Marie Underi «Jõulutervitus» määras eesti naise saatuse

Viis aastat Marie Underi luuletuse «Jõulutervitus 1941» tõttu vangina Baškiirias Salavat-Julajevi nimelist linna ehitanud Silvia Uusväli kannab uhkusega rinnas luuletaja kingitud rinnanõela, millele osutab Marie Underist raamatu kirjutanud Sirje Kiin. Foto: Peeter Langovits

Marie Under «Jõulutervitus 1941»

Astun vaikset jõululumist rada

üle kannatanud kodumaa.

Igal lävel tahaks kummardada:

ükski maja pole leinata.

Vihasäde hõõgub muretuhas,

nördimusest kalk, valust hell meel:

ei saa mitte olla jõulupuhas

sellel valgel jõulupuhtal teel.

Ah, et on nii kiviränki hetki

kanda südamel kui kirstukaant!

Enam pole anda silmavettki –

seegi armuand on otsa saand.

Olen nagu tagurpidi sõudja:

silmad ikka minevikku säet –

tagurpidi – siiski kojujõudja...

ent mu hõimud – kodutuks on jäet...

Ikka mõtlen neile, kes siit viidi..

Taeva poole karjub nende äng.

Nagu oleksime kõik ses süüdi,

et neil puudub – meil on söök ja säng!

Aralt ohkan nagu mõistukeeli,

uskumata, et see täide läeks:

kas me kunagi veel oma meeli

saame tarvitada rõõmu hääks?

***

Ühineb nüüd pimedus ja valgus,

tähtedesse tõuseb kustuv tund.

Loojumisse pandud puhte algus –

öö on äkki nagu avardund.

Kõik on harras, tõsine ja püha,

ripsmeil sulab lume hõbeleht;

tõuseksin kui kõrgemalle üha:

Kutsub nimepidi mind see täht?

Äkki tunnen, et ka täna n e n d e

pilgud tähtedesse tõstet, kust

kuulen vangipõlves õdede ja vende

valus-igatsevat tervitust.

See on meile ainus kahekõne,

särav märguand – oh, loe ja loe! –

tuhatsuine – ja kui oleks mõne

tähe helk veel hingeõhust soe!

Kahaneb me vahelt lumeväli:

tähtedest saand meile ühiskeel...

Nüüd kui oleksime üksijäli

sammumas üksteise poole teel.

Viivuks tummub ehk see: Millal? Millal?

mis teis üha tuikab sunnitööl,

ning me kohtume sel taeva sillal

palgest palgesse sel jõuluööl.

Aleksander Aspel on öelnud, et Marie Under tähendab meie, eestlaste, ühistundele sama, mida Goethe tähendab sakslastele, Cervantes hispaanlastele või Moliére prantslastele. See on õige, aga teatud mõttes on Underi mõju ehk veelgi võimsam.

Sellest räägib lugu ühest noorest eesti naisest, kelle perekonnast küüditati, tapeti või vangistati 1940. aastail üksteist liiget. Noor naine pidas Kasahstani saadetud tädiga kirjavahetust ning tahtes teda julgustada, kirjutas ta tädile, et hoidke käed rusikas, küll ükskord tuleb sellele ülekohtule lõpp ning te saate jälle tagasi koju.

Naine söandas lisada kirjas tädile lohutuseks ka Marie Underi luuletuse «Jõulutervitus 1941» – julgeim kaastundeavaldus neile, kes siit viidi. Ta oli 15-aastaselt saanud onutütre käest lugeda Underi luulekogu «Mureliku suuga», mis ilmus Saksa okupatsiooni ajal 1942, ning kirjutanud need luuletused omale kladesse ümber.

Under kirjutas selle luuletuse 1941. aasta detsembris, äsjaste Nõukogude küüditamiste vapustuse mõjul. Luuletus ilmus esimest korda Saksa-aegses ajalehes Eesti Sõna 1941. aasta jõulunumbri esiküljel ning muutus kohe rahva hulgas legendaarseks tekstiks, seda loeti ja kanti taskupiiblina salaja kaasas läbi mitmete rinnete ja vangilaagrite.

