Kivastik hakkab jälle režissööriks

Mart Kivastik Foto: Repro

Tõeliste sõprade leidmiseks pole kunagi liiga hilja, kõlab reklaamlause, mis võtab kokku homme Tartus võttesse mineva uue eesti täispika mängufilmi «Üks mu sõber».

See on (näite)kirjanik(u) Mart Kivastiku režissööridebüüt pika filmi autorina – lugu raamatukogus töötavast 70-aastasest Matist, kelle süvenevale elutüdimusele üritab rohtu leida ootamatult välja ilmunud 60-aastane Sass.

Peaosades vanameistrid Aarne Üksküla ja Aleksander Eelmaa, keda silmas pidades on see ka kirjutatud.

Kui kõik hästi läheb, jõuab 3,5 miljoni krooni suuruse eelarvega film, mis valmib Exitfilmi märgi all, ekraanile oktoobris.

Mart, kui «Taarka», millele te stsenaariumi kirjutasite, välja tuli, kurjustasite siinsamas Postimehe veergudel, et ei tunne oma lugu enam ära – et see on ära solgitud. Vihastasite nii, et otsustasite: edaspidi filmin oma lood parem ise?

Ei, nii see päris ei ole. Eks iga režissöör tee paratamatult oma filmi. Lihtsalt, esimese matsuga olin ma väga pettunud ja ütlesin seda, mida... Nojah, mis olnud, see olnud. Tegelikult olen ma juba ammu tahtnud ise filmi teha. Iseasi, kui ma oleks leidnud ideaalse režissööri...

Tohoh, ei leidnud režissööri – mida see peaks tähendama?

Ei leidnud jah. Eesti on nii väike, siin on ehk neli-viis meest, kellega võiks üldse asju ajada. Ja kui ta ei ole ikka päris see, siis on pärast jälle nii, et ei tunne oma lugu ära. Mõtlesin siis, et mis ma siin õiendan, teen parem ise.

Veel enne seda pakkusin ma seda aga Ulfsakile, Lembitule. Tema mängis minu lühifilmides («Isa», 1998, «Armuke», 1999 – TT) ka. Pealegi – kunagi vaatasin ma «Keskea rõõme» (Lembit Ulfsak on selle režissöör – TT) ja mõtlesin, et on ka filme olemas. Ja ausalt öeldes, mida rohkem ma seda hiljem vaadanud olen, seda enam on see mulle meeldima hakanud, läheb järjest paremaks, noh.

Lembit on selline vanakooli näitleja ja lavastaja, ta oskab näitlejaga tööd teha, teeb teistsuguse suhtumisega. Sellepärast pakkusingi talle. Tema aga ütles, et tee ise. Noh, siis teengi!

Mis eriline lugu see «Üks mu sõber» siis on?

See on selline INIMESE lugu. Täiesti tavalise inimese natuke kurb lugu, aga lõbus ka. Meil ei tehtagi ju enam selliseid. Tehakse mingi kandi pealt, mingit vinget kunsti või...

Selline lugu nagu Kivastikul ikka?

Nojah. Ega ma mingit diipi ei pane.

Miks on filmi üheks peamiseks tegevuskohaks raamatukogu?

Sellepärast, et ma kogu aeg istun seal, iga päev, Vaikne Nurgake on selle kohviku nimi (asub Tartu Oskar Lutsu raamatukogus, kus toimub ka suur osa võtetest – TT). Et ma seal kogu aeg istun, vaatasin, et ... tegelikult on raamatukogu jube põnev koht. Sinna annab igasuguseid asju välja mõelda.

Teie esimestest ja seni ka viimastest lühimängufilmidest lahutab «Üht mu sõpra» kümmekond aastat. Päris pikk aeg, kui arvestada, et lühikesed on pika kondiproov. Mis juhtus vahepeal?

Jube kahju jah, ma oleks tahtnud juba vähemasti viis aastat tagasi täispikka teha, tegelikult kümme aastat tagasi. Vahepeal tehti seda eesti filmi ju nii vähe, minusugused kukkusid kohe mängust välja, tuli ju terve see filmikooli lõpetanud punt peale. Aga mul on hea meel, et ma üldse sain, mis sest, et kümme aastat hiljem, ausalt. Parem nüüd kui mitte kunagi. Aitäh, Funk (Karlo Funk – Eesti Filmi Sihtasutuse peaekspert – TT), et raha andsid!

Kas käsi ei värise – pikk paus ikkagi!

Ikka väriseb, aga mul ei ole õigust seda väristada, ma pean ... ära tegema!

Karv kaadrisse!