Ligemale kümneminutilise aplausiga lõppes teisipäeval Helsingi dokumentaalfilmide festivali DocPoint avafilm «Meeste kord» («Miesten vuoro») – lihtne ja südamlik lugu sellest, kuidas saunalava avab enesesse sulgunud soome meeste hinge, nende hirmud ja kartuse elu ees.
«See kõigile soome meestele pühendatud teos näitab ilmekalt, kui palju soome dokumentalistika meie omast ees on,» tõdeb sealsete parimate dokkide haardele ja üldistusvõimele osutades Kaarel Kuurmaa, üks neist, kelle vahendusel jõuab seesama DocPointi festival homme esimest korda ka Eesti pinnale.
Mõistagi on eesmärk dokumentalistikat siinses kultuuripildis veelgi rohkem esile tõsta, teha ka Eesti vaatajale kättesaadavaks värskeimad tippteosed kogu maailmast ja ehk, mine tea, tuulutada selle kõige kaudu siinset dokumentalistikatki, just julgemalt ja mastaapsemalt mõtlema ergutades. Nii, et üha enam filme hakkaks kõnetama ka teisi peale eestlaste eneste.
See tähendab – künda sama vagu, mida on Soomes aidanud üheksa aasta jooksul ajada Helsingi DocPoint. Mõned arvud viimase tõestuseks. 23 000 vaatajat ja 17 väljamüüdud seanssi.
Spetsiaalne lasteprogramm Dokkino, vaatajaid 2000 kokku 42 koolist. See kõik mullusest. Tänavu 137 filmi 20 riigist. Kuus kino. Suurim saal rohkem kui 600-kohaline. Tihe valikusõel kodumaise filmi programmi – esitatud 66, valitud 15 filmi.
Soome kõrgest dokikultuurist annab märku ka see, et nende filmid on pidevalt esindatud Euroopa kõige nimekamate dokifestivalide programmides, nagu seegi, kui ulatuslikult finantseerib ja näitab kodumaist filmi YLE.
Nii on ka mõistetav, miks on Soome enda dokke DocPoint Tallinna ehk lihtsalt Tallinna DocPointi kavas kõige rohkem – meilegi tuttava «Püha raamatu varju» autori Arto Haloneni uuest meistriteosest «Magnetmees» alates ja Miia Tervo impressionistliku «Lumeloomakesega», mis osales viimase Amsterdami, maailma suurima ja Euroopa nimekaima dokifestivali tudengifilmide võistlusprogrammis, lõpetades.
Kokku jõuab siinse DocPointi kolme päeva jooksul ekraanile 17 filmi, sh Helsingi festivali ühe peakülalise, poola klassiku Marcel Łoziński väike retrospektiiv, kohale on oodata ka vanameistrit ennast. Łoziński nimi, mis kerkis esile ühel ajal Krzysztof Kieslowskiga, ei ütle meie laiemale publikule kuigi palju – eks kõnele seegi siinse dokikultuuri auklikkusest! –, kuigi tema tuntuim film «89 mm Euroopast» – kuristikust, mis lahutab Ida ja Läänt raudtee erineva rööpmelaiuse tõttu – on 1990ndate tähelepanuväärseimate seas.
Festivali fookus püsib sotsiaalselt ja poliitiliselt teravatel teemadel, olgu neiks siis Islandi korporatiivne ökoterror («Unistuste maa»), Kenya verine lilleäri («Õitsev äri»), Itaalia peaministri Silvio Berlusconi meediaimpeerium, mis rakendatakse poliitilise vankri ette («Videokraatia»), Vietnami sõja tegelikkus, mida USA presidendid varjasid oma rahva eest («Ameerika kardetuim mees»), või ka lapsed, keda võib muretseda Google’i vahendusel («Google-beebi»).
Mõistagi on terav, kompromissitu ja provokatiivne ka autorite lähenemisviis – kartmatult otse probleemi keskpunkti. «Eesmärk pühitseb abinõu» – just sellist iseloomulikku pealkirja kannab üks Helsingi DocPointi programmidest, kust tuleb Tallinna õige mitu filmi, sh taanlase Mads Brüggeri «Punane kabel» – lugu, milles kaks taani koomikut maskeeruvad teatritrupiks ja sõidavad kultuurivahetuse sildi all Põhja-Koreasse, et irvitada sealse totalitarismi üle. Taani film võistleb neil päevil ka Sundance’i festivalil – seal, kus «Püha Tõnugi».
«Võitjate ja bestsellerite» programmist on pärit «Putukate heli: Muumia päevik» – Euroopa Filmiakadeemia nimetas selle viimati aasta parimaks dokumentaalfilmiks –, eksperimentaalne lugu, mis visualiseerib leitud päeviku abil piinarikka näljasurma valinud inimese viimased mõtted.
Kõik need on filmid, mille kohal on Eestis seisnud väiksem või suurem tühik, üksnes episooditi on seda täitnud Pärnu filmifestival – Mark Soosaare fookus on siiski «pehmemal», diskreetselt vaatleval dokumentalistikal – ja PÖFF, ent viimasel kipuvad väga head dokid mängufilmide massiivi vahel laokile jääma.
Küsimus, millist kasu soomlased sellest saavad, et me nende filme ja külalisi ekspluateerime, on mõttetu – kas või mütoloogilist Eesti-Soome kultuurisilda või ka Talsingit silmas pidades. Ressursse on otstarbekam jagada, pealegi saavad soomlased hambu kõva kondi – kahes riigis korraga toimuv festival on reklaam, mille konksu otsa võib püüda veelgi suuremaid kalu.
Lõpetuseks. Kel Tallinnas näidatavast väheks peaks jääma, tasuks sõita Helsingisse – kas või sellepärast, et ära näha Marina Zenovichi kõmuline film «Roman Polanski – tagaotsitud ja imetletud». Muide, kohe pärast festivali jõuab see ka Soome kinolevisse.
Ons meil midagi vastu panna? Õnneks üha enam. Kinolevis jooksevad «The Cove – mere verine saladus» ja «Detsembrinumber», kohe on tulemas kitarrilegendide jämmifilm «Võib valjuks minna». «Disko ja tuumasõda» kogus 4114 vaatajat.
«Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan» valiti Leipzigi festivali võistlusprogrammi.
Nii et mine sa tea, ehk jõuab järgmiste Tallinna DocPointide kavva ka mõni värske intrigeeriv eesti dokumentaalfilm, lootus surevat ju viimasena!
• 29.–31. jaanuarini Kumu auditooriumis ja kinos Artis
• Kavas on 17 filmi
• Külalised Marcel Łoziński, Kimberly Reed, Arto Halonen, Ross Whitaker, Mohammed el Aboudi, Jari Kokko jt
• Piletid 25 krooni
• Kõik filmid on inglise keeles või ingliskeelsete subtiitritega
• Kava vaata www.docpoint.ee