Vabaduse väljaku loojad arhitektid Andres Alver, Tiit Trummal ja Veljo Kaasik loodavad, et Tallinn peab oma lubadust ja esindusväljak kord ka lõpuni ehitatakse. Linna eelarves selleks aga raha pole.
Preemia pooleli jäänud väljaku eest märgib muutust mõtteviisis
18. jaanuar 2010, 08:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vabaduse väljak andis osa linnaruumist inimestele tagasi. Kas see näitab muutuse algust linnaarhitektuuris?
Andres Alver: Enne kui sellest saab rääkida, peaks selgeks tegema, mida üldse arhitektuuri all silmas peetakse. Arhitektuurist ja ruumist arusaamist tuleks õpetada, seda tuleks rohkem seletada ja hästi tehtud asju propageerida.
Tiit Trummal: Teatud mõttes võib tõesti märgata muutust suhtumises linnaruumi arendamisse. Poliitikud on lõpuks hakanud tajuma suurte linnaehituslike kavade potentsiaali avaliku toetuse turgutajatena. See on nii hea kui ka halb, kui poliitilise konkurendi edumeelsed ettevõtmised ainult poliitilistel kaalutlustel vastuseisu leiavad. Samas linnaruumi arendamisel oleks tihti hoopis koostööd vaja. Ka Vabaduse väljaku areng toppas paljuski poliitilise konkurentsi tasalülitava toime tõttu.
Kas arusaamine arhitektuurist on teistsugune, kui arhitektid seda tahaksid?
Veljo Kaasik: Tavaliselt palutakse mõnelt arvamusliidrilt: järjestage kolm kõige ilusamat ja kolm kõige inetumat maja, mida teate. See on kahjuks see, mida arhitektuuri kohta arvatakse – et see tähendab üksikute majade kaupa linna vaatamist. See on lõksu sattumine. Vabaduse väljaku puhul on tegemist laiema arhitektuurikäsitlusega. Me räägime ruumist, aga ei räägi ühestki majast. Väljak on üks osa ruumide omavaheliste seoste paljususest. Kuid meedia ja laiema publiku jaoks võib tunduda see tarbetu filosofeerimisena.
Andres Alver: Noored kipuvad Eestist lahkuma. Mis on need väärtused, mis peaksid inimesi siin kinni hoidma? Keel, maastik, keskkond. Meie keskkond, meie kodu peaks olema sellised, kus me tahame elada ja kuhu tahaksime tagasi tulla. Eesti riik koos keskkonnaga peaks ju olema meie teha. Peaksime taotlema ainult maksimaalseid tulemusi, eriti asjades, kus on mängus väga-väga palju raha.
Eesti arhitektuuri viga on, et see on keskendunud ühele majale. Suured otsused, mis ei puuduta mitte üksikmaja, vaid linnaehitust tervikuna, on tegemata. Linnaarhitekti võim ja sõna on nõrk, olulised otsused tehakse tõenäoliselt parteide tagatubades.
Tiit Trummal: Mõnikord tundub, et Eesti ühiskonna arusaamist arhitektuurist, nagu ka muustki visuaalkultuurist, mõjutab ikka veel see 50-aastane eraldatus muu maailma kultuuriprotsessist. Tihti jääb vajaka lihtsalt kaasaegse «arhitektuuri» vormikeele lugemisoskusest. Millest muust siis need üha korduvad klišeed à la «jälle üks klaasist ja betoonist kast». Negatiivis nähakse juba üksnes materjale, milleta suurt osa 20. sajandi arhitektuurist lihtsalt ei olekski.
Kui väljaku alt leiti linnamüürid, kas ei tulnud mõtet, et tühja sest parklast, sinna teeme midagi muud?
Andres Alver: Kui oleksime järske pöördeid teinud, oleks kogu masinavärk krigisedes seisma jäänud. Ja ei ole kindel, kas seda oleks uuesti liikuma saadud. Suunda oleks saanud muuta, aga mitte 180 kraadi pöörata. Leitud müüridega olukord nii dramaatiline veel ei olnud ja alles on nii müürid kui ka parkimiskohad.
