Elo Viiding sai koos Peleviniga USAs ilmuvasse kogumikku

Elo Viiding

FOTO: Priit Simson

Elo Viidingu lühijutt «Välismaa naised» on valitud antoloogiasse «Euroopa kirjanduse paremik 2010» («Best European Fiction 2010»).



Kogumiku ilmutanud Dalkey Archive Press on tuntud kui klassikaks muutunud eksperimentaalsete suundade rajajate, nagu Sterne’i, Joyce’i, Becketti või ka Mati Undi töid üllitav kirjastus. Samas on kirjastuse eesmärk avaldada ka ingliskeelsele maailmale seni märkamata jäänud kirjandust.

Lisaks Elo Viidingule leiab antoloogiast näiteks György (George) Konrádi ja Viktor Pelevini jutud. 35 eksperimentaal­set lühilugu koondava teose eesmärk on näidata vana kontinendi uuestisündi transnatsionaalse kultuurikandjana ja intellektuaalseid arenguid
Euroopa kirjanduses.

Suur osa tekste pole originaalis kirjutatud inglise keeles (Elo Viidingu lühijutu tõlkis Eric Dickens). Antoloogia tähtsust näitabki fakt, et Ühendkuningriikides ja ka USAs ilmub tõlkekirjandusena vaid kolm kuni viis protsenti kõigist raamatutest.

Lisaks lühilugudele leiab Inglismaa Kunstinõukogu ja Ameerika fondide rahastatud kogumikust autorite ja tõlkijate tutvustuse. Samuti teavet erinevate riikide kirjandust tutvustavate veebikülgede kohta.

Antoloogia ilmumist tähistati kahe kirjandusõhtuga Londoni South Bank Centre’is. Esimesel arutles koostaja, Chicagos elav Bosnia päritolu Aleksandar Hemon kirjanike A. S. Byatti ja Tom McCarthyga Euroopas valitseva kirjanduspildi üle. Avatud maailmas ei pruugigi Ameerika lühijutt Euroopa omast enam erineda.

Kõlama jäi soov avastada 21. sajandi kirjanikke, kellest saaksid ingliskeelsele lugejale samasugused armastatud autorid, nagu on näiteks Gustave Flaubert või Franz Kafka. Just selle eesmärgi saavutamiseks plaanitakse antoloogiat ilmutada edaspidi igal aastal.

Katkend ARVUSTUSEST
Üks mu lemmiklugu on Elo Viidingu «Välismaa naised» – kibemagus mälestus sellest eksootilisest vabadusest, mida eestlased tajusid neid Nõukogude ajal külastanud lääne naistes. Teksti edenedes paljastub nii eestlaste kui välismaalaste meeli mürgina nüristav ja frustreeriv vastikus, mis aastakümnete käigus kuhjunud ja nüüd avaldatud – liiga hilja, et sellest kellelgi kasu oleks. Kui mõnede ambitsioonikamate ja kõrge enesehinnanguga autorite tekstid siinses antoloogias ei kõneta, siis Viidingu jõuline tekst manab esile kadedusekihvatuse välismaa naiste vastu, kes sõidavad «lennujaama ettetellitud kollastes räpastes taksodes läbi linna, mis on täis plakateid kiilakatest seniilsetena paistvatest poliitikutest». (Michel Faber, The Guardian, 30. jaanuar)

Tagasi üles