Kumba Virginia Woolfi tasub rohkem karta?

Deemonid pääsevad valla. Aktsioonis on George (Andrus Vaarik). Foto: Siim Vahur

Oleks üsna silmakirjalik arvustada Tallinna Linnateatri «Virginia Woolfi» lavastust, tehes nägu, et võrdlusmomenti NO99 lavastusega, mis esietendus novembris, ei teki. Seega mõned võrdlevad märksõnad.

Mõlemal laval käivad mängud äärmise intensiivsusega, ent kui linnateatris rõhutatakse Martha (Epp Eespäev) ja George’i (Andrus Vaarik) mängudes tõe ja illusioonide suhet (on olemas mingi ideaalseisund, mida mänguga püütakse saavutada?), siis NO99 mängud jõuavad faasi, kus tõde ise paljastabki oma mängulise olemuse.

Linnateatris kooritakse eluillusioonilt kihte, kuni alles peaks jääma alasti skelett ning lõplikult alistatud vastasmängija. NO99 mängus tuleb aga kiirelt reeglitele reageerida, mis omakorda muudab mänguruumi avatuks ning näitab väljapääsu eksistentsiaalsetest ummikutest.

NO99 lavastuses on mäng väliselt räigem, kuid inimlikult ausam: laual on lahtised kaardid ning kuna ka Martha ja George’i armastuses pole tegelikult algusest lõpuni kahtlust, taotleb kõigele vaatamata liitlaslik abielupaar oma probleemidele teraapiat, kas või oma külalisi ohvriks tuues. Laval ei otsita niivõrd «elu mõtet», kuivõrd elatakse seda läbi ning seetõttu mõjub ka tulemus optimistlikumalt.

Linnateatris algab mäng pehmemalt, esmapilgul tundub lausa, et selle käivitumiseks puudub vajalik vastasseis. Peagi aga selgub, et see on üksnes salakavalus ning teineteise relvitustamisel ollakse kõigeks valmis. Kuna NO99 lavastuses ongi mäng ülim reaalsus, siis on ka reeglitel teatav pühadusemõõde, linnateatri lavastuses on mäng enesekehtestamise vahend ning selle käigus võidakse lüüa ka allapoole vööd.

Etenduse lõpuks tõdeme taas, et ka Epp Eespäeva Martha ja Andrus Vaariku George armastavad teineteist, kuid nende versioon tõeotsingust ja idealism, mida vürtsitavad ühe isakultus ja teise minevikkutakerdumine, on pärssinud mõlema elujõudu (kuigi mitte -tahet). Seetõttu on nende abielu kohati nagu pantvangidraama.

Kui NO99-teatris mängitakse seda, et Albee tekst võib toimida teraapilise trampliinina, siis linnateatris keskendutakse detailideni sõnade tähendusele, tuues seeläbi välja mängude masohhistliku pooluse.

Epp Eespäeva Martha ei nimeta George’i mudamehikeseks, kes teisi enesega põhja kaasa kisub, mängulisest soovist vastast halvustada, vaid ta mõtlebki nii. Mitte et see nende armastust kahandaks või George’ist suurema luuseri teeks, kuid Eespäev toobki esile selle, milliseks on abielu Martha muutnud. Ta on suursugune daam, kuid väsinud ja räsitud. Olles nende abielu alguses domineeriv poolus, näib ta nüüdseks soovivat alustatud mänge tagasi pöörata.

George’i nõrkuse äratundmine ja armastus tema vastu ei ole omavahel konfliktis, kuid mängude käivitajaks on Martha veel vaid väliselt. Seevastu Andrus Vaariku George’is avaldub kogu tema välise leebuse ja klounaadi kiuste kohati maniakaalne psühhopaat. Ega temagi algkavatsused sellepärast pahatahtlikumad ole, kuid see on moodus, kuidas võimuambitsioonideta idealistlik intellektuaal reageerib võitlusele, kuhu ta on vastu omaenese tahtmist tõmmatud. Kibestumuseks on põhjust mõlemal.

Tema pojatapp on eriti halastamatu, kuna see ei tulene üksnes sellest, et käimas on suur Mäng ning vastasmängija viib reeglid ohtlikule pinnale. Kui Eespäeva Martha Nicki (Argo Aadli) mehelikkust õrritab, mõjub see küll väljakutsuvalt, kuid kompab mängu piire tema jaoks siiski võrdlemisi süütult.

Seevastu Honeyle (Kristiina-Hortensia Port) väljalobisetu juhtus tõepoolest kogemata ning sellele apelleerides püüab ta ohtlikku mängusituatsiooni iga hinna eest reeglitesse tagasi pöörata. Viisis, kuidas George selle võimaluse välistab, on ühtaegu nii sadismi kui ka masohhismi.

Ka Argo Aadli Nick pole üheplaaniline ambitsioonikas karjerist, vaid sisemiselt ebakindel tüüp, kes pelgab initsiatiivi haaramise hetki. Kuigi näiliselt on George temaga agressiivsem, õhkub ta norimisest isalikku hoiatust, samas kui Martha komplimendid on teadlik provokatsioon, mis mahendab muidu George’ile mõeldud laengut. Sellest ehk ka see seletamatu klapp, mis meeste vahel lõpuks tekib.

Kahe lavastuse teraapiavormide erinevust ilmestab ka erinev Honey kontseptsioon. Mõlemal juhul peab ta olema see nõrgim taustategelane, kellesse ülejäänud mängijad oma änge kanaliseerivad, ent kui NO-teatris sai Kullakesest teraapilise vooluringi osaline, siis linnateatris näitas Kristiina-Hortensia Port seda, kuidas ühe tõekuulutus võib teise lõplikult kurdistada.

Uuslavastus
Edward Albee
«Kes kardab Virginia Woolfi?»
Lavastaja Mladen Kiselov. Kunstnik Iir Hermeliin
Esietendus 23. jaanuaril Tallinna
Linnateatris