Et vabadussammas väljakule tuleb, oli planeeringus ette nähtud, nii et saite selle just kui Brežnevi pakikesega kaasa. Kui palju sammas väljakut mõjutab?
Andres Alver: Väljaku projekti hakkasime tegema juba 1990. aastate lõpus. Praegune vabadussammas ei mõjuta väljaku arhitektuurset kontseptsiooni kuidagi. Vabaduse väljak on oma suuruselt ja jõult nii võimas – eriti veel, kui peaks valmima ka teine etapp –, et suudab haarata endasse erinevaid vertikaale.
Paraku on väljak praegu veel poolik. See pool, mis annaks väljakule suurejoonelisuse, on veel valmimata – tõus Okupatsioonide muuseumini, paindumine sealt alla Hirveparki. Alles siis tekib mitmekihiline ruum, mis avab ka vanalinnale uued vaated ja linnaelule uued võimalused. Ma loodan, et see tuleb. Kuid kui vaadata linna eelarvet, siis sellel aastal selleks raha ei näe.
Tiit Trummal: Väljaku planeering oli monumendi lahenduse suhtes avatud ja sättis ainult selle asukohta. Teoreetikud on linnaruumi mõtestamisel linnaväljakuid ikka pidanud ühiskondlike protsesside avaliku väljendumise platvormiks. Samba ümber puhkenud poleemika seda ainult kinnitabki.
Linnasüda jookseb inimestest tühjaks, kirjutas laupäevases Postimehe AKs endine linnaarhitekt Ike Volkov. Kas uuest Vabaduse väljakust võiks alata mõtteviisi muutus, mis tooks inimesed tagasi?
Veljo Kaasik: Tõsi, linn on valgunud keskusest välja. Inimesed tooks tagasi ühtne mõtteviis, mis tekitaks elukeskkonna, mis inimesed linna jätaks ning teenindaks neid väljakute, koolide, teatrite, kinodega. Väljak on liud. Kuid sellele liuale tuleb ka midagi asetada.
Andres Alver: Aga mida me siis ülepea tahame ühelt linnalt, tuleks küsida. Näiteks võiks ju Tallinna-suuruses linnas tekkida üks pilvelõhkujate kobar, Olümpia ja Viru hotelli vahele. 400 000 elanikuga linnas rohkemaks jõudu ei jätku.
Kui paneksime Mustamäele ja Koplisse ja Lasnamäele ühe tornikese, imeks see ümbruskonnast kogu mõju ja jõu endasse. Selle asemel tuleks koondada pilvelõhkujad ühte kobarasse, mis ongi juba kujunemas Maakri tänava kandis. Piirkonnast, mis algab kaubamajast, liigub läbi Rotermanni kvartali Admiraliteedi basseini juurde ja sealt edasi linnahallini, võiks kujundada aga tiheda ja ümbritsevaga haakuvalt madalama tsooni, mis oleks ruumiliste elamuste ja kogemuste koht.
Kuidas linnaväljak toimima hakkab, sõltub sellest, kui palju lubatakse väljakule igapäevast elu. Linnavõim aga on püüdnud rulatavaid ja rulluisutavaid noori väljakult eemale tõrjuda.
Andres Alver: Meie poolest võib sinna tulla kõik, mis linnaelu juurde kuulub. Rulatajatega oli küll väike probleem seoses pronksist käsipuudega, millele liiga tehti, ja astmeservadega, mida rulatajad hüpates lõhkusid. Linnal ei ole võib-olla selget seisukohta rulatajate suhtes, nad kõhklevad. Võib ette kujutada, et linn haldajana on hädas – ühelt poolt võiks kõik tegevused olla teretulnud, teiselt poolt ei tohi uus asi ka katki minna. Kuid kõik me oleme ju Tallinna ja Eesti kodanikud ja see väljak on meile kõigile.