Orelipoiss muudab end virgemaks: ostsin juba ujukad ära!

Jaan Pehk ehk Orelipoiss Foto: Heikki Leis

Snaiperlike lühiluuletustega tuntud Jaan Pehk andis oma muusikalise nime Orelipoiss all välja teise plaadi. See plaat on nii humoorikas, terav, rabav ja südamlik, et oleks loll sellele plaadile mitte tähelepanu pöörata. Orelipoiss on midagi enamat kui luuletused muusikaliste sketšide vormis. Ta on pigem liikuv monument meie ajale.

Pehk on muidugi tuntud ka kollektiividest Claire’s Birth­day (kel tuleb kohe kümnes sünnipäev esimesest albumist arvates) ja Koer. Koos Tursa ehk Madis Aesmaga gruuvib Pehk veel lisaks elektroonilist (aga laivis juba orkestreeritud) tantsumuusikagruppi Köök.
Ja – oi, milline kokkusattumus – siit ta ise tulebki!

Tere, Jaan! Palju õnne «Õnne» puhul! Mõne minu õhtu tegi see küll paremaks. Lood nagu «Loo ja loe» ja «Lollim jutt» ja «Teed nalja» ja «Kultuur» näiteks ajasid südamest naerma. Ma saan aru, et see on totter küsimus, aga ei saa küsimata jätta, kust sellised ideed tulevad. «Kultuuri» puhul ehk sellest, et Eestis võetakse kultuuri mingi surmtõsise akadeemilise valdkonnana?

Aitäh! «Õnne» paladest suur osa on tehtud hetkeemotsioonide ajel. Veidike ilmselt skisofreeniliste kõrvalekalletega, kuna tihtipeale pean neis lugudes enesega kahekõnet ja tõstatatud küsimusele vastust ei saabu.

Pärast pala «Loo ja loe» lindistamist oli seevastu tunne, et sain ühe pikka aega häirinud taaga enese küljest maha raputatud. Sama kehtib ka pala «Filosoof Jüri» puhul (laul räägib Jüri Mõisast ja rahalisest rikkusest – VV).

Laul pealkirjaga «Kultuur» oli Urmas Vadi tellimus ühele Vikerraadio kultuurisaatele. See lugu tuli kiiresti.

Kas sulle endale oli see pigem süllekukkunud õnn, et nagu taevalik anne, või on see plaat raske töö tulemus? Ma mõtlen, minimalistlikud teosed – sinu loomingus ikka veel valdav vorm – võivad ju olla meeletu vaeva ja välistamise järel sõelale jäänud kullatükid või siis juhuslikult pähekaranud improkillud.

Pigem on see aja küsimus. Ma pole oma loometee jooksul kordagi midagi erilise hoolega otsinud ega millegi leidmise nimel ülemäära pingutanud. Olen seda meelt, et looming tuleb ise, otsida ma seda ei oska. Loomeprotsessid ja muu sinna juurde kuuluv on muidugi raskekujuliselt individuaalne teema.

Kui laisk sa üldse oled? Küsin sellepärast, et kasutasid «Õnne» plaadistamisel arvutiprogrammist võetud muusikalisi põhju. Mugavuse pärast või need sobisid?

See lihtsalt juhtus nii. Loomulikult on see ka äärmiselt mugav. «Õnnel» on päris paljud palad voodis lindistatud. Kui sa mulle peale vaatad, siis võid aimata, et ma väga virk mees ei ole. Järgmine projekt ongi veidikene virgemaks hakata. Ostsin ujukad juba ära.

Räägi ka mõni sõna Ove Mustingu filmist «Kallis sõber, sind austan», milles sul Tarmo Tagametsa kõrval on peaosa ja mida koos plaadiga neil päevil üle Eesti esitled. Sa oled kaamera ees hoopis teine. Sündinud näitleja?

Eks seal filmis on mu tegelaskuju Oskarit päris palju montaažiga aidatud. Varem vaatasin oma tegelaskujule ja sellele, kuidas see filmis paista võiks, üsna enesekriitiliselt. Nüüd filmi valmides on see asendunud isegi väikese edevusega, millele kahtlemata aitab kaasa see, et olen üks filmimuusika autoritest.

Sinu puhul ei saa mööda Järvamaast, kus ka mina sündinud olen, Paides nimelt. Türi patrioodina elasid veel mõne aasta eest Türil. Kui tihti praegu Türil käid? Ja kas Tallinnaga on ka mingi hingeline side tekkinud?

Kodu on mul nii Tallinnas, Türil kui Türi lähedal metsade rüpes asuvas Jõekalda talus, kus elavad mu vanemad. Tallinnas elan vaikses Uue Maailma linnaosas ja olen mitmekülgselt loomingulise ja aktiivse Uue Maailma Seltsi rahulik liige.

Viimati, kui sind nägin, oli sinu jaoks tähtis Norra bändi Jaga Jazzisti muusika. Mis muusikat sa neil päevil veel kuulad ja on sul muusikalisi eeskujusid?

Kindlasti on mul omad lemmikud, aga kuna ma kedagi nimetamata jätta ei taha, siis ei nimeta ma kedagi. Aa, ei – Vaiko pean ikka ära mainima, sest tema plaadifirma alt «Õnn» väljus ja üks mu muusikalisi lemmikuid on ta kahtlemata.

Jääb mulje, et elad oma loomingu keskel nagu linnuke oksal. Oled sa kunagi n-ö päevatööd ka teinud?

Eks see linnuke oksal on üsna tabav võrdlus. Üheksast viieni ei ole vist küll kunagi tööl käinud, kui ammune keskkonnakaitsealane praktika Viljandi keskkonnaametis välja arvata. Aga muusikaliste projektide proovides ning etendustel olen käinud näiteks laupäeval kella üheteistkümnest hommikul kolmeni päeval või pühapäeviti kümnest hommikul kümneni õhtul. Ja neljapäeval kümnest õhtul üheni öösel ja nii edasi...

Vabakutselisena ja oma aja peremehena võin kinnitada, et kuna mul pole kindlaid tööpäevi, ei ole mul ka kindlaid puhkepäevi.

Uus plaat
Orelipoiss
«Õnn»
Mortimer Snerd 2010
Orelipoiss esitleb plaati 4. veebruaril Viljandi klubis Puhas Kuld ja 5. veebruaril Põlva kultuurikeskuses

Laulutekst plaadilt «Õnn»

loo ja loe

kukkusin libedaga
perseli
õhtuleht kirjutas
et mind mõrvati

sõbra lapsega mind koos nähti
õhtuleht kirjutas
et pedofiil

morni näoga marketist ma väljusin
õhtuleht kirjutas
et vargus ei õnnestunud

keegi tänaval müksas mind
õhtuleht kirjutas
et hoopis mina ta läbi peksin

loo loo loo
siit saab hea loo
sõida kohale
see on sinu töö
ajakirjanik

pikk prillidega
fotograaf
jälitas mind
ja mu naist
delfi kirjutas
et leidsin armastuse




polikliinikust
ma mööda kõndisin
delfi kirjutas et ilmselt mul on aids

metsas marjul seenel
käisin üksinda
delfi kirjutas et miskit varjan ma

hääletaja peale võtsin ka
delfi kirjutas et oodata on uut
teadmata kadunut

loo loo loo
siit saab hea loo
pildista pildista
see on sinu töö
fotograaf

oi näe mis ma sulle
ütlesin
arvasingi et on
petturist pede ta
hea et ajalehest kõik teada saab
värdjas tropp ja vangi peaks panema

loe loe loe
loe ennast täis
kui siga