Tallinna Ülikooli professor ja Postimehe kolumnist Rein Veidemann annab hinnangu Sirje Kiini suurteosele Marie Underist.
Ühe pühaku elulugu: ja (l)iha sai Sõnaks…
Täna kaitseb Turu ülikoolis doktoritööna oma monograafiat Marie Underist kirjanduskriitik, aga ka Nõukogude režiimile vaimses vastupanuvõitluses osalenud (seotus 1980. aasta «40 kirjaga» tõi kaasa KGB jälitamise ja töölt vallandamise ning avaldamiskeelu) ning Isamaaliidus poliitikuna tegutsenud Sirje Kiin (60).
Teadaolevalt on tegemist esimese eestikeelse väitekirjaga eesti kirjandusest, mida kaitstakse Soomes. Kiin läbis aastatel 1995–1998 ja 2007–2008 Turu ülikoolis ka doktorantuuri üldise kirjandusteaduse alal.
Underi monograafia akadeemiline kaalukus seisneb Underi elu looks ja loominguks saamise põhjalikul allikatõlgenduslikul jälgimisel, aga iseäranis Underi loomingu vastuvõtu analüüsil (raamatu teine osa). Mõlemad osad on varustatud uurija käsitlusmeetodit iseloomustava teoreetilise sissejuhatusega.
Andunud uurija
Biograafiline osa lähtub Kiini «uushermeneutilisest veendumusest», et kirjaniku isik alates piltlikult öeldes tema lihast (resp kehast) ja lõpetades hingeliste ja vaimsete läbielamistega on tema loomingu otsene allikas ja tõukejõud niivõrd, kuivõrd seda on võimalik tõestada (lk 28).
Underi luule vastuvõtu analüüs, mis iseseisvaltki annab välja doktoritöö mahu, kui seda täiendanuks Underi luule võrdlus nii tema kaasaegsete kui mantlipärijatega, toetub retseptsiooniloolisel lähenemisel, st loomingu seostamisel kriitikas ilukirjanduslike ja sotsiokultuuriliste ootushorisontidega (lk 618).
Kiin on seadnud ülesandeks selgitada, kuidas luuletaja minapilt suhestus retseptsiooniga (lk 33).
Pärast traditsioonilisele kirjanikubiograafiale kohast ülevaadet vanematest, päritolust ja haridusteest keskendutakse järgmisel paarisajal leheküljel – kuni «Pärisosani» Underi erootilisest rahuldustungist kantud armastusjanu sadestumisele sõnaks – Underile kui eesti sensuaalse luule kõigutamatule printsessile.
See on Kiini monograafia dominant, nagu see sai ka Underi luule esimeseks ja hilisemat vastuvõttu mõjutavaks visiitkaardiks. Selle detailne ja andunud (Underi eestkõnelejana, imetlejana) jälgimine, kuidas Underi maistest ihadest, kohati nartsissismi ja erotomaaniani ulatuvast seksuaalsusest vormus luulekujund ehk kui siin parafraseerida Underi esimese monografisti Ants Orase koostatud Underi valikkogu pealkirja «Ja sõna sai lihaks»(1936) – see on raamat sellest, kuidas (l)iha sai sõnaks ja seejuures mitte lihtsalt sõnaks, vaid müütiliseks vormeliks.
Underi minapildi kujunemise ja avaldumise jälgimisel toetutakse (arvestades viitamise sagedust) Erna Siiraku monograafilisele eeltööle, Helmi Rajamaalt jt paguluses elanud eesti kultuuriinimestelt saadud andmetele, aga enim Underi kirjavahetusele sugulaste ja hingelähedastega, Underi ja Adsoni päevikutele, märkmikele, põhiarhiivile, «mida Marie Underi andunud abikaasa ja pühendunud arhivaar aastate jooksul pidas, täiendas ja korraldas» ning ilma milleta – nagu autor tunnistab – «polnuks seda raamatut võimalik kirjutada» (lk 18–19).
Elu saamine kunstiks
Loomeprotsessi iseväärtusest lähtuv oponent kõhkleks otseteede olemasolus elamuspäevikute, kirjavahetuste ja luuleloomingu vahel või näeks ta siis kõiges selles elu lavastamist kunstiks – nii nagu see romantismi kaanonis oligi. Sama põnev oleks Underi esikkogusid ja nende taustaks olevat Underi armuelu kirjeldada «madonna ja hoora» paradigmas (vrd H. Koivunen «Madonna ja hoor», Vagabund, 2008).
Kiini jaoks näib Underi puhul siiski elu- ja kunstitõde asuvat ühel teljel. Ilmekaks näiteks on Kiini vaidlus Jaan Unduskiga selle üle, kas Underi ja Tuglase armusuhe 1917. aasta suvel jäi platooniliseks, nagu seda Tuglase armastuskirja (resp miniatuuri) «Teile ja iseenesele» kultuurilisi konventsioone ja stiili uurinud Undusk väitnud, või jõudsid nad ikka voodisse. Kiin viimases, st kahe armunu «täielikus teineteisele andumises» ei kahtle (lk 183).
