Marika Korolev avab oma teatri

Ei me ette tea: kas Annabel ja Raul lähevad elukutset valides ema jälgedes, näitab aeg. Kaamera ees olla nad igatahes oskavad.

FOTO: Mihkel Maripuu

Näitleja Marika Korolev (39) läheb kevadele vastu lootusrikkalt, sest teab, et õigete asjadega pole kunagi hilja alustada.

Nagu teatridirektor: kuigi :D on kolme inimese ellukutsutud mittetulundusühing, tuleb ka Marika Korolevil nüüd administreerimisega tegelda. Taustal Marika enese maalitud taies «Pensionipõlv».

FOTO: Mihkel Maripuu


Vähe sellest, et Marika end mõne päeva pärast pikale Austraalia-reisile seab (koos Tõnu Aava, Helgi Sallo ja Ago-Endrik Kergega esitavad nad sealsetele eestlastele «Viimast sigarit»), elu kingib talle ka täiesti uue õppetunni.



Nimelt on Marika koos näitlejast kolleegi Vello Jansoniga otsustanud luua uue teatri, millel nimigi juba olemas – Teater :D. See tähendab arvutiajastu noorte keeles naerunägu, mis elektronkirjadesse koolonist ja D-tähest moodustatakse.



Näitlejannat ei hirmuta ettevõtmise tõsidus – õnnestumise nimel on ta valmis ohverdama märkimisväärse osa oma maisest varast, peaasi, et saaks teha seda, mida süda soovib. Ehk siis teatrit, mis ka tegijaile endile midagi pakub.



Ja Norman Fosteri «Armastuse edetabel» Marikale – naisele, kes kord lausa Eesti seksikaimaks tunnistatud – juba võimalusi annab. Ei heiduta seegi, et teatril pole statsionaari, sest Vanalinnastuudios ja Vana Baskini teatris karastunud näitlejad on eluga ratastel harjunud.



Enesekindlust lisab tõik, et teatritegemisse on Marika kutsunud ka oma lähedased – lavataguse jõu moodustavad tema grimmikooli sõbranna ja naabrimees Urmas. Kõige rohkem rõõmustab Marikat aga see, et ilma et teatrit oleks kusagilgi reklaamitud, edeneb piletimüük ikkagi. :D



Olete kange naine — kasvatate kaht last, teid on näha teatris, teleseriaalis «Õnne 13» ja kokandussaates «Lusikas», ka olete aja jooksul oma käega renoveerinud lausa viis elupaika. Ja nüüd vaatab teie nägu vastu ka Teater :D kodulehelt!



Kui sealt minu nägu vastu vaatab, siis järelikult pean ma seal osaleja olema. Võib ju küsida, et miks tekkis jälle üks uus teater, Eestis neid niigi palju, aga alustaksin sellest, et niisuguse ideega tuli välja näitleja Vello Janson.



Tal oli üks näitemäng, mida ta Vana Baskini teatrile pakkus, aga meie maitsed on pisut erinevad, mistõttu see tükk seal kaubaks ei läinud. Nii rääkiski Vello mulle, et üritaks ise teha ja teeks sellise ühe etenduse projekti.



Lugesin näitemängu läbi ja mulle see meeldis. Ja siis avastasime, et tegelikult läheb projekti teostamiseks vaja kõiki neidsamu vahendeid, mida läheks vaja uue teatri loomiseks – töömaht pole sugugi väiksem. Milleks siis ainult üks projekt?



Alustasime vaikselt eelmise aasta lõpus, ja 26. märtsil on esietendus.



Olete Vello Jansoniga suured sõbrad?


Väga head sõbrad. Vello on väga tore meesterahvas, äärmiselt omanäoline tüüp. Ma pole varem näinud meest, kelle emotsionaalne skaala võiks sekundi murdosa jooksul sel määral muutuda. Nullist sajani. Sõnaahtrast tüübist meheks, kes räägib nii kiiresti ja tormiliselt, et vaevu saad aru, mida ta tahab öelda.



Meenub, kui omal ajal läksin esimest korda Vanalinnastuudiosse ja meil oli Jansoniga esimene lugemisproov. Janson luges teksti ja tegi seda nii intensiivselt, et ma ei saanud ühestki sõnast aru.



See ajas mind kohutavalt naerma ja nii läks kolm päeva, kuni ma lõpuks suutsin tema kõne kinni püüda. Ja ma lausa nautisin seda. See oli tunduvalt huvitavam kui näitemängu tekst, mida ta luges.



