Kirjanik Jan Kaus põhjendab Heili Sibritsale, miks oli tal vaja kirjutada romaan luhtunud unistuste täitumisest ja valikute tegemise hirmust.
Jan Kausi lugu üksindusest ja lähedusest
«Jan, te põhimõtteliselt olete andekas poiss, aga minge ja võtke see asi korralikult kätte. Aitab tuuseldamisest, minge ja mõelge korralikult läbi.»
Just nii kõlasid toimetaja Merike Riivese sõnad Jan Kausile. Käsikiri kubises märkustest ja kommentaaridest. Range mainega toimetaja kriitika mõjus Jan Kausile kainestava dušina. Idee kirjutada romaan vaid kolme nädalaga kukkus haledalt läbi.
Jan Kaus alustas romaaniga uuesti. Esimesed peatükid tuli nullist üles ehitada.
Poliitik Hannes Rumm on jõudnud oma blogis Kausi romaanile ennustada Eesti aasta parima romaani auhinnale kandideerimist. «Kausi laused on muutunud iga teosega plastilisemaks.
Igal sõnal on kaal ja õige koht. See on tõelise puhta proosa näide,» iseloomustab Kausi uut romaani rahvusraamatukogu kirjanduse ja keele asjatundjate blogis Maire Liivamets. Kirjanik ja kunstnik Toomas Vint nendib oma blogis, et Kausi uus raamat on lihtne, aga samal ajal sügav suhtelugu, kust ei puudu jõuline metafüüsiline tasand.
Eriti kauniks peab Toomas Vint romaani lõppu, kus peategelane silmitseb helget fotot, millel on kujutatud teda ja naist, kellega nad ühel halval hetkel hakkasid teineteisest mööda elama. «Haaravad ja valusad, mõtlemapanevad ja hinge puudutavad episoodid vahelduvad värvikate kirjelduste ning kummaliste ideedega. NB! 163. leheküljel on vapustav detail, kus Nietzsche lause järel lastakse kellelgi purskkaevus tantsida,» kirjutab Toomas Vint.
Seega tegi eile 39. sünnipäeva tähistanud Jan Kaus romaani kallal uuesti tööle asudes õige otsuse. Möödunud aasta lõpul lugejateni jõudnud «Hetk», romaan Edast, Joosepist ja Meezist, on igati väärt, et esitada Jan Kausile mõned küsimused. Tundes Jan Kausi aastaid, on intervjuu tehtud sina-vormis.
Eks siin oli mitmeid ja täiesti erinevaid asju. Suurimaks tõukeks oli see, et tahtsin kirjutada mitut lugu ühe loo sees. Mind on alati huvitanud inimsuhted. Kommunikatsiooniprobleemid, miks inimesed üksteisest aru ei saa.
Nende probleemidega olen kõikides romaanides tegelenud. «Tema», minu eelmine romaan, tundub mulle mingis mõttes üle konstrueeritud. Nüüd tahtsin loo jutustamist veelgi rohkem lihtsustada. Kuigi omast arust juba «Temaga» distantseerusin kõikidest postmodernistlikest mängudest, oli seal väga tugev intertekstuaalne taust.
Ega ma väida, et «Hetkes» seda pole, aga keskenduda tahtsin lääne ühiskonnale omasele armastuse ja vastutuse vastuolule. Eks need olidki põhilised impulsid. Samuti tahtsin kirjutada Tallinna raamatut. Armastus- ja vihakirja Tallinnale, minu kodulinnale.
Möödunud aasta oli kindlasti väga intensiivne. Lisaks sellele tõlkisin ka Sofi Oksaneni «Puhastuse».
«Minatuuridega» olen väga rahul, pealegi tundub see olevat osa möödunud aasta ühest suuremast tendentsist – ilmus mitu lühiproosa vormis raamatut: Asta Põldmäe «Kirjad pääsukestele», Kalev Kesküla «Elu sumeduses».
Eestis kannatab romaanikunst seetõttu, et romaan nõuab niivõrd palju aega ja pühendumist. Ehk vastabki lühiproosa paremini ajastu võimalustele või võimaluste puudumisele.
Sest ka lugejal on vähem aega. Miniatuursem vorm on kompromissvariant ajanappuse ja poeetilise väljenduse vahel. Kuna Asta Põldmäe ja Kalev Kesküla raamatud on väga tugevad, siis mulle meeldiks olla nendega ühe suundumuse esindaja, mida, muide, otsapidi esindab ka Tõnu Õnnepalu «Kevad ja suvi ja».
Loomulikult närveerisin, lausa niivõrd, et paistsin välja rahulik. «Hetk» on klassikaline romaan, okei, mitte eriti mahukas, aga selles mõttes klassikaline, et see ei müü isiklikkust, ei haaku selle «musta pesu näkku» tendentsiga. Sest minu arust pole üldse oluline, kas raamatu tegelaskujudel on prototüübid või ei ole.
