolinte. Juhan Viidingu luuleõhtu lindistus oli avalik, kontakt publikuga andis palju juurde, sest tekkis teine atmosfäär kui kitsas stuudios.
1960. aastate teisest poolest alates restaureeriti ja tehti uusi helisalvestusi vanadest muusikasalvestistest. Tunnustatud spetsialistiks kujunes Eesti Raadio helirežissöör Heino Pedusaar.
Teda on tunnustanud Viinis asuv maailma vanim heliarhiiv, sest Pedusaar on teinud ära tänuväärse töö Eestiga seonduvate heliplaatide otsimisel, restaureerimisel ning koondkataloogi loomisel. Pedusaar on koostanud Eesti heliplaatide koondkataloogi 1901–1939 ja kogumiku «Eesti heliplaatide arhiiv 1901–1939» (kokku 58 CDd ja neid toetav uurimus).
Peale eesti ja soomeugri folkloori jäädvustas Tallinna heliplaadistuudio isegi kreeka rahvalaule ja pillilugusid. Krimmis elab rühm sinna asunud kreeklasi, kes on suutnud võõras ümbruses säilitada oma folkloori. Ukrainas, Donetski oblasti Mariupoli muusikakoolis töötas omal ajal õpetajana samast rahvusrühmast pärit Alexander Ashla.
Ta huvitus oma rahvakillukese muusikapärandi kogumisest, teaduslikust läbitöötamisest ja muidugi ka valikulisest säilitamisest heliplaatidena. See entusiast oli vastava ettepanekuga pöördunud mitme tolleaegse Nõukogude Liidu heliplaadistuudio poole, kuid kohanud igalt poolt äraütlemist.
Ometi haardus Tallinna stuudio ta huvitava mõttega ning Eesti Raadio toonane juhtiv helirežissöör Jaan Sarv võttiski ette rahvalaulikute ja -pillimeeste salvestamise Krimmis. Paraku lahkus ta elust ja alustatud tööd kutsuti jätkama Heino Pedusaar.
Umbes 50-minutiline valimik aasovikreeklaste ehedast folkloorist leidis koos Alexander Ashla uurimusega hea kõlapinna ja ülisoodsa vastukaja ka välismaa teadusringkondades.
Mõnevõrra hiljem (1999) avaldas Kreeka helifirma Fabelsound Greece selle materjali juba CD kujul ja koostaja poolt ulatuslikult annoteerituna. Mariupoli muusikakooli tagasihoidlikule akordioniõpetajale anti koguni stipendium täiendavaks uurimistööks juba Kreeka teadusasutustes.
Nii saab väita, et Tallinna heliplaadistuudio pioneeritegevus folkloori jäädvustamise alal väljus sedapuhku senisest, eesti ja üldisemalt soomeugri kultuurisfäärist. Lisaks oli Tallinna stuudio teerajajaks ja alusepanijaks plaadisarjadele Eestis ja terves Nõukogude Liidus.
Esimene sari oli «Eesti väljapaistvaid lauljaid» – kolm karpi väärtuslikku muusikat, mille restaureeris tol ajal põhikohaga Eesti Raadios töötanud helirežissöör Heino Pedusaar.
Aastatel 1959–1965 (k.a) toimus Tallinna stuudio helisalvestus Eesti Raadio helisalvestusstuudio ja -tehnika baasil. Üksikutel juhtudel kasutati salvestuskohana ka Estonia kontserdisaali. Seda vokaalsümfoonilise ja orelimuusika ning kontsertide helilindile salvestamiseks.
Heliloojate maja valmimisel 1966. aastal sisustas Tallinna stuudio sinna oma helisalvestusseadmetega stuudio ja helioperaatori tööruumi. Selles stuudios tehti sõnalisi salvestusi ning lindistati ka väiksemate kergemuusika ansamblite esinemisi. Instrumentaalset ja vokaalset kammermuusikat salvestati peamiselt Kadrioru lossi suures saalis.
Koorimuusikat lindistati veel ka Oleviste kirikus ja Estonia kontserdisaalis. Viimases kohas salvestati sümfoonilist muusikat öötundidel, sest muul ajal segas lindistamist väljast sisse kostev tänavamüra. Sümfoonilist ja estraadimuusikat salvestati lisaks Riia stuudios.
Salvestuspaikadena kasutati ka Kalevi spordihalli ja kirikuid. Pedusaare sõnul tehti salvestisi veel raadiomaja 1. stuudios ning peatoimetaja Endel Ruhti sõnul salvestati veel ka ajaloomuuseumis, kus pahatihti segasid Balti jaama sõitvad ja sealt lahkuvad rongid. Lagedi kultuurimajas rikkus ükskord head kavatsused kevadine veevulin.
Oma helisalvestusstuudiost väljaspool oli keeruline lindistusi teha 1973. aasta keskpaigani, sest selle ajani puudus oma kantav mobiilne režiipult. Igaks salvestuseks väljaspool oma stuudiot tuli pulti laenutada kas Riia stuudiolt või Eesti Raadiolt, mille pult kaalus 200 kilo.
