Kanuti Gildi saalis on selline meeldiv praktika, et vaatajale surutakse sisenemisel alati ka kavaleht pihku.
Treenitud füüsisega reaalsus tellingpuuris
28. jaanuar 2010, 15:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See on igati kiiduväärt komme, sest sageli on see lakooniline A4-paberileht ainus, mis annab mingigi võtme lavastaja peas toimuva adumiseks ilma kirurgilisi abivahendeid kasutamata. Enam-vähem nii on see ka Mihkel Ernitsa ja Külli Roosna «Kehanäppajate» puhul.
Lisaks lavastajate enda kontseptsioonile laval kõrguvast neljameetrisest tellingpuurist kui paralleelmaailmast, mis on natuke meie omaga sarnane ja natuke ei ole ka, räägitakse õhtu alustuseks kirjasõnas veel ka kehanäppajatest (the body snatchers) kui hauarüüstajatest ja Jack Finney 1955. aastal ilmunud samanimelisest ulmeromaanist, kus Kosmosest lendavad maale seemned, mis asendavad siinsed asukad ideaalsete koopiatega.
Kuna ka Ernits, noor koreograaf, on võtnud südameasjaks muretada inimese identiteedi üle ja vaagida, mil määral sõltub meie käitumine ühiskondlikest konventsioonidest, on kokkupuude Finneyga ehk populaarteaduslik alus kogu ettevõtmisele täiesti olemas.
Kontseptsioon on seega sõnastatud ja kandub kohati paberilt ka lavale. Iseenda otsingud, oma piiride tunnetamine ja teiste inimeste kohaloleku ning toimimise tajumine, sünergia teke ja energia kadu, on lavastuses ning tantsijate täpsetes liigutustes ja žestides ilmselt tantsuvõhikulegi äratuntav.
Üldiselt leiab igivana dilemma, kas konformistlikult painduda või nurgeliselt oma teed rajades tellingpuurist välja murda, tantsijate esituses väga nauditava väljundi.
Tegelikult on nelja meetri kõrguse tellingpuuri maailm meie omaga üsna sarnane.
Ja valgete maskide taha varjunud anonüümsete inimkehade liikumine neile ette antud ruumis annab väga täpselt edasi hirme, kahevahelolekuid, reaktsioone ja emotsioone.
Külli Roosna, Laura Kvelstein, Rain Saukas ja Jörgen Kapp teevad oma professionaalses kontsentreerituses ja lõpuni välja poleeritud liigutustes lavastuse meeldejäävaks. Olgu nende paralleelsete maailmade ja reaalsustega kuidas on, kuid eeskujulikult treenitud kehad on igal juhul õhtut väärt.
Tantsulavastus
«Kehanäppajad»
Idee autor Mihkel Ernits. Lavastajad Mihkel Ernits ja Külli Roosna. Lavadisain Maarja Mõtus
Esietendus 21. jaanuaril Kanuti
Gildi saalis