Iga tegelaskuju on sulam enda ja teiste kogemustest, iseloomuomadustest, kuuldud lugudest ja fantaasiast. Teine tendents, millega ma ei taha haakuda, viitab enesekriitika taandumisele – inimesed ei taha või ei oska või ei suuda olla enesekriitilised. Minu jaoks paljastab närveerimine mulle mu ebakindluse. Ja seda on vaja.
Osalt kindlasti. Aga ta on ikkagi väljamõeldud tegelaskuju, teatud sulam. Ja mitte ainult Joosep. Näiteks Meezi (tegelaskuju «Hetkes» – toim) nõme komme oma vuntsikarvu välja tõmmata ja siis neid suhu pista pärineb minult.
Ei… Kuigi, kui veel inimesi ütleb, et see on nõme komme, siis hakkan häbenema ega julge seda enam üksigi teha. Ühesõnaga – karakterid on sulamid, kindlasti on ühes tegelases koos päris inimesi ja lugusid.
Eda karakterit luues kerkisid millegipärast mu silme ette Alice Kase pildid ja nii ma kujutasin Edatki maalimas ja joonistamas midagi sarnast. Samas pole Edal seost Alice Kase endaga, sest ma ei tunne Alice Kaske ega tea tema elust midagi.
Okei. Seda küll, seda möönan.
Hannes Rummile ka see koht ei meeldinud. Samuti ütles toimetaja Merike Riives, et võta see lõik välja. Stseeni taustaks on see, et minus on koos satiirik, groteski kasutaja ja teisalt poeetiline mõtiskleja.
Ja aeg-ajalt lööb romaani kirjutades sotsiaalse närvi impulss tugevasti sisse, kuigi püüan sellest hoiduda ja suunata sotsiaalset närvi novellidesse… Ma siis mõtlesin, et kui see lõik on juba kirjutatud, las ta siis olla. Kriitikaga olen nõus, kui see lõik raamatust maha võtta, siis raamat midagi ei kaotaks.
Usun, et kirjanikel on soov oma jutustustes kasutada ajalooliselt olulisi sündmusi ja märke. «Hetkes» võtame siis kas või selle Viru hotelli e-tähe ja nüüd siis Inno ja Irja. Seega on nad sulle olulised?
Kui raamatust tuntakse ära Inno ja Irja, siis ma ei hakka sellele vastu vaidlema. Aga mu meelest ei ole siin tegu üks-ühele asjaga, nad pole ju ainsad blogijad või netikommentaatorid maailmas.
See kõlab õõnsalt, aga tegelikult mind huvitab üldinimlikkus. Kui mõni naislugeja ütleb, et Eda tegelaskuju on usutav, siis on see suur kompliment. Aga olulisem on, et Edast kooruks veel midagi üldisemat välja – üksinduse ja läheduse teema, armastuse ja vastutuse vastuolu, need kõige üldisemad asjad.
Juku ja Bella blogipidamise kohta kasutan vahendina kirjeldamaks seda, kuidas Eda tunneb, et on oma endisest bändikaaslasest võõrandunud, et tal pole enam kontakti, ja see on tema jaoks ehmatavalt võõrastav. Samas toob see esile teatava arguse, sest ta ei julge Jukule oma arvamust näkku öelda. See on paratamatu distants ja isoleeritus. See oli see, miks ma seda kasutasin.
Teine ajastumärgiline killuke on Aljona. Kirjutasid romaani ka pronksöö. Miks?
Eda ja Joosepi probleem on see, et nad on mingis mõttes isoleeritud, ja see sidususe küsimus on oluline. Probleem on inimeste omavahelises suhtlemises, ja see on vaid osalt eestlaste rahvuslik omapära. Hiljuti olin kohvikus ja minu ees oli kaks vanemat daami, kes soovisid maksta, aga neil oli mingi segadus rahaga.
Nad ei leidnud viiekroonist. Ma siis andsin, viis krooni pole kaelamurdev summa. Aga nemad ehmatasid, vaatasid mulle otsa, et mida see tüüp nüüd tahab… ja siis üks ütles külmalt: «No aitäh siis.» Juba eestlaste suhtlustasand raskendab läbikäimist ja teineteisemõistmist.
Minu jaoks on ühiskonna sidususe probleem ääretult oluline. Kõrvaletõrjutust ja isoleeritust on üha rohkem, seetõttu kasutasingi pronksööd. Sest seal näeb Eda sillutise vahelt kerkivat ja kohe ka kaduvat «koletist», millest ta ei saa aru, ja samas polegi talle oluline, kas ja kus pronkssõdur seisab või ei seisa. Erinevad variandid on tema jaoks aktsepteeritavad. Mingil määral on ta demokraatlik, samas keeldub ta valimast poolt.