Naine saatis kirja koos Underi luuletusega tädile postiga Kasahstani aastal 1949. Kiri ei jõudnud kunagi pärale, aga 14. juulil 1950 saabusid naise koju neli erariides meest eesotsas kapten Martinsoniga, otsisid läbi ta kodu, pöörasid mööbli kummuli, võtsid kaasa kõiksugu kirjandust ja arreteerisid naise. Sinimustvalge lipp laual jäi siiski kummalisel kombel läbiotsimise ajal puutumata. See lipp on naisel tänini alles.

Esialgu viidi naine Pagarisse, kus algasid ülekuulamised Nõukogude-vastase propaganda süüdistustega. Teda ennast küll ei piinatud, kuid ümberringi oigasid pekstud saatusekaaslased. Hirm ja teadmatus olid kohutavad.

Edasi viidi naine Patarei vanglasse, kuni 4. novembril 1950 mõistis ülemkohus ta riigi reetmise eest kümneks aastaks vangi. Patareist viidi naine kaheks kuuks Lasnamäele tapivanglasse, kus oli külm ja nälg, toiduks vaid liiva täis silgurapetest tehtud supp. 6. jaanuaril 1951 viidi naine Narva vangilaagrisse ja lõpuks tapiga Siberisse, Baškiiriasse, kus ta koos kümnete tuhandete vangidega ehitas Salavat-Julajevi nime kandvat linna. Linna ümber oli 11 vangilaagrit.

Pärast Stalini surma vabastati naine ootamatult pärast viieaastast vangistust. Ja alles siis, vabanemise eel, näidati talle tema kohtutoimikut, kus ta nägi oma kirja tädile koos Underi luuletusega, kus Underi luuleread olid paksu punase pliiatsiga alla joonitud. Alles nüüd sai naine teada enda arreteerimise tegeliku põhjuse. 

Naisel lubati küll 1955 Eestisse tagasi tulla, kuid ta ei saanud siin kunagi  erialast tööd, ehkki oli väljaõppinud finantsist: ta oli sunnitud töötama küll liimi-, küll kaablitehases lihttöölisena, sest tal oli märk küljes – ta oli olnud karistatu, poliitiline vang. Naise viimane töökoht oli Keele ja Kirjanduse Instituudi valvelauas, seal oli ta kirjandusele lähemal. Naise unistus oli saada kunstnikuks, aga see jäi vaid harrastuseks.

Aastad läksid, poliitiline ilm läks sulale, 1960. aastate lõpus tekkisid esimesed sidemed Rootsi põgenenud sugulastega. Ühel päe­val sai naine Rootsist ootamatult väikese paki: selles oli Marie Underi foto koos nimelise pühendusega ning hõbedane rinnaehe, mis olnud Underile kallis mälestusese. Tuttavatelt kuuldud lugu eesti naise saatusest oli vapustanud luuletaja südant. Kingitus oli tänutäheks selle eest, et naine oli tema luuletuse pärast nii palju kannatanud.

Kuid Underi kingitud ehe polnud mitte lihtsalt eesti hõbesõlg või tavaline pross, see on väike filigraanne hõbemõõk, mis seisab tupes, selline koduse tööriista ja ühtlasi ka kaitserelva sümbol, mida eesti naised vanasti vööl kandsid.

Selle vapra eesti naise nimi on Silvia Uusväli. Ta elab praegu Tallinnas ja kannab Underi kingitud hõbemõõka südame kohal.

Kas saab olla veel mõjuvõimsamat luuletaja sõna kui see, mille ees üks suurriik, terve impeerium nii kartma lööb, et peab selle luuleväega seotud inimesi aastateks vangistama ja Siberisse saatma?

* Kahjuks kuulis Sirje Kiin Silvia Uusvälja saatusest raamatus kajastamiseks liiga hilja.