Tal on kogu aeg kohutavalt palju tegemist, aga keegi ei suuda mõista, mida ta teeb. Lausa anekdoodiks on saanud, et kui teised näitlejad laval kummardavad, on Vello juba ammu kodus ja hommikumantlis. Universaalne inimene, kes võimeline ise näidendeid kirjutama, neid tõlkima, lavastama ja näitlema.



Teie kaks, aga kes veel?


Finantsjuht, kes rahaga tegeleb ja meid, meeletuid, ohjeldab. Kolmekesi olemegi asutajate ridades.



See on ju suur risk?


Jah, sest maksame kõik apsud kinni omaenda taskust. Meil pole sponsorite raha, mida tuulde lasta.



Lavakujunduseks on järelikult kaks tooli, lamp ja laud?


Panite peaaegu pihta, aga mõningaid asju on veel lisaks. Kuna «Armastuse edetabeli» tegevus toimub ühe kantseleiroti kodus, pole seal loomulikult vesivoodit või Eedeni aeda.



Üks detail lavakujunduses meeldib mulle eriti – ümmarguste nurkadega retrokülmik, mille tõime ohtlike jäätmete punktist, lammutasime seest tühjaks, võtsime mootori välja ja külmikust sai minu meelest lavakujunduse ilusaim detail.



Kuidas teie plaanile Vana Baskini teatris reageeriti? Ja et kaks tähte eralduvad trupist?


Me pole otseselt eraldunud, oleme ju kõik seal vabakutselised. Ega mina ja Vello pole ainsad, kes kusagil mujal kaasa on teinud. Võtame Baskini teatri pakkumisi hea meelega vastu, kui neid sealt tuleb, pealegi on Eino Baskin ja Aarne Valmis arukad inimesed, kes mõistavad, et Eestis on vabaturumajandus.



Eks elu näitab, kas peame vastu ja kas meid kellelegi peale meie endi veel vaja on. Mulle oli igatahes suur üllatus, et meie etenduste pileteid on juba ostetud, ja seda ilma igasuguse reklaamita. 



Tõepoolest, milleks nuumata kedagi teist, kui saab ise hakkama, eks?


Nii ma ei ütleks, sest vaevalt meile paks rasvakiht koguneb. Esimene eesmärk on kulud tasa teenida – osta heli- ja valgustehnikat, rendi saal, maksa näitlejatele palka, ehita dekoratsioonid, lisaks reklaamikulud... Võime endaga väga rahul olla, kui esimese lavastusega nulli jõuame.



Näitlejatele palka, ja mitmuses? Mitu neid siis on?


Esimeses lavastuses mängime kolmekesi – Janson, Raivo Rüütel ja Korolev. Noh, vähemasti Rüütel peab palga kätte saama. Me tõesti üritame teha südamest ja pühendumisega. Praegu, kui inimestel nagunii on raha vähe, ei õnnestu neile jama müüa.



Fosteri «Armastuse edetabel» on suurepärane tükk, kus kaks meest üritavad leida vastust küsimustele, milline on täiuslik naine mehe seisukohalt, kas selline naine on üldse olemas ja kas naisi saab muuta. Näitlejana võimaldab see mul luua eri karaktereid, eri naisetüüpe – olla ambitsioonikas või lapselik, peoloom või ülisentimentaalne.



Ja milline tüüp olete ise?


Usun, et kõik need omadused on minus segunenud. Nagu teisteski naistes, sest pole ju ainult pahelisi või ainult ingleid. Või ükskõik keda.



Kuidas perekond sellesse suhtub, et olete otsustanud n-ö iseseisvuda?


Ega nad saa vist veel täpselt aru, millega tegemist. Hoiavad peast kinni ja ütlevad, et issand jumal, kas sul siis tööd vähe oli?



Sama hästi võiksite avada Korolevi renoveerimisfirma?


Eile käisin sõbraga ühes ehituspoes, mida sageli külastan, remondivahendeid hankimas, ja kui sõber müüjalt abi küsis, üllatus müüja, et miks te minu käest küsite, teil ju endal spetsialist kaasas. (2007. aasta «Kauni kodu» konkursil sai Marika renoveeritud, kujundatud ja sisustatud kodu romantilisima kodu auhinna – toim.)



Millisel elualal veel hakkama saaksite?


Pakun, et mulle meeldiks kodus minilasteaeda pidada. Saan lastega väga hästi läbi, isegi jonnipunnid rahunevad üsna ruttu maha. See on maailma parim tunne, kui väikesed käed sind hingetuks kallistavad. Siiralt, kogu südamest.



Kuidas end kasvatajana hindate, kas tütar Annabel hakkab ülekäte minema?


Väiksemate lastega on muidugi kergem hakkama saada kui teismelistega, kuid teda vaadates tundub mulle, et (hakkab naerma) üldjoontes on ta õnnestunud.



