Sherlock Holmes – märulikangelane?!

Robert Downey jr Sherlock Holmesina. Foto: Kaader filmist

Briti režissööri Guy Rit­chie uus film «Sherlock Holmes» pakub nii äratundmisrõõmu kui ka üllatusi.

Enne filmi kerkis küsimus, kas Ritchie rikub kirjanik Ar­thur Conan Doyle’i legendaar­se eradetektiivi ära või annab talle uued mõõtmed? Tal õnnestus tegelasele hulk huvitavaid omadusi juurde pookida.

Holmesi uue omadused

Kui Conan Doyle’i viktoriaanliku ajastu eradetektiiv Sherlock Holmes on külm, tundevaene ja viimse piirini kalkuleeriv, siis Ritchie oma on inimlike nõrkuste, boheemlaslikkuse, sardoonilise huumori ja nutika sõnamänguga, kuid siiski sama kainelt kaalutlev tegelane.

Robert Downey jr. kehastataval Holmesil on veel üks külg – temast on saanud klassikaline märulikangelane, kes tunneb võitluskunstide nippe peensusteni.

Teada on, et nii Robert Downey jr. kui ka režissöör Guy Ritchie on võitluskunstide entusiastid. See võib olla põhjuseks, miks film on üles ehitatud võitlusstseenidele.

Kui Conan Doyle’i Holmes jäi enamjaolt keskklassi härrasmeheks, siis selle filmi peategelane suudab erinevas seltskonnas ümber kehastuda. Ta on võitleja urkas asuvas «kaklusklubis» ja istub koos pisisulidega trellide taga, kuid suudab toime tulla ka lordidekoja liikmetega. Ühesõnaga – ta tunneb end hästi igas ühiskonnakihis ja olukorras. 

Mis puutub aga Holmesi truusse kaaslasse doktor John Watsonisse (Jude Law), siis ei ole temagi «lisanditeta» jäetud. Ta ei ole enam detektiivi taustajõud, vaid võrdväärne partner. Watsonit on kujutatud endise sõduri, praeguse arsti kui ka naistemehe ja mängurina. Holmes hoiab Watsoni raharaiskamisel silma peal.

Holmesi ja Watsoni suhe on sümbioos, millest abielluda tahtval Watsonil on end raske välja rebida. Holmes teab oma kaaslase nõrku kohti ning vajadusel vajutab õigele nupule, et teda seikluste juurde tagasi tuua. Tandemi omavaheline keemia on lausa füüsiliselt tunda, nii mõnigi kord riivatakse kergelt homoseksuaalsuse teemat. 

Režissöör ei ole langenud ühe vana klišee võrku, milleks on kulunud väljend «Elementaarne, Watson!». Seda ei kuule kordagi.

Kuid märulil on ka negatiivne aspekt. Võitlusstseene on nii tihkelt, et vahepeal võib järg käest libiseda. 

Holmesile on oma silmarõõm antud. Selleks on rahvusvahelise kuulsusega naiskriminaal, femme fatale Irene Adler (Rachel McAdamas). Holmesi ja Adleri suhe toimib tänu sellele, et nad on oma vaimus ja meetodites väga sarnased. See naine on ainus, kes on suutnud detektiivi üle kavaldada. Adler on ka vahelüliks kuulsa professor Moriarty ja Holmesi vahel.

Kui Conan Doyle’il oli Moriarty üks põhilistest kurikaeltest, siis selles linateoses on ta ainult taustajõud. Moriarty kasutab Adlerit, saamaks enda valdusesse mõistatuslikku masinat, mis Holmesi sõnade kohaselt on «maailma esimene keemia­relv». Moriarty sissetoomine võib olla vihjeks, et filmile tuleb järg.

Vaenlane number üks

Holmesi põhivaenlaseks on krahv Draculat meenutav lord Henry Blackwood (Mark
Strong). Tants käib musta maagia ja müstilise vennaskonna ümber, millest võib leida vihjeid vabamüürlastele ja Dan Browni bestselleritele.

Lord Blackwoodi Briti impeeriumi laiendamise ja maailma vallutamise plaanidele peab käe ette panema ei keegi muu kui Holmes. Musta maagiasse mitte uskuv detektiiv võib tunduda liiga boheemlaslik, et sellega toime tulla. Kuid see on petlik. Holmes ja Irene Adler teevad kahjutuks relva, millega lord Blackwood lootis parlamendiliikmed teise ilma saata. Holmesil on peale Watsoni ja Adleri toetavaks jõuks peainspektor Lestrade (Eddie Marsan) ning ta mehed. Loomulikult päästavad Holmes, Watson ja nende kaaslased Briti impeeriumi ja maailma. Kuninganna Victoria võib kergendust tunda.

Intelligentne film, mis ei ole ainult teismeliste märulifännide jaoks.

Uus film
«Sherlock Holmes»

Režissöör Guy Ritchie
Osades Robert Downey jr., Jude Law, Mark Strong, Rachel McAdams, Kelly Reilly
Suurbritannia-Austraalia-USA 2009
8. jaanuarist Tallinna, Tartu ja Narva kinodes