Muidugi tuleks alustada sellest, et juba mitmendat aastat toimub festival «In Graafika» koos Pärnu nüüdismuusika päevadega, millest andis tunnistust avamispäeva õhtul ette kantud Arnold Schönbergi «Kuu-Pierrot».
Vaimne mahalaadimine Pärnus
Järgnevalt ainult näitustest, mida on suurel hulgal ja mis toimuvad mitmel pool üle Pärnu. Nende üldteemaks on sel korral «Mental discharge», mida võiks mõista kui inimesse kogunenud kõikvõimalike uidude ja õudusfantaasiate, ängide ja foobiate ning jumal teab veel mille väljavoolu ja ehk ka kui neist vabanemist vormistatuna kunstiks. Ütelda, et ainult graafikaks, oleks ütelda liiga vähe.
Ürituse peaesinejaks on Pärnu Kunstihallis üles astuv rahvusvaheline kunstnikegrupp Le Dernier Cri. Tegemist on justkui kunstivabrikuga, mis produtseerib kunsti selle pea kõikides vormides.
Pärnus eksponeeritud tööd – pea 40 serigraafiat, paar videot, lauatäis raamatuid – olid muljetavaldavad. Kindlasti võinuks valik olla veelgi radikaalsem, samas aitas nähtu mõista nende suundumusi. Mõnele pakub nende looming tõsist ja nauditavat huvi, mõnes võib see tekitada lausa õõvastust. Ise kaldun esimeste hulka.
Kunstihalli teises saalis on üleval Soome koomiksiloojate looming. See on 12-liikmeline ühendus Kutikuti. Neil on ka oma väljaanne «Kuti». Ka nemad näisid hästi sobivat konteksti.
Wiiralt jälle platsis
Omamoodi üllatuseks oli näha taas Eduard Wiiraltit, kelle teosed on väljas Pärnu Muuseumis. Tegemist on soomlase Juhani Komulaineni kogust pärit 28 tööga, mis mõne aasta eest olid eksponeeritud ka Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis. Toona oli Wiiralti töid väljas märksa rohkem. Aga Wiiraltit võib alati vaadata, pealegi on neil mõtteline seos näituste üldteemaga.
Loit Jõekalda kaljujoonistuste näitus Pärnu keskraamatukogus on ilmselgelt huvitav, kuid halvasti eksponeeritud. (Pole seda enne näinud, et töö oleks peidetud pooleldi samba taha, mida siis piilu kord ühelt, kord teiselt poolt. Saan küll aru, et tööde vormistamine ja eksponeerimise perfektsus ei ole korraldajatele esmase tähendusega, aga päris üle põlve ka ei maksaks.)
Iseasi on muidugi Vabagraafikute Ühenduse näitusega «28 klassikut...» Endla teatris, mida kureeris Sirje Eelma. Nemad esinevad rohkem, ütleme, vabal teemal. Klassikud, teadagi, ent olgem solidaarsed kuraatoriga, et kõik see on meie «nüüdiskunsti väärikas ning väljaspool Eestitki hinnatud osa». Ongi. Pealegi arvan, et publikule, kes kunstnike «tühjakslaadimisest» suurt ei hooli, on see ehk kõige huvitavam väljapanek, pealegi koduselt tuttav ka.
Igaühele midagi
Samas maksab kindlasti vaadata väljapanekut «Respekt!» Pärnu kontserdimajas tegutsevas linnagaleriis. Marko Nautrase näitus «Mass» viitab tühjade toolide ridadega sellele, et oma koha leidmiseks on meid kõiki liiga palju. Ja ega see kunstiski lihtne pole.
Toomas Kuusingu «Originaalid ja koopiad» on teravmeelne väljapanek kunstnike majas. On originaalid ja nende suuremõõtmelised koopiad. Tööde pealkirjadki on paljuütlevad: «J.F.S. pandi vangi», «Meil aiaäärne tänavas», «Ei tea, mida halba söönud olen» jne. Natuke omaette, aga huvitav.
Lisaks temale on samas majas eksponeeritud veel Kursi koolkonna aukirjad ja ordenid, mis olevat tunnustuseks nende «enesehävituslikule mahalaadimisele». Ju see siis nendega nii on, et kõik transformeerub just kulda ja karda.
Kõige vahetum «mahalaadija» on kunstnike majas hoopis Aivar Kurvits. Tema väikese koridorinäituse pealkirigi «Autorid, tähepoisid, iluvead ja arlekiinid» on juba iseenesest üks «mahalaadimine».
Tegelikult on «In Graafika» veel ulatuslikum, kui siinkohal sai kirjeldatud. Näitusi on veel TÜ Pärnu kolledžis ja Port Arturis. Kõik see kokku on muidugi üsna eklektiline – kusagil on «püsitud teemas», kusagil sellest ilmselgelt välja langetud, kuid sellised suured ettevõtmised peavadki olema natuke harali, et igaühel oleks midagi vaadata.
Kunstifestival
«In Graafika»
Pärnu näitusesaalides
9.-31. jaanuarini