Äärmiselt iseseisev, vaid-lemishimuline ja oma arvamust valjuhäälselt väljendav persoon.



Samas oskab lugu pidada kaunitest kunstidest, on tohutu uisutamisfanaatik, hiljuti raiskas kogu taskuraha Euroopa meistrivõistluste piletitele, käis võistlusi ihuüksinda vaatamas.



Õpib klaverit ja ma ei pea teda eriti millekski sundima, tal on endal vastutustunnet, teab, et oma asjade eest tuleb ise hoolt kanda. Ma pole teda iial pidanud sundima õppima ega kunagi kontrollima, kas ta kella kaheksaks on kooli läinud.



Ja väike Raul on veendunud, et tänase päeva seisuga peab temast saama sõjaväelendurite õpetaja. Lasteaias käib üldfüüsilises trennis ja oma sõnade järgi suudab suurematele poistele tuupi teha, nad matile pikali panna.



Lisaks lastele on teiega ema ja elukaaslane — kus saate üksinda olla?


Saunas. (Naerab.) Ei noh, mul on ikka väga hea perekond. Kui lähen magamistuppa, panen ukse kinni ja ütlen, et mind ei tohi segada, siis üldiselt ei tule sinna keegi. Kui on vaja näiteks näitemängu teksti pähe õppida.



Aga tavaliselt mul selliseid perioode tegelikult polegi, et ma kedagi näha ei tahaks. Olen karjainimene. Kuidas sa ikka üksinda oled, kui sul on suur pere? Võib-olla hakkaksin üksiolekust puudust tundma, kui selline võimalus vahel avaneks. Aga kuna seda ei ole, siis ei tea ka tahta ja nii väga igatseda.



Ometi võis ühest hiljutisest intervjuust lugeda, et istute vahel kamina ees ja põletate muresid... Kõlab väga ilusasti. Isegi romantiliselt.


Ka minu elus on raskeid aegu. Kui midagi on väga kehvasti või pean vastu võtma resoluutseid otsuseid, siis olen ennast tabanud muresid põletamas küll. Mul on üks väike punane pingike, toon selle voodi alt välja, panen kamina kütte, istun selle ees, vaatan tulle ja mõtlen.



Tihtipeale on siis, kui kaminatäis ära põlenud, selgus käes või plaan välja mõeldud. Paned kamina ukse kinni ja oled ühe etapi oma elus lõpetanud, milleski otsusele jõudnud. Mind on küll tuli niimoodi aidanud.



Millistes küsimustes?


Teatri loomise küsimus igatahes polnud nii raske, et pidanuks kaminat kütma hakkama. (Naerab.) Aga eks ikka vahel tuleb ette... Kuid ma ei taha hädaldada.



Nagu paljudel teistel, on ka minul olnud pangalaenuga probleeme, sest olen olnud liiga usaldav käendaja. Olen pidanud mõtlema, kas oma kodu säilitada või maha müüa. Kui see küsimus päevakorral oli, põletasin ... oi, kohe mitu kaminatäit puid ja...



... valasite mitu peatäit pisaraid?


Need ei olnud pisarad. Selle pärast ei tasunud nutta, pigem tekkis trots ja süttis võitlusvaim. Aga mõtlemisainet ja kütmist oli küll nädalateks. See on väga keeruline lugu ja seda ma siin ja praegu ei räägiks.



See, kuhu oma elu ja tööga jõudnud olete, on olnud teie ammune eesmärk?


Ma ei ole eriti mingeid sihte seadnud, kuhu jõuda. Ikka vastavalt olukordadele ja sisetundele oma valikud teinud, mitte läinud läbi halli kivi seatud eesmärkide nimel. Olen ikka olnud magav kass, kes ootab, et hiir talle suhu jookseb.



Mitte nagu meieealiste vanematel, et oleks korter, maja, auto, suvila?


Ei-ei, kindlasti mitte! Et maja mere ääres, koer, pere ja lapsed... Samas, kõik see mul ju on. Aga see pole olnud eesmärk omaette. Võin vabalt elada ka kehvades tingimustes ja olla õnnelik.



Olete kõiki võimalusi kasutanud?


Kindlasti mitte. Eriti mis puudutab suhteid «vajalike» inimestega – seda pole ma kunagi ära kasutada osanud. Mis iseenesest on vist halb omadus. Ma ei oska olla õigel ajal õiges kohas ja – kõlab küll koledasti – kellegi kintsu kraapida.



Öelda mõni omakasupüüdlik meelitus või teha õlalepatsutus. Aga ei, endal on parem tunne, kui ei pea silmakirjalik olema.



