Bertmani allajäämine Prokofjevile Estonias

Mart Mardiste (Prints), Urmas Põldma (Truffaldino) ja Heli Veskus (Fata Morgana) ooperi peaproovis. Foto: Peeter Langovits

Tuleb tunnistada, et rahvusooper Estonia viimaste hooaegade uudislavastustest ooperižanris on peaaegu iga teine (nt «Wallenberg», Wagner, Vihmand) olnud ajaloolise tähtsusega, murdnud ühel või teisel moel mingeid seniseid piire ja pikalt paratamatuna nähtunud piiratusi, püüdnud nii teatrit kui tema auditooriumi vähehaaval itaaliapärase klassitsismi ja romantismi sipupükstest välja kasvatada.

Läinud neljapäeval üheaegselt nii Estonia saalis kui riigitelevisiooni mõlema kanali otse-eetris (sic!) esietendunud «Armastus kolme apelsini vastu» (1921) jätkab seda rida – Sergei Prokofjevi kuulsaima ooperi esmaettekanne Eestis on proovikivi nii trupile kui publikule.

«Apelsinid», mille sõnalises ja muusikalises dramaturgias ühineb itaalia rahvalik maskikomöödia vene palaganiga, pole mõeldud mitte niivõrd lastele ja lapsemeelsetele, nagu eeldada võiks, kuivõrd «edasijõudnutele»: neile, kes ületanud vaimus nii romantismi kui realismi, kellele komöödia ja tragöödia kategooria kunstis enam teineteisest ei eristu.

Bertmani allajäämine endale

See ooper on satiiriline, ent mitte niivõrd inimese või ühiskonna, kuivõrd varasema ooperitraditsiooni suhtes. Bravuurselt provokatiivsele vormile lisandub süütu dionüüsoslik absurd sisu tasandil. Hea ja kurja vahelise võitluse dramaatikat peavad siin armastuse ja omakasu kõrval süžee-elementidena üleval hoidma hüpohondria, fruitofiilia, rätikufetiš ja must maagia. Prokofjevi fantaasiaküllase groteskiga kassikullatud muusika taotleb eelkõige välist efekti, võimaldades seda saatva lavastusliku režii ehitada puhtalt rütmile.

«Apelsinide» tulevärki täis partituuri lavastamine näib ühtepidi lihtsa, teisalt nõudliku ülesandena. Julgen väita, et väljateenitud geeniusekuulsusega külalislavastaja Dmitri Bertman polnud sellega hakkama saanud. Või vähemalt mitte enese varasemate töödega seatud standardite kohaselt. Prokofjevi muusika oli igas stseenis läbivalt nüansirikkam, vaimukam ja värvikam kui Bertmani lavastus.

Bertman kinnitab kavalehel oma soovi pakkuda muusikateatrit, «mis oleks nagu vitamiin», tooks Põhja-Euroopa külma kliimasse «päikest, energiat, fantaasiat». Kui lahutame lõpptulemusest Prokofjevi ja Estonia orkestri panuse, võime ettevõtmise kirjeldatud kriteeriumide kohaselt suuresti läbikukkunuks lugeda.

Bertmani ja tema meeskonna lavastus on fantaasiavaene peaaegu kõiges: minimalistlik, ent vähimagi kujundiväärtuseta kujundus (tellingud, ekraanid ja kastid), põhjendamatult tumedates toonides stiili- ja ajastuühtsuseta kostüümid (mõtelgem kas või Printsi garderoobile), loid koreograafia (v.a koori liikumine), kooliteatri tasemel video jne.

Alavalgustatud laval leidus vähe värve ja sädet, ent selle ooperi kontekstis isegi häirivalt palju muusikaga vastuollu minevat elu – maskide asemel oli Bertman püüdnud justkui lavastada dünaamilisi karaktereid, mida selles teoses lihtsalt ei ole.

Kontseptuaalses mõttes pakub see ooper lõputuid võimalusi enesele lavastuslike vahenditega raame ümber kasvatada. Bertman & Co polnud kasutanud neist peaaegu ühtegi. Kõik suure semiootilise potentsiaaliga kujundid (apelsinid, kokk, rätik, hiir jne) olid topeltkodeerimata. Arglik sotsiaalne satiir (Printsi sõltuvus arvutimängudest, mõned «teravad» kaadrid ekraanidel) jäi hambutuks. Lavastusliku ebajärjekindluse ja pealiskaudsuse üle valitses sihitu eklektika.

Tunnistan, et ootasin Prokof­jevi ja Bertmani kohtumisest midagi hoopis enamat – esteetilist dünamiiti, dekonstruktivistlikku kreatiivsust, mis tõstnuks mind kujundlikult väljendudes esimeselt rõdult teisele.

Nüüd jäin aga oma kohale, vajudes etenduse kuludes üha sügavamale tooli. «Armastus kolme apelsini vastu» on minu nähtud 11 Bertmani lavastusest konkurentsitult kõige nõrgem. Järgmine oleks selles arvestuses Vanemuises kolm aastat tagasi esietendunud «Hoffmanni lood». Huvitav, et kumbki kahest pole mitte Eestis sündinud, vaid Bertmani Moskvas asuvast koduteatrist Helikon siia üle toodud. Kas on midagi transpordil kaduma läinud?

Mart Lauri soolo

Eraldi võiks kiita Neeme Kuninga tõlget, nagu üldse otsust esitada see koomilist efekti taotlev ooper eesti keeles. Arvo Volmeri dirigeeritud orkester žongleeris Prokofjevi muusika tempode, muusikaliste kujundite ja meloodiatega nauditavalt. Ülesannete kõrgusel oli ka nooruslik koor.

«Armastus kolme apelsini vastu» on tänuväärne teos, kuna pakub ühel õhtul korralikke rolle peaaegu poolele ooperimaja solistidele.

Samas nõuab see osatäitjatelt nii lavalises kui vokaalses rollitäitmises võõritusefekti valdamist (mida traditsiooniline ooperirepertuaar eriti ei eelda ega soosi) ning koomikuannet (ent ooperilauljad on veregrupilt ja koolituselt enamasti traagikud, kes harjunud laval sentimentaalitsema, hüsteeritsema, tapma ja surema).

Mitmete vokaalselt ilusate, ent paljuski alalavastatud ja/või välise artistlikkuse puuduse käes kannatavate osatäitmiste seast tõusid esile tenorid Mart Madiste (Prints) ja Urmas Põldma (Truffaldino). Ning muidugi vajab eraldi märkimist bass Mart Laur, kelle kehastatud Kokatar oli ainus Prokofjevi ooperi vääriliselt lõpuni lavastatud ja väljamängitud karakter.

Tema osavõtul kulgenud stseen oli omakorda kogu ooperi ainus, kus laval toimuv oma intensiivsuselt orkestriaugust kostvale järele jõudis. Selle näitliku kontrasti pealt peaks olema mõistetav ka eespool tehtud kriitika.

UUS OOPER
«Armastus kolme apelsini vastu»
Sergei Prokofjev
Muusikaline juht ja dirigent: Arvo Volmer
Lavastaja: Dmitri Bertman (Helikon-Opera, Moskva)
Esietendus 28. jaanuaril rahvus­ooperis Estonia