Kiselov eksleb inimhingede metsas

Bulgaaria juurtega lavastaja võrdleb Virginia Woolfi Eesti metsaga – kui kord sisse lähed, ega siis enam välja ei saa. Foto: Mihkel Maripuu

Novembris esietendus teatris NO99 Ameerika avangardkirjaniku Ed­ward Albee näidend «Kes kardab Virginia Woolfi?». Laupäeval tuuakse sama näidend lavale Tallinna Linnateatri kammersaalis, lavastajaks karismaatiline Mladen Kiselov Ameerikast.

 

«Virginia Woolf on nagu Eesti mets – lähed sisse ja enam välja ei saa. Siis leiad järve, siis karu ja lõpuks üksiku maalija, kes on seal metsas juba sajandeid elanud,» toob Tallinna lähedal Lohusalus elav Kiselov mängu poeetilise võrdluse.

Selles, et lugu keskealisest abielupaarist, kellele saabuvad külla noormees ja neiu, mille tulemusel psühholoogiline pinge lakke kerkib, kahes teatris peaaegu ühel ajal välja tuleb, näeb Kiselov huvitavat fenomeni eelkõige teatrigurmaanide jaoks. Linnarahvale on see aga lihtsalt hea võimalus, kuidas vähemalt ühele nägemusele «Virginia Woolfist» löögile pääseda, kuna nii NO99 saal kui linnateatri kammersaal mahutavad suhteliselt vähe publikut.

Südamest südamesse

Linnateatri kammersaali valis Kiselov lavastuse tarbeks selle intiimse õhkkonna pärast – publik istuks ka justkui koos  Marta ja Georgiga nende kodus, elades samas paralleelselt läbi omaenese elusid. Samuti kiidab Kiselov, et linnateatri iidsete seinte vahel on tunda seda õiget aja ruumi.

Korraga mahub saali 70 vaatajat, mis on piisav selleks, et suhtlus näitlejate ja publiku vahel saaks toimuda «südamest südamesse», nagu Kiselov soovib. Misanstseenid on Kiselov üles ehitanud lennukalt, kasutades nutikalt ära kogu ruumi ja enamgi veel.

Albee näidendi pakkus talle lavastamiseks välja linnateater, ilmselt seepärast, et bul­gaar­lasest lavastaja on kaua aega Ameerikas elanud, lavastanud mitmeid tükke nii Ameerikas kui Kanadas ning olnud paarkümmend aastat Pitts­burghis asuva Carnegie Melloni teatrikooli professor ja kateedri juhataja.

Kui küsida temperamentselt bulgaaria lavastajalt, kes, muide nüüd juba aasta aega Eestis elab, millest «Kes kardab...» tema arvates räägib, vastab ta, et eelkõige on see lugu inimese teest enese juurde, mis on tegelikult üks keerulisemaid asju elus ning kaugeltki mitte kõik ei saa sellega hakkama.

«Meie ümber on pidevalt väga palju ideoloogilist udu, kuid kui me tahame ellu jääda, tuleb meil ennast sellest välja rabeleda, eemale tõukuda ning illusioonidest vabaneda,» kõneleb Kiselov.

Sama teevad tema sõnul lavastuses ka Marta ja George – nad on teineteisega koos elanud juba nii kaua, et ainus tee edasi minna on purustada kõik illusioonid ja tunda, kui valus on tegelikult tõde.

Võttes mängu kõik tahud, nagu tüdimus, vihkamine, pettumine, üksindus, on see Kiselovi jaoks eelkõige ikkagi lugu väga tugevast ja püsivast armastusest. «Sest kui see poleks armastuslugu, saaks see 15 minutiga otsa,» väitis lavastaja. «Kui inimene tahab teist inimest muuta eesmärgiga teda endale hoida ja mitte ära kaotada, on see igal juhul armastus,» selgitas Kiselov.

Selleks et armastada, tuleb aga vabaneda kõigist illusioonidest. Kiselov viitab selle mõttekäigu illustreerimiseks ühele oma suurele iidolile Anton Tšehhovile, kes ütles, et ta on kogu elu püüdnud endast välja tõrjuda orja.

«See on väga oluline mõte, kõigi inimpsühholoogiliste probleemide allikas, mille Tšehhov avastas ja sõnastas,» märgib Kiselov.  Tšehhov on ka Edward Albee suur lemmik – ta peab vene klassikut üheks olulisemaks kirjanikuks Pirandello, Brechti ja O’Neilli kõrval.

Peale inspireeriva terav­psühholoogilise teksti kiidab Kiselov ka linnateatri maja ja üldse kogu Tallinna vanalinna, kuhu Albee tekst tema hinnangul täiuslikult sobib.

«Bulgaarias on vanasõna, et isegi seinad aitavad – ja minu arvates on Tallinna vanalinn just selline hämmastav koht, kus võib ükskõik mida teha – ka seinad tulevad toeks,» kiidab bulgaarlane siinset vanalinna.

Sügavuti minev näitetrupp

Oma näitlejate ansambliga (Andrus Vaarik, Epp Eespäev, Argo Aadli, Kristiina-Hortensia Port) on Kiselov ülimalt rahul – eestlased töötavad intensiivselt ja lähevad tekstis sügavamale, kui ta oleks osanud loota. Näitlejatest noorim, Kristiina-Hortensia Port õpib alles lavakunstikooli teisel kursusel. Teda soovitas lavastusse kaasata kursuse juhendaja Elmo Nüganen. Kiselov leiab, et üks veel mitte päris professionaalne näitleja toob igal juhul lavastusse värskust ja uut hingamist.

«Samuti sobib Hortensia oma olemuselt hästi kokku mängitava karakteriga, kes peab olema oma keskkonna jaoks võõras. Ja seda on Hortensia nii otseses kui lavastuse mõttes,» selgitas lavastaja.

Peale Albee on Kiselovil sel aastal plaanis veel ühe Ameerika avangardkirjaniku näidend lavale tuua – kevadel etendub Sadamateatris Vanemuise egiidi all Sam Shepardi «Maetud laps».

Huvitav on lavastaja sõnul aga see, et mõlemas näidendis on tegelikult üheks oluliseks teemaks lapse ohverdamine. «Näidata, kui süütud on lapsed ning kui olulist rolli nad tegelikult meie elus mängivad, on üks võimsamaid vahendeid, kuidas publikult puudutada,» selgitab Kiselov.

«Kes kardab Virginia Woolfi­?» on Kiselovi esimene lavastus Eesti teatris. Eri maade teatrites on Bulgaaria juurtega lavas­taja teinud aga üle 150 lavastuse.

UUS LAVASTUS
Edward Albee
«Kes kardab Virginia Woolfi?»
Lavastaja: Mladen Kiselov (Bulgaaria-Ameerika)
Kunstnik: Iir Hermeliin
Osades: Andrus Vaarik, Epp Eespäev, Argo Aadli, Kristiina-Hortensia Port
Esietendub Tallinna Linnateatri kammersaalis 23. jaanuaril