Lõppu kirjutasin lootusekiire – Aljona (pronksööl osalev Eda kunagine ateljeekaaslane – toim) ütleb lõpetuseks, et räägime pärast. Ma pole kindel, et rääkimine aitab. Samas ma pole kindel, et ka mitterääkimine aitaks.
Siin, jah, möllab mu sees väike vastuolu. Osalt muutun üha eskapistlikumaks. Eks mu sotsiaalne närv sai kirjanike liidus täiega rahuldatud. Lõpus olin päris väsinud. Usun, et saan ühiskonnaelus osaleda nii, et teen oma asja võimalikult hästi.
See on siis kirjutamine ja igasugune loominguline tegevus. Samas hüppab aeg-ajalt esile sotsiaalne närv ja pean haarama pastaka. Kuigi manitsen end seda aina vähem tegema, et saaksin keskenduda perele ja kirjutamisele.
Võib-olla see tahtmatult ongi, igatahes polnud põlvkonnaromaan mu eesmärk. Minu jaoks on see määratlus kitsendav, aga ma aktsepteerin seda, sest niimoodi on võimalik tõesti raamatut mõista.
Areenis öeldi mu kohta «anti-Kaur Kender». Joosepi ja Eda probleem, unistuste teostamatus, on põlvkondadeülene. Et vaimsete huvidega inimene surub need mingil põhjusel maha, need hääbuvad, pihustuvad või jäävad vähemaks, elu teeb omad korrektiivid….
Mulle meeldiks, et kui inimene hakkab taksojuhiks või ämmaemandaks, siis selle juures jääks ta edasi loominguliseks. Tegelikult võiksid kõik loominguga tegeleda. Ükskõik, kas see paistab kellelegi professionaalne või mitte.
Eda mõtiskles «Hetkes», et ta ei taha juba enne keskiga tehtud valikuid kahetseda. Saad aasta pärast 40.
Eks see on minu jaoks ka oluline. Kahetsen, et mu akadeemiline tee jäi pooleli. Mul on kõrgharidus küll olemas, aga ma tahtnuks lõpetada EHI filosoofia.
Majanduslikel põhjustel jätsin kooli pooleli ja läksin Sirpi. Tunnen, et mu haridustase on väga lünklik ja kõikuv. Tahaksin istuda tarkade inimeste loengutel, kuulata ja õppida-õppida-õppida.
Su romaanile on ette heidetud peatükki 17, kus ema andis pojale isa lindistuse. See olevat üleliigne. Mina nii ei tundnud. Aga mul tekkis hoopis küsimus, kui palju oled saanud mõjutust «Puhastusest».
Ma ütlen seda, et oled väga nutikas lugeja, siin pole rohkem midagi lisada.
Aina olulisem. Hakkasin sellele mõtlema, kui keegi kuskil märkis, et minu põlvkonna kirjanikel puudub ajalooline taust ja sügavus, et meie jaoks algab elu 1970ndatega. Sofi raamatu tõlkimine mõjutas mind palju rohkem, kui ma ise tegelikult tahaksin tunnistada.
Üks näide on see peatükk, mida mainisid, aga teiseks läksime «Puhastuse» tõlkimise mõjul abikaasaga minu vanaema juurde ja panime videokaamera püsti. Vanaema rääkis neli-viis tundi oma elust, noorusest. Vanaema andis ka nõusoleku, et võin tulevikus seda lindistust ilukirjanduslikel eesmärkidel kasutada.
Kogu aeg tundsin. Loomulikult saab «Puhastusele» paljusid asju ette heita, aga see, kuidas Oksanen on selle raamatu üles ehitanud, on kadestamist väärt. See raamat peaks kõik minu põlvkonnakaaslased mõtlema panema.
Juba seetõttu, et meilt pole seni tõeliselt plahvatuslikku, sügavat ajastu- või ajalooromaani tulnud, kuigi mõni, näiteks Olle Lauli, on saanud päris lähedale. Jah, Indrek Hargla on kirjutanud häid romaane, aga need ei kirjelda meie aega või lähiajalugu. Teised, meie kõik, libiseme jääl, aga läbi jää ei näe, rääkimata sukeldumisest.
«Hetk» on siiras katse jutustada lugu, mille sees on mitu lugu – inimlikud lood üksindusest ja lähedusest. Läheduse luhtumisest. Mälestustest. Lisaks on seal linna taust, noorsoounistuste taust ja ka Joosepi metafüüsilised arutlused.
Eestis on levinud mõtlemine, et kui sa ei usu kristlikku jumalat, siis oled ateist, ja metafüüsiliste huvidega oled usuhull. Ma ei pea end ei religioosseks inimeseks ega ka ateistiks. Joosep sõnastab minu jaoks väga olulise dilemma.
Ta tunneb, et jumalata maailmas ei oska ta elada, aga see, mida ta näeb, tunnetab ja on õppinud, räägib jumala olemasolule vastu.
Raamat
Jan Kaus «Hetk»
Kirjastus Tuum, 2009