Underi armu- ja armukeste elu detaile ning nende sublimeerimist luuleks võime Kiini vahendusel jälgida juba varastest luulekäsikirjadest peale. Vahetult pärast leeri 17-aastaselt oma esimese armastuse ja tulevase abikaasa Carl Hackeriga kihlunud ning talle kaustikutäie saksakeelseid armastuslaulukesi pühendanud Under sattus armukolmnurka, kui ta samas oli tutvunud Eduard Vildega, kes aastatel 1900–1905 oli kirjutanud Underile mitu armastuskirja.
Kirjadest selguvat Helmi Rajamaa arvates, et Underil olnud Vildega intiimset laadi kohtumisigi. Kiin seda ümber ei lükka, täpsustab vaid, et romansi ajal (1900 sügis) Vildega polnud Under veel rase (lk 82). Muu hulgas oletab Kiin, et Vilde oli aastatel 1905–1920 kahenaisepidaja (lk 90). Kiini oletuslikud väited, tugev hinnangulisus iseloomustavad teda kui kaasaelavat ja biograafiale kui kirjandusteosele apelleerivat kirjutajat.
Underi järgnevatest armuseiklustest juba abielunaisena – mida monografist tõlgendab igavese ja täiusliku armastuse otsinguna – keskendutakse kõigepealt Ants Laikmaale, kellest sai ka Underi luule trükidebüüdi (1904) korraldaja. Kiin tsiteerib Underi 1916. aastal Laikmaale kirjutatud pihtimuskirja, milles ta kahetseb «sugulist» vahekorda.
Kinnituseks kiindumusele Laikmaasse lisatakse Underi kaks kirglikku avaldamata luuletust (lk 134–136), millest «Puhastusetules» võrdleb Under end Madonnaga ning mille erootika ennustab ette «Sonette» ja «Sinist purje». Ühtlasi õiendatakse Endel Nirgi kahtlus, kas Laikmaa pole mitte Underi teise tütre sigitaja. Vahekord Laikmaaga piirdus «ilmselt vaid ühe, 1904. aasta suvega» (lk 136), Hedda sündis aga 4. oktoobril 1905.
1916. aastal, kui Marie Underis küpses otsus lahutada oma abielu, sest tal oli tekkinud uus armuke – Artur Adson –, saab Laikmaast selle hukkamõistja. Kiini kaasaelamisest Underi hingedraamale kõneleb osatav hinnang Laikmaale: «Nagu oleks kits kärneriks saanud: endine kange võrgutaja ja armuke heitis nüüd omakorda Underile ette, et tal on liiga palju austajaid ja et ta otsib kirge, on justkui purjus ega tea, mida teeb» (lk 137).
Underi ja Adsoni armusuhte algus on Adsoni päevikute abil täpselt dateeritud – 1. veebruar 1914. Kuid juba enne seda leidub kirjalikke jälgi Underi valmisolekust uuteks «armutujudeks». Kuigi Under olevat põhjendanud oma valikut Adsoni kasuks «mitte niivõrd suure tundetormi, kuivõrd vaimse kooskõla leidmisega» (lk 157), näitavad ohtralt tsiteeritud Adsoni päevikud, et Adsonis oli Under leidnud lõpuks mehe, kes oli võimeline rahuldama tema libiidot. Pisut vuajeristlikult mõjub argumendina lisatud Adsoni «arvepidamine» saavutatud orgasmide üle või hõiskamine selle üle, et nad poolteist tundi ühtejärgi seksisid (lk 160).
Nii või teisiti, selle kunstilise jäljena jäävad üle aegade särama Underi «Sonetid» kui mehe ja naise üheks sulamise ekstaasi siiraim tunnistus. Sirje Kiin jälgib ka seda, kuidas endas ürgse naise leidnud Under püüab seda hiljem tsenseerida. Eluloolisuse (haiguste, hirmude, läbielamiste) sadestumist või koguni redutseerumist loominguks jälgitakse ka Underi küpse ea kirjeldustes.
Adsoni juuresolek – mida Kiin loeb eesti kultuuris harukordseks ohvrimeelsuseks – on nii jäägitu ja kõikehõlmav (vanaduses lausa paranoiline), et pakub võimalust näha Underis ühelt poolt femme fatale’i ning teiselt poolt Adsoni ja teiste Underi ümber tiirelnud meeste kreatuuri – Kuldnaist.
Siiski võib sügavuti mõista ühe loomingulise naise hinge üksnes teine loomingule pühendunud naine. Kui Aino Kallas, räsituna dramaatilistest tundetormidest Juhan Luiga, Janis Rosentālsi ja eriti oma elu suure armastuse Eino Leino vastu, kirjutas Lydia Koidulast «Tähelennus» (1915) kui erootilise tundejõu kanaliseerumisest rahvuslikus ekstaasis, siis Sirje Kiin näib samale tõdemusele jõudvat Marie Underi puhul. «Erootiline meeleolu on üks vaimse õitsengu elutingimusi», ütleb Kallas Koidula-essees. Erootiline iha inspiratsiooni allikana (lk 357) ning selle murdumine vastuseta jäänud armastuses või «üleminek» vaimseks kirgastumiseks läbib ka Sirje Kiini Underi-käsitlust.
Sirje Kiin
«Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt»
Tänapäev, 2009. 864 lk