Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Leonardot Eestisse oodates

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tallinna Ülikooli kunstide instituudi õppejõud Orest Kormašov kuulus EKA graafilise disaini üliõpilase Helen Kokaga töörühma, mis püüdis tuvastada, kas aasta tagasi juhuslikult ühest erakogust leitud maali puhul on tegemist Leonardo da Vinci autoportreega. | FOTO: Peeter Langovits

Aasta tagasi pooljuhuslikult ühest Itaalia erakogust leitud väikesemõõduline tahvelmaal  on väga suure tõenäosusega Leonardo da Vinci autoportree. Kultuuriajakirjanik Riina Luik kirjutab maali seosest Eestiga ning miks on Eesti esimene välisriik, kus leidu ametlikult eksponeeritakse.

Leida enam kui 500 aastat hiljem geniaalse maalikunstniku, teadlase ja inseneri, renessansiajastu ühe helgema geeniuse autoportree on midagi tõeliselt tavatut.



Selle väliselt tagasihoidliku ja väikesemõõdulise maali saladuse tundmaõppimine on olnud äärmiselt põnev ja pakkunud asjaosalistele ka kuhjaga emotsioone. Pealegi on selle kõige juures mängus ka kahe eestlase käsi...



«Mõistus võib petta meid siis, kui ta peab langetama kohtuotsuse meie endi teoste kohta.»*



Leonardo da Vinci väidetava autoportree tuvastamise lugu võiks jutustada nagu põnevusromaani: sellesse on segatud näpujälgede ja käekirjaeksperdid, röntgeniaparaadid, keemialaborid, kipsist skulptuurne portree ja lõpuks 3D simulatsioon – sõnaga täielik kaasaegne krimistaff.



Ometi pole tegu kurikaela, vaid ühe esmapilgul üsna tagasihoidliku, mõtliku pilguga habemes mehega ühel puittahvelmaalil. Maaliga, mis ootas enam kui 500 aastat, et keegi seda terasemalt silmitseks ja vaevuks küsima: «Mees, kes sa oled?»



Aasta tagasi, ühte Lõuna-Itaalia advokaadiperre erakunstikogu inventeerima kutsutud kunstiajaloolane Nicola Barbatelli osutus just selleks meheks, kel oli tahtmist seda teha. Suure erakunstikogu arvukate maalide, skulptuuride ja tarbekunsti seas jäi tema pilk otsekohe pidama just sellel vana mehe portreel. Väikesemõõdulisel (60 x 44 cm) kergel puittahvlil olev mees näis talle kuidagi tuttav.



Pisut järele mõelnud, pidi Barbatelli tõenäoliselt kõvasti õhku ahmima, sest maalil olev mees oli kui kunagi Firenzes Uffizi galeriis rippunud väidetava Leonardo da Vinci autoportree 1:1 koopia! Tollel, seni ainsal teadaoleval suurt meistrit kujutanud õlimaalil oli Leonardo olnud umbes 40. eluaastates.



Vanuses, mil valmisid maalid «Püha Anna», «Püha õhtusöömaaeg», Beatrice d’Este portree, teadus- ja tehnikaalased uurimused köitsid meistrit järjest enam ning selle tulemusena valmisid «Inimkeha proportsioonid» ja paberile saab visandatud esimene jalgrattamudel.



Paraku kadus see ainuke autoportree pärast röntgeniuuringut välgukiirusel muuseumi keldrisse, sest portree alt avastati 17. sajandi lõpust pärit naise portree. Pealmine maal kujutas küll Leonardot, kuid ei saanud seetõttu olla tema autoportree.



Seega võis Barbatelli käes olla ainus meie päevadeni säilinud Leonardo da Vinci autoportree. Piisas vaid spetsialisti pilgust, et taibata – puutahvlit katnud õhuke värvi- ja lakikiht ning maalil olevad kahjustused (perekond oli kastutanud maali kandikuna!) reetsid otsekohe, et tegu ei olnud ülemaalitud teosega.



Saanud perekonnalt loa maali igakülgselt uurida, selgus järgmine rabav fakt – maal oli signeeritud. Puittahvli tagapinnal oli peegelkirjas kirjutatud lause: «Pinxit mea» (e.k maalitud minu poolt).



