Dalí kauge puudutus

Pärnus on näitusele jõudnud peamiselt maalikunstnikuna kuulsust kogunud Dalí vähem tuntud graafika, illustratsioonide koopiad ja tarbekunst – teosed, mida võib pidada kunstniku tellimustööde ja n-ö kõrvalise loometegevuse viljadeks. Foto: Pärnu Uue Kunsti Muuseum, Urmas Luik / Pärnu Postimees

Möödunud sajandi tuntuima sürrealisti Salvador Dalí teoste saabumine unisesse Pärnusse mõjub kahtlemata elustavalt. Näitust käib puhkepäevadel vaatamas ligi 300 inimest ning muuseumide ja galeriide jaoks on selline arv tähelepanuväärselt suur.

Samuti purustas külastajarekordeid selle aasta alguses Pariisi Pompidou keskuses suurmeistri tuntumaid töid eksponeeriv väljapanek. Dalí nimi on «bränd», kunstniku sünonüüm, mis ei jäta külmaks ka muidu kunstivõõraid inimesi, kelle jaoks galeriis või muuseumis käik ei ole just meelistegevus.

Pärnu näitust ei saa loomulikult võrrelda suurejoonelise Pariisi ekspositsiooniga, kuhu koondati üle maailma asuvatest muuseumidest Dalí olulisemad tööd. Uue Kunsti Muuseumisse on jõudnud peamiselt maalikunstnikuna kuulsust kogunud Dalí vähem tuntud graafika, illustratsioonide koopiad ja tarbekunst – teosed, mida võib pidada kunstniku tellimustööde ja n-ö kõrvalise loometegevuse viljadeks.

Samas ei puudu nendest teostest loomulikult Dalíle omane kujundikeel. Hüperrealistlik stiil, unenäolised maastikud ja ebaloomulikud karakterid on esindatud ka Pärnus eksponeeritud seeriate osades. Freudi ja teiste sürrealistide mõjudest välja kasvanud ebateaduslik «paranoiakriitiline meetod», mis  tähendab mängu alateadvuse ja loomingulisuse vahel ning kompab ekstreemsetes seisundites kogetud paranoilisi nägemusi, peegelduvad pea igast Dalí puudutusest, olgu tegu visandi, portselanmaali või reljeefiga.

Dante 700. sünniaastapäeva puhul Dalílt 1951. aastal tellitud sajast ja kuuest akvarellillustratsioonist «Jumalikule komöödiale» on Pärnus väljas kaheksa koopiat, milles kunstnik tõlgendab Dante poeeme sürrealistile omasel viisil. Kuuendale laulule loodud illustratsioon «Purgatoorium» imiteerib kunstniku enda varasemat maali «Põlev kaelkirjak» (1937) ja manifestina mõjunud skulptuuri «Milose Veenus», millega sürrealist kuulutas kehtetuks varasemad, antiigist pärinevad tasakaalustatud ja harmoonilised iluideaalid.

Sahtlitega täidetud naise kehas avaldub Dalí ambitsioon väljendada irratsionaalseid, alateadvusest pärinevaid kujundeid ning anda materiaalne kuju kõige jaburamatele fantaasiatele.

Itaallaste pahameele tõttu ei jõudnud Dalí akvarellid «Jumaliku komöödia» trükki, sest sürrealistilt ei sobinud nii väärikat tööd tellida. Sellegipoolest trükiti Prantsusmaal puuplaatidega seda seeriat lausa 4765 eksemplari. Seeria tähistas ühtlasi Dalí huvi hüppelist kasvu graafika kui meediumi vastu. Varem end maalikunstile pühendunud kunstnik vaimustus tänu tellimustööle graafika piiramatutest  võimalustest.

1960ndate alguses oli Dalí väidetavalt öelnud, et otsustab oma loomingusse tuua mehaanilise reprodutseeritavuse ning loobub üksikute ja autentsete maalide tootmisest, mis alates 1930. aastatest olid saanud tema kaubamärgiks. Nii sündisidki muuhulgas  Uue Kunsti Muusemi näitusel eksponeeritavad sarjad «12 apostlit», «Kolmnurkne kübar» ja «Benvenuto Cellini».

1960. aastate küllaltki vasakpoolses kunstimaailmas levisid ideed graafikast ja fotost kui kunsti päästjast, mis viivad kunsti väikese eliidi teenistusest massideni. Just sellised põhimõtted lõid soodsa pinnase ka petuskeemide tekkeks ning Dalí võltsitud puulõikeid ja litograafiaid ringles juba enne meistri surma sadu tuhandeid.

Dalí graafika puhul on originaaltiraažide tuvastamine osutunud kunstiekspertidele parajaks pähkliks. Ekspertiisis uuritakse lisaks paberi koostist, mõõtmeid ja puitplaadi pressitud jälgi, sest loova isikuna armastas Dalí kasutada kümneid erinevaid signatuure. Üht tellimustööd tehes signeeris ta teadaolevalt tuhandeid tühje lehti, millest vaid osa leidis sihipärase kasutuse.

Kuigi Uue Kunsti Muuseumisse näituse toonud Prantsuse kunstiselts Sarl Amiencom reklaamib teoseid kui originaale, võib ka selles aspektis inimlikult kahelda. Prantsuse kunstiselts osutub taustauuringu käigus hoopis Prantsusmaal illegaalseks veebidisaini ja kodulehtede haldamise teenust pakkuvaks firmaks ning prantsuspäraste nimedega kunstimisjonärid nimevahetuse teinud grusiinideks ja venelasteks. Teoste päritolu kohta käivat infot hoiavad mehed aga kiivalt saladuses.

Väidetavalt kuuluvad tööd anonüümsust soovivatele kunstikogujatele, mis iseenesest ei käi kokku kunstikogujate põhimõtetega, kelle kollektsiooni väärtus just tänu näitustele kasvama peaks.

Üldiselt püüavad professionaalsed muuseumid ja galeriid juhinduda kvaliteedinõuetest ning täita hariduslikku rolli, mis, tõsi küll, ei ole alati just suurt tulu toovad tegevused. Majandusliku kasu asemel loodetakse kasvatada kultuurilist kapitali ning «hästi müüva» asemel eksponeerida tõepärast, mille autentsuses vaatajal ei oleks põhjust kahelda.

Sarl Amiencomil puudub kunstimaailmas elulugu, mis peaks olema üks usaldusväärsuse kriteeriume. Hämara taustaga kunstiseltsi CVsse kuulub vaid eelnev näitus Lätis Liepajas ning näib, et nende sihtturuks on seatud Ida-Euroopa väikelinnad.

Kuigi Dalí kohalolek soojendab kindlasti paljude pärnakate südant, tuleks loota, et väikelinnade kultuur jääb meelelahutusäri kõrval püsima. Selleks saab ka külastaja palju ära teha: käia näitustel ja vaadata elavaid kunstnikke, sest ka kellestki neist võib ühel päeval saada Salvador Dalí masti tegelane.

Näitus

Salvador Dalí «Unenägude elustamine»

Pärnu Uue Kunsti Muuseumis

Avatud 12. novembrini