Märt Väljataga veab kultuurivedurina Vikerkaart

Märt Väljataga sai preemiaks unikaalse käsitööna valminud puidust veduri, mille autoriks on mudelsepp Boris Puusepp.

FOTO: Mihkel Maripuu

Postimehe 2009. aasta kultuuriveduri tiitli pälvinud Vikerkaare peatoimetaja, ühtlasi sajanda raamatuni jõudnud «Avatud Eesti raamatu» sarja kuraator Märt Väljataga on ühtviisi autoriteet nii akadeemilises kirjanduselus kui ka eesti kirjandusväljal tegutsejana.


Avatud Eesti Raamatu 100. köide oli üks neid ajendeid, mis tõstis teie nime Postimehe kultuurivedurite sekka. Missugune see roll täpsemalt välja näeb?


Minu roll Avatud Eesti Raamatu sarja kuraatorina seisneb selles, et kaks korda aastas me isekeskis konsulteerime, mina, Peeter Torop ja Mart Orav. Vaatame läbi laekunud taotlusi ja peame nõu, kas ei saaks kuidagi midagi tagant lükata. Määrav on ikka tõlkijate ja tõlgitavate autoritega tegelejate, st kirjastajate olemasolu. Ka tõlkimise taseme eest vastutamine jääb kirjastuste hooleks.



Tõlkijad esitavad küll enne stipendiumi saamist proovitöö. Taotlustest enam-vähem pool lükatakse tagasi. Tihedat konkurentsi avaldamiseks pole. Aastas saab algatada kümme raamatut (tõlkimine ja järelsõna kirjutamine). Sari ise on puhtalt võttes ju vorm – kaubamärk. Inimesed armastavad sarju. Tähtsaim on siiski see, et tekstid ilmuksid.



Olete tõlkija ja järelsõnade kirjutajana ka ise üks sarja osalistest.


Ise olen tõlkinud neli raamatut, Richard Rortylt, Charles Taylorilt, Michael Walzerilt ja William Jamesilt.



Kui kaua olete olnud Vikerkaarega seotud?


1987. aastast, niisiis üle 20 aasta, peatoimetaja olen 1995. aastast.



Vikerkaar alustas noorteajakirjana. Nüüd paistab see üha enam esindavat eesti vaimueliiti?


Ajakiri noortele, nagu see 1986 välja kuulutati, oli rohkem kattevari. Nooruse määrab otsingulisus, avastamisvajadus. «Noorteajakiri» kehtib ehk täna veel ilukirjanduse osa kohta, aga eks me oleme vananenud koos ajakirjaga.



Muide, neil aegadel tegi ajakiri ennast ise, kaastööd tuli uksest ja aknast. Nüüd on nii, et Vikerkaar peab ise tellima. Aga selleks et tellida, peab alati olema mingi konks, kuhu see riputada.



Üheks konksuks ongi siis erinumbrid, mis võtavad keskenduda mingile teemale. Ja teema omakorda ajendab otsima autoreid. Ja autoreid omakorda inspireerib see, et leidub teisigi, kes sellel või teisel teemal kirjutavad.



Kuidas hindate ajakirja tiraaži, mis praegu on pooleteise tuhande ringis?


Kui vaadata rahvusvahelises kontekstis, siis ka palju suuremates riikides on seesuguse tiraažiga kultuuriajakirju. Neli tuhat on juba suure levikuga ajakiri. Sel taustal võib Vikerkaarega rahule jääda. Kui tiraaž oleks alla tuhande, muutuks selle väljaandmine juba küsitavaks.



Tiraažist olulisemaks peetakse mõjukust. Milline on see Vikerkaare puhul?


Seda saab ilmselt ainult kõhutundega hinnata. On küll kunagi tehtud loetavuse uuringuid. Aga nii väikese asja puhul oleks juba uuringu tellimine kallis. Meile tundub, et mõjukus on olemas. On hulk autoreid, kellel on isegi teatud aukartus Vikerkaare ees. Teistele väljaannetele nad kirjutavad küll, aga Vikerkaare puhul arvavad, et peaksid nagu ületama oma varju.



Teie tegutsemishaare on väga lai. Võiksite oma luulekogu ja tõlkeluulekogu välja anda, esseistikast kõnelemata.


Olen neile avaldamistele mõelnud. Aga oma luulekogu eeldaks veel kümmekonna luuletuse lisamist, mis poleks kusagil ilmunud. Tõlkeluule puhul on aga nii, et ei tahaks välja anda isikutõlke antoloogiat, nagu Sang, Semper, Rajamets või Kaalep on teinud. Kui annaks seda välja, siis näiteks inglise luule antoloogia. Kõik enda tõlked sellest on mul arvutis olemas. Aga representatiivsus nõuab veel lisaks tõlkimist.



On alanud lugemisaasta. Sirp on võtnud üsna tõrjuva hoiaku, pidades seda järjekordseks kultuuriministeeriumi kampaaniaks. Missugune on teie suhtumine?


Kampaaniat võib ka ju teha, aga selle vajalikkuse hindamiseks peab vaatama eelarveid ja võimalikke tulemusi. Lugemist tuleks propageerida küll. Mäletan, et kui USA püüdis Eestis teostada pehmet võimu, siis oli neil raamatukogu Kentmanni tänaval. Seal sai vabalt ajakirju lugeda.



Esimene pilt, mis mulle sisenedes silma jäi, oli suur plakat näitleja Denzel Washingtoniga, raamat käes, ja allkiri: «Read!» See oli mingi Ameerika lugemiskampaania.



Igatahes, kui mina teeksin sellist kampaaniat, siis paneksin küll raamatuid reklaamima poplauljad, sportlased, kaunitarid, selleks et mõjutada n-ö õrnas eas tulevasi lugejaid.



Aga lugemisega on küll nii, et seda ei saa mõjutada à la  «Kuula muusikat!».



Ükskõik mis muusikat. Et lähtutakse eeldusest, et noored kuulavad Meie Meest või mõnda teist popansamblit ja arenevad siis vaikselt Šostakovitšini. Aga lugemine on märksa aktiivsem tegevus. See võib küll alata «Videviku» sarjast või Tom Glancyst.



Nii et minu meelest polegi asjatu loota, et inimene, kes loeb algul pulp’i, võtab hiljem kätte ka mõne tõsisema raamatu.



Kultuurivedurid


•    2005: Ando Kiviberg, Eesti Pärimusmuusika Keskuse juht – pärimuskultuuri edendamise eest



•    2006: Ülar Mark, Eesti Arhitektide Liidu esimees – avaliku arhitektuuridiskussiooni algatamise eest



•    2007: Mart Taniel, filmioperaator – filmide «Sügisball», «Nuga» ja «Jan Uuspõld läheb Tartusse» eest



•    2008: Anne Rande, Eesti Lastekirjanduse Keskuse direktor – laste juhatamise eest raamatute ja kaunite kunstide juurde 

Tagasi üles