Selline kirje oli iseloomulik vaid Leonardo da Vincile, kes oli vasakukäeline ning erinevalt teistest vasakukäelistest, nagu Michelangelo, Raffael ja Dürer, signeeris oma maalid peegelpildis. Asi hakkas juba põnevaks minema.



«Hea maalikunstnik peab tähele panema kaht asja: inimest ja tema mõttemaailma, mille ta on peitnud oma sisimasse, see ongi kõige tähtsam.»



Paljude oma ala asjatundjatega nõu pidades helistas Barbatelli teiste hulgas ka Leonardo da Vinci kunagise kodulinna Vinci kunstimuuseumi direktorile Alessandro Vezzosile.



Mees, kes on saanud aastakümnete jooksul sadu niisuguseid erutunud kõnesid (teate, minu kätte on sattunud üliharuldane maal), jäi esialgu reserveerituks. Kuni selle hetkeni, mil talle maali repro e-kirjaga postkasti potsatas. Siis haaras mees välgukiirusel telefoni ja ütles ainult ühe lause: «Lennake otsekohe siia!»



«Eks kogenud silmaga spetsialist ütleb kohe ära, kas tööga tasub tegeleda või mitte,» ütleb Tallinna Ülikooli kunstide instituudi õppejõud Orest Kormašov, kes õnnelike juhuste kokkulangemise tõttu õige pea pärast seda telefonikõnet maali uurimisprotsessi kaasati. Kuna Vezzosi oli selgelt õhutanud Barbatellit asjaga edasi tegelema, oli vaja leida usaldusväärseid spetsialiste, kellega edasi liikuda.



Koos lähedaste sõprade Gianni ja Raffaello Glinniga moodustati uurimisgrupi tuumik, et see kunstiajaloo jaoks nii intrigeeriv küsimus lahendada ja tõde välja selgitada.



Üks vendadest, matemaatik Gianni pöördus omakorda Eestis elava sõbra, kunstnik Orest Kormašovi poole. «See pakkumine oli äärmiselt huvitav ja oli kohe selge, et maali tuvastamiseks on vaja läbi viia väga mitmesuguseid uuringuid.



Mul tekkis mõte luua maali põhjal 3D mudel ning vaadata, mis juhtub, kui seda pöörata ja vaadelda eri nurkade alt – kas see kattub näiteks mõne täiesti kindlalt Leonardot kujutava joonistusega,» kirjeldab Kormašov eestlaste osaluse tagamaid.



Võrdlusmaterjaliks valiti Leonardo ustava õpilase Francesco Melzi meistrit kujutav sangviinjoonistus ning 3D mudeli loomise hõlbustamiseks pidi Kormašov olemasoleva joonistuse ja maali järgi voolima Leonardo savist pea.



See valati kipsi ning paralleelselt sellega hakkas EKA graafilise disaini üliõpilane Helen Kokk tegelema Leonardo peast 3D visualiseeritud mudeli loomisega. Mõlemat Leonardot kujutavat teost näidatakse ka 6. veebruaril Tallinnas toimuval teaduslikul konverentsil Tallinna Ülikoolis.



«Meie koostööpanus pole küll klassikalises mõttes teaduslik, pigem visuaalne ja emotsionaalne, kuid meil on hea meel, et teadlased seda ometi väga oluliseks pidasid,» ütleb Kormašov. Just see asjaolu oli üheks olulisemaks põhjuseks, miks töö üldse Eesti kunstihuvilisteni jõuab.



Sel ajal kui Tallinnas valmisid kipspea ja 3D mudel, jätkusid teaduslikud uuringud Itaalias: Napoli ülikoolis tehti maalile värvi-, laki- ja puiduanalüüs, Chieti-Pescara ülikooli antropoloogiline kolju-uuringu tulemus oli eriti rõõmustav: «Melzi ja Lõuna-Itaaliast leitud portree kujutavad sama inimest.» See «X-päev», mil kõikide uurimisrühmade järeldused kõva häälega välja öeldi, oli 5. juuni, kui Roomas toimus konverents. Siiski jäid ka pärast Roomat õhku mõned küsimärgid.



«Meie eesmärk ei olnudki iga hinna eest tõestada, et see on Leonardo autoportree. See, et see maal kujutab Leonardot, on tänaseks kinnitust leidnud fakt. Praegu ei räägi ka autoportree vastu otseselt ükski fakt ning ükski kunstiteadlane otseselt ei väida, et see seda ei ole,» ütleb Kormašov. Siiski ei julge keegi sellest hoolimata 100-protsendilise kindlusega väita, et tegu on Leonardo da Vinci autoportreega.



