Mari Lill: vahel mängin lapselapsele koera

FOTO: Mihkel Maripuu

Kuna olen näitleja, siis juba elukutse määrab, et mul ei pruugi puhkepäev olla ametlik puhkepäev.

Ei ole nii, et töötan, töötan, töötan, ja siis tulebki puhkepäev. Vahel saan puhata mitu päeva järjest, vahel ei saa üldse. Olen terve elu nii elanud ja usun, et kui peaksin käima kellast kellani tööl, siis... Eks kõigega harjuks, aga mina ei oska oma elu teisiti ette kujutada kui praegu. Kui lapsed väikesed olid, oli küll vahel kahju, kui pühapäeviti olid etendused nii hommikul kui ka õhtul. Nüüd enam pole nii palju tööd ja perekondlikke kohustusi.


Kuidas võtta, tööd võiks ausalt öeldes praegu isegi rohkem olla. Samas – suvel oli piisavalt, nii et jookseb kord nii, kord naa...



Kui olen hirmsasti tööd teinud, siis usun, et kõige parema meelega ma lihtsalt vedeleksin. Paneks ahju kütte ja keeraks ennast rulli, loeks ja magaks. Äsja hakkasin üle hulga aja taas lugema Lennart Meri «Hõbevalget»...



Aga tegelikult tuleb puhkepäeval teha koduseid töid – kogu aeg peab ju midagi kraamima, süüa tegema, pesu pesema. Aitan ka lapselapsi hoida, kui oma tütardel häda käes on. Mul on kolm lapselast, vanim saab kuueaastaseks, keskmine sai kaks ja noorim on alles aastane.



Ja Mamma peab ju nendega mängima, näiteks koera. Mamma aetakse käpuli, siis peab Mamma käpuli käima ja kuueaastane Nora on perenaine. Kuigi ma ütlesin talle, et see mäng peaks käima vastupidi. Näiteks ehitame toolidest maja, ja kaua sa ikka seal elad, perenaine ütleb, et läheme jalutama... Niisugust nalja võib ju vahel endale lubada?!



Kui olen heas vormis, siis lähen meelsasti õue – lükkan lund või lähen suusatama. Just olin meie maakohas Andineemel, tahtsin minna, aga ei saanud, sest lumi oli väga paks ja radasid ei olnud.

Tagasi üles
Back