Aastatel 1981–1991 Tallinna heliplaadistuudios helioperaatorina töötanud Sirje Older: «Tallinna stuudio peamine salvestuskoht oli Estonia kontserdisaal. Saali kõrval paiknes Eesti Raadio foonika, mida heliplaadistuudio üüris.
Kontserdid lõppesid tavaliselt poole kümne-kümne paiku ja et juhtmete laialivedamine ning mikrofonide ülespanek võttis oma aja, võis salvestamine alata umbes üheteistkümne ümber ning lõppes tavaliselt paar-kolm tundi üle südaöö, aga mõnikord venis ka varajaste hommikutundideni. Salvestati üksikinterpreetidest kuni kooride ja sümfooniaorkestriteni.»
Kuigi Eesti heliplaadiümbriste kunstiline kujundus oli üle liidu üks paremaid, ei tulnud need tihti välja originaalvärvitoonides, nii nagu kunstnik ette nägi, ning eestikeelses tekstis esines sageli trükivigu.
Plaadiümbrised trükiti Riias, aga värvilahutust tehti Moskvas. Eesti tippkunstnike töö üle otsustas Moskva kunstinõukogu, kes vahetas piltide asukohta, muutis värve ja jättis ära eestikeelseid tekste.
Näiteks ei meeldinud sealsele peakunstnikule eestikeelse muinasjutuplaadi «Aladdini imelamp» kujundus, sest temale oli jäänud sellest muinasjutust kunagi lapsepõlves teistsugune mulje… Kunstiline toimetaja Ülle Väli sõitis siis Moskvasse kavandi eluõigust tõestama.
Juhtus ka koomilisi apse. «Anti välja plaat, millel oli ülisuures venekeelses kirjas: «Eesti muinasjutte loeb Mari Möldre.» Ümbrise alumises nurgas oli küll pisikeses kirjas, et ettekanne on eesti keeles, kuid inimesed seda ei märganud. Plaate tehti suur tiraaž ja saadeti üle terve Nõukogude Liidu laiali,» meenutab Pedusaar.
«Neid prohmakaid oli rohkem, kuid üks suurematest oli, kui Moskva toimetaja arvas pealkirja järgi ekslikult, et «Jevgeni Onegin» kujutab endast ooperimuusikaga plaati. Sellele määrati kohutav tiraaž ning saadeti jälle mööda liitu laiali. Tuli välja hoopis, et tegu oli eestikeelse sõnalise plaadiga…»
Firma Melodija korraldas üleliidulisi helirežissööride mõõduvõtmisi. Näiteks toimusid 1985. aasta 20.–24. maini Moskvas traditsiooniline helirežissööride konkurss, kus olid esindatud üleliiduline heliplaadistuudio (koos Kiievi filiaaliga), Leningradi, Tallinna, Riia, Vilniuse, Thbilisi, Taškendi ja Almatõ stuudiod. Konkursil anti kuus auhinnalist kohta, kaks neist tõi Eestisse Tallinna heliplaadistuudio helirežissöör Enn Tomson.
Joann Juštšuk jäi heliplaadistuudio vastutavaks toimetajaks ja eestvedajaks kuni vanaduspensionile siirdumiseni 30. novembril 1979. aastal. 26. jaanuaril 1990. aastal lahkus eesti muusika ja sõnakunsti jäädvustamiseks hindamatu töö ära teinud mees meie hulgast.
Hiljem oli sellel ametikohal lühiajaliselt Endel Pillau, pärast teda jätkas helisalvestusstuudio peatoimetajana Endel Ruht.
Edasi võttis ohjad üle Mart Maripuu, kes oli ametis 1991. aasta aprillini, mil stuudio järglasena moodustati aktsiaselts Forte, kus Maripuu töötas 2008. aasta lõpuni.
Tallinna stuudio kontor asus 1985. aasta juunist Tallinna vanalinnas Niguliste (end Kuninga) tänaval ja stuudio heliloojate liidu majas. Kuninga tänavalt oldi sunnitud välja kolima, sest ruumid tuli vabastada.
Kui palju täpselt lindistusi tehti, seda ei tea keegi, sest praegu filmiarhiivis (varasema nimega Eesti NSV Filmi-, Foto- ja Fonodokumentide Riiklik Keskarhiiv ehk ENSV FFFRKA) töötava Sirje Olderi sõnul on andmed kuni 1967. aastani kohati lünklikud – arhiiv on oma asukohta muutnud, samuti on kolinud nii Tallinna helikassetitehas kui ka Tallinna heliplaadistuudio, mis sai 1975. aastal tehase üheks jaoskonnaks. Kolimise käigus läks kaduma nii helilinte kui ka dokumentatsiooni.
Kui lugeda kokku suured ja väikesed plaadid, siis andis Tallinna heliplaadistuudio (kasutades ka Eesti Raadio fonoteegi salvestisi) ligi kolmandiku sajandi eksisteerimisaja jooksul välja materjali umbes 1000–1100 plaadi jagu.