«Kokkulangevusi, mis räägivad selle fakti kasuks, on väga palju, kuid selle tunnistamine võib kaasa tuua täiesti ettenägematute sündmuste käigu. Teiseks ei saa kunstiteadlased, nagu ükskõik missugused teisedki teadlased, endale lubada hinnangute lahknevust: see on minu isiklik arvamus, aga see on teaduslik arvamus.



Teaduses ollakse väga ettevaatlikud, ning parim, mis sealt kosta võib, on «tõenäoliselt», «suure tõenäosusega» ja mida muud praegu väita saakski,» selgitab Kormašov põhjust, miks maali kohal endiselt küsimärk ripub.



«Maalikunstnik peab olema igakülgne ja eraklik. Ta peab tähele panema kõike, mis teda ümbritseb ja ta peab selle üle järele mõtlema.»



Kuigi teadlaste käsutuses on vaid kaudsed tõendid, on üks täpsematest tulemustest seotud puittahvli uurimisest süsinikmeetodil – puit pärineb kõige tõenäolisemalt aastatest 1490 ± 15 aastat ning see sobiks maali valmimise aega arvestades hästi.



Värvide, pigmentide ja lakkide puhul ei saa kunagi öelda nende valmistamise aastat, küll aga kõrvutada koostisi samal meetodil uuritud ja täpselt dateeritud maalidel olevatega. Rooma krimilabori grafoloogilise analüüsi lõppjäreldus kõlab: «Suure tõenäosusega on see Leonardo da Vinci käekiri.»



See on üks tõsiseltvõetavamatest järeldustest, kuna võrdlusmaterjali ehk otseseid allikaid on Leonardo manuskriptide, tehniliste jooniste ja teaduslike joonistuste näol (mille juurde kuulusid alati meistri ülestähendused ja seletused) piisavalt.



Pildilt on tuvastatud ka sõrmejälgi, mida analüüsiti maailma suurimas maalidelt leitud sõrmejälgede pangas Chieti ülikoolis, kus on umbes 400 sõrmejälge, sealhulgas ka tuvastatud Da Vinci omad.



Orest Kormašovi sõnul võimaldab niisuguste sõrmejälgede leidmist eriti 15. sajandi keskpaigast kuni 16. sajandi lõpuni levinud maalimistehnika – õhukesi, läbikumavaid õlivärvikihte hõõruti sageli laiali sõrmedega.



Pärast Tallinna jõuab Leonardo da Vinci väidetav autoportree tagasi oma koju Lõuna-Itaalias Vagliosse. Ning on vaid meie õnn, et sellel praegu veel küsimärk juures on, sest vastasel juhul poleks Leonardol Tallinna asja olnud. Ja meil on, mida sellest külaskäigust mõelda ja mäletada.



* Siin ja edaspidi mõtteid Leonardo da Vinci päevikutest


Näitus

Leonardo da Vinci autoportree (?)


Kadrioru kunstimuuseumi Valges saalis


5.–12. veebruarini



Leonardo da Vinci

•    Itaalia maalikunstnik, skulptor, arhitekt ja insener, renessansiajastu üks silmapaistvamaid loovisiksusi.



•    15. aprill 1452 (Anchiano, Itaalia) – 2. mai 1519 (Cloux, Prantsusmaa).



•    1457. aastal kolib koos isaga vanaisa juurde Vincisse, millest tolle ajastu kombe kohaselt sai endale ka perekonnanime.



•    1466. aastal kolib Firenzesse ja asub õppima maalikunstnik Adrea del Verrocchio ateljees. 1472. aastal kantakse Da Vinci nimi Firenze kunstnike raamatusse ja ta astub maalikunstnike tsunfti liikmeks.



•    Tema kõige varasem teadaolev töö on sulejoonistus 5. augustist 1473.



•    1485–1490 töötab sõjaväe- ja tsiviilinsenerina, ilmuvad esimesed teaduslikud traktaadid ja pühendub anatoomilistele uuringutele.



•    Tänaseni on säilinud vaid 24 Da Vinci maali, neist kuulsaimad on «Madonna kaljukoopas», «Mona Lisa», «Püha õhtusöömaaeg», «Leda luigega», «Daam hermeliiniga».

Tagasi üles