Meenub paari aasta tagune vaatepilt, kuidas Mosfilmis noored naisnäitlejad Andres Puustusmaad piirasid...



Odav nipp. Olen alati imestanud, kui selline käitumine veel vilja kannab. Öeldakse küll, et kõik võimalused tuleb ära kasutada, aga kas ikka tuleb? Mul oli kummaliselt kerge mõni aasta tagasi ära öelda Alla Pugatšova kauaaegsele mänedžerile, kes pakkus võimalust minna Moskvasse ja tema produtseerimise all lauljaks saada. Õnneks oli mul piisavalt enesekriitikat, et keelduda. (Naerma pursates:) Ehkki ma saan aru, et see oli viga. Kaotada polnud ju midagi.



Ja mida ta vastuteeneks ootas?

Ma ei tea, ärge küsige niimoodi, see on liiga tobe. Võib-olla ta tõesti lootis, et toon talle sisse, raskendan tema kukrut, mitte ei kergenda. Aeg-ajalt meeldib mulle keelduda isegi üsna headest ettepanekutest, see tõstab minu enesehinnangut iseenda silmis.



Varsti on Pugatšova Tallinnas, ehk kohtute mänedžeriga taas?


Lähen kindlasti kontserdile. Koos naabrinaisega. Kõige odavamad piletid on juba olemas, ei saa ju raskel ajal laristada.



Ja selle asemel et olla popstaar Venemaal, hüppate nüüd tundmatus kohas vette?


Mitte nii väga tundmatus. Ja Vello Janson sama moodi. Me oleme teatrimaailmas olnud teatrikooli lõpetamisest peale.



See, kuidas Teater :D-l läheb, selgub aastalõpu aruandest. Ja kui jooksemegi omadega rappa, eks me mõtle siis midagi muud välja.



CV Marika Korolev


Sündinud 16. veebruaril 1970



Lõpetanud Tallinna 8. keskkooli, 1992. aastal muusikaakadeemia lavakunstikateedri



Töötanud aastast 1992


Vanalinnastuudios, seejärel kuni praeguseni Vana Baskini teatris



Mänginud filmides «Need vanad armastuskirjad», «Kuldrannake», «Kaasasündinud kohustused» ja «Magnus», muusikalides «No, no, Nanette», «Helisev muusika»



Aastast 1993 lööb kaasa


teleseriaalis «Õnne 13», olnud «Seksuaalse kaamera»


saatejuht, praegu üks saate


«Lusikas» juhte



Peres kaks last: Annabel (13)


ja Raul (5), elab koos elukaaslasega



Arvamused


Tõnu Aav

näitleja


Olen Marikat alati pidanud tema lavakakursuse andekaimaks tüdrukuks, ta on mulle näitlejana kogu aeg meeldinud. Väga leidlik detailides, lisaks on tal väga suur isiklik veetlus, sarm või kuidas seda öeldagi. Marikal on erakordselt tugev koomikuanne, mis on naisterahvaste – eriti ilusate naiste – juures täitsa haruldane.



Varsti läheme Austraalia-reisile ja kuna Marika on väga lahtise peaga, võiks isegi öelda, et üllatavalt tark ja täpne, samas korralik distsipliini mõttes, siis on minul talle reisikaaslasena suured lootused. Läheme ju sinna neljakesi läbi n-ö mustade maa. Soovitasin tal ka hea inglise keele õpetaja juures a-st ja b-st peale õppima hakata, ja kuna Marika on treenitud mäluga, usun, et ta omandab elementaarse keeleoskuse kindlasti.



Marika on ka hea autojuht, autoga kõik põrgud ja avariid läbi käinud ning seetõttu juhina rahulik ja külma närviga. Üks ots tuleb meil Austraalias – Sydneyst Brisbane’i – ise «valel pool» teed sõita. Ja KUI me seal neljakesi edukalt hakkama saame, on just Marikal selles väga suured teened.



Vello Janson

näitleja


Näitlejana meeldib Marika mulle väga, oleme temaga kogu aeg hästi läbi saanud. Rääkimata sellest, et palju tööd teinud. Ja tundub, et meil klapib teineteisega, mida pole sugugi vähe, arvestades praegust teatrisituatsiooni.



Enne kui meie vahel usaldus tekkis, kulus natuke aega – kes neid noori teab! Vaja ikka enne näitlejast aru saada, et mida ta endast kujutab. Noori on ju palju, nagu ambitsioonegi, aga kas ambitsioonid ka andevärgiga kokku lähevad, selles on üks teatri probleeme. Temaga on meil aga klappinud ja seepärast uuele teatrile tuule tiibadesse puhumegi.

Tagasi üles