Kunstnik ei pea olema majandusteadlane ja politoloog

Enn Põldroosi huvitab seekord mandumine. Pilt tema näituse «Keksumäng» avamiselt. Taamal 2009. aastal maalitud maalid «Kõik korraga!» ja «Keksumäng». Foto: Peeter Langovits

Kui keegi väidab, et Tallinna kunstigaleriides ei ole suurt midagi vaadata, siis ta eksib, kuna näitusi leidub igale maitsele. Iseasi muidugi, kas need on ühteviisi head ja huvitavad, aga eks igaüks vali ise.

Kesksed näitusepinnad on täidetud nii maailmaparanduslikest püüdlustest kui domineerimispüüdest tiivustatud väljapanekutega, ent selle kõrval on just väiksemates kohtades midagi neile, kes päriselt ei usu, et kunstnikud suudavad lisaks kõigele muule võtta enda kanda ka majandusteadlaste, sotsioloogide, politoloogide või jumal teab veel kelle rolli, loomaks sel moel paremat ühiskonnakorraldust.

Sellise fundeerimata pretensioonikuse taustal sobib vaadata, mida on välja pannud traditsioonilisema kunsti esindajad.

Enn Põldroosi «Keksumäng» galeriis Haus (avatud 12. veebruarini) «ei pea silmas suurt dramaatilist valu, mis on inimeksistentsi pidevalt saatnud». Teda huvitab «teatud mandunud valu /.../, mis on muutunud niivõrd iseenesestmõistetavaks ja tavaliseks, et seda enam ei märgatagi. Kuid mis võtab meie ajastult hoo ja rõõmu».

Ja tõesti, sellelt näituselt ei leia vaataja Põldroosile omast esteetilist värvidemängu. Kõik on sootuks suurema sordiini all. Aga vaieldamatult meisterlik. Kui midagi möödunud aastal valminud üheteistkümnest maalist eriti esile tuua, siis võiks nendeks olla «Kõik korraga!» ning näitusele nime andnud «Keksumäng».

Naiselik tunne

Värvide möllu ei kohta ka Tiiu Pallo-Vaigu väikesel väljapanekul «Viiteid tegelikkusest» Deco galeriis (avatud homseni). Siin ei ole küll kõik tööd päris viimasest ajast, on isegi möödunud kümnendi esimesest poolest, kuid käsitluslaadilt on need ikkagi sarnased.

Pallo-Vaigu pilte iseloomustabki teatud leebus ja pehmus, seda toonitaks värvivalikki. Võib-olla ka kohatine looritatud kurbus, kui nii võib öelda. Ent seda selgemalt tuleb neis esile naiselik tundlikkus, mis on ta maalides selgelt hoomatav.

Kui malbest naiselikkusest rääkida, siis tooksin siia kõrvale võrdluseks ka Anu Kalmu äsjase kultuuriajalooliselt kõneka nimetusega näitust «Kirjad noorele poeedile» Hobusepea galeriis, millest ei õhkunud kuigi palju jõudu ega tahtmist midagi tõestada – olles pigem leebe kulgemise fikseerimine, mida saavad endale lubada eksistentsiaalsetest muredest vabad naiskunstnikud. Aeg-ajalt pakuvad nad oma töid ka teistele vaatamiseks.

Nooremate kunstnike tegemised on muidugi teistsugused. Nendel on silmaga nähtavat jõulist pretensiooni. Näiteks Nadežda Tšernobai oma isikunäitusega «MÄ» Artdepoos (avatud 5. veebruarini). Tema kasutab oma paberil teostatud töödes verd ja sütt. Iseenesest ei tee vere kasutamine töid paremaks ega halvemaks, ja kaugeltki pole see mingi uue maailma avastamine.

Võib mõelda Viini aktsionistidele, kuid (oma) vere kasutamine võib olla ka arvestatavalt kommertslik ja tulus, nagu praegu on näha ameeriklase Vincent Castiglia loomingust.

Veri, kas tõesti

Arvan, et tööprotsess ise on Tšernobaile praegusel juhul olnud märksa huvitavam kui tulemused. Tegu oleks kui eneseotsinguga, milles on segunenud konstruktiivne ning seda taas hävitav alge. Tõdemusega sellest, et «ükskõik, mida ma teile ei ütle, ei ütle see teile kah midagi». Arvatavasti ei veni see «vere ja söe periood» Tšernobail ülemäära pikaks, kuna kõike seda, mida ta tahab öelda, saab põhimõtteliselt samuti värvidega edasi anda.

Kindlasti – kui pidada silmas ka töid, mis jäävad väljapoole seda konkreetset näitust – on tegemist noore ning tulevikuski huvi pakkuva kunstnikuga.

Lõpetuseks veel Mart Sanderi galeriist, mis asub Sakala 18. Kui avamiskuul oli seal ülal sümpaatne näitus baltisaksa klassikasse kuuluva Hagen-Schwartzi töödest, siis nüüd on tehtud täispööre kuhugi taevasfääride hõllandusse. Praegu leiame eest Saaremaal tegutseva Hando Henno (sündinud 1982) väljapaneku «Teispoolsuse maastikud» (avatud homseni).

Eksponeeritud on hulk maale, mis ühtlasi müügil ja näitavad küll noore mehe loomupärast andekust, oskust kohati huvitavalt maalida, kuid silma torkavad ka ilmsed libastumised nii maitses kui tehnikas.

Samas ei ole raske ette arvata, et läbimõeldud ning suure produktsiooni korral, mida saadab asjakohane turustusstrateegia, võib ta hõivata täheldatava koha kunstikaubanduses, nagu me seda ühel või teisel juhul juba varemgi näinud oleme.