Kristin Kalamehe näitus on justkui sisseastumine lahtisest uksest. Katse veel kord ütelda, et inimese elu kulgeb suuresti loodusseaduste järgi – lapsest sirgub neiu, neiust saab naine ja ema.
Lumivalgeke on saanud emaks
Mis siin ikka ülemäära sofistikeerida – emaks saamine on kahtlemata individuaalne, kuid samas ei ole selles ka midagi enneolematut. Nagu selleski mitte, et lapsed sünnivad vanemate maailma, kandmaks elu järjepidevust. Tõsi on ka see, et aastasadade vältel on maist elu vaadatud ja tõlgendatud mitmeti.
Kalameeski näikse olevat ühinenud nendega, kes räägivad maailmade mitmesusest: «Meie hulka sünnivad uued inimesed. Me oleme väravaks ühest dimensioonist teise. Meie, olemasolevate, eelkäijate ülesandeks on lasta uued siia ja panna neid tähele. Märgata, et nad on teistsugused. Näha, et neis on tarkus, mida eelkäijad on taga ajanud põlvkondade kaupa.» Ja-jah!
Põhimõtteliselt keerleb selle ümber ka kogu näitus. Lühidalt kokku võttes peaksime eksponeeritud (video)installatsioonidest aru saama nii, et uued inimesed, olgu need siis indigo- või tähelapsed, on olemuslikult teistsugused kui eelnevad põlvkonnad.
Veidi BabyTV helitausta võtmes tehtud video «Uus põlvkond: Nora» annab mõista, et uued inimesehakatised, kes esimesi kordi potil istuvad, täidavad seda kuldmunadega. Ülekantud tähenduses muidugi. Võrevoodi kohal hõljuv nukk («Öine lend», pildil) peaks vaataja viima ehk arusaamiseni, et uued inimesed liiguvad (vähemasti öösiti) ringi ka teistes dimensioonides...
See kõik on kokku tõesti imearmas, aga see on ka kõik.
Põhimõtteliselt võib muidugi igaüks tõlgendada maailma oma suva järgi. Olla jäägitu materialist või hõljuda esoteerika hoomamatutes pilvedes. Ka siis, kui kunstnik räägib keeles, mida publik mõistab, ei maksaks kõike siiski liiglihtsustatuks muuta. Igav hakkab.
Tegelikult ootan ma Kalamehelt väljapanekut, milles ta «siseneks loomingu järgmisele astmele» ega panustaks selles liiga palju uuele põlvkonnale.
Näitus
Kristin Kalamees
«Uued inimesed»
24. jaanuarini Tallinna linnagaleriis