Pilkupüüdvad portreed

«Kunstnik Konrad Mäe portree» (1908) Foto: Eesti Kunstimuuseum

Portreid on tehtud juba iidsetest aegadest peale ja  nende seast kõige meisterlikumat valida tundub  võimatu. Tõenäoliselt on maailma tuntuim ja reprodutseerituim «Mona Lisa», mille Leonardo da Vinci maalis 1503–1506.

Portreežanr on võlunud ka eesti kunsti suurkujusid. «Neis teostes on alati midagi enamat kui lihtsalt inimese kujutamine – kunstnikud on portreteeritava isiksuslikke iseärasusi tabades jäädvustanud kõnekalt ka ajastut ning inimestele üldisemalt iseloomulikku,» ütleb kunstiteadlane Mai Levin.

Seekord tutvustab Arter viit pilkupüüdvat portreed meie kunstiloos. 

Johann Köler

«Ella von Schultz-Adajewsky portree» (1868)

Eesti kunsti teerajaja Johann Köler (1826–1899) on maalinud arvukalt meisterlikke portreid. Selle pildi valmimist ning kunstniku ja noore pianisti ning helilooja romantilist suhet on Jaan Kross kirjeldanud teoses «Kolmandad mäed»: ««Härra Köler, mispärast olete teie minu silmad niimoodi ära peitnud? Kas nad pole teie meelest ilusad?»

Ja mina vastasin nõnda, et ma ise ei tea, kuidas see minu seest välja tuli: «Liiga ilusad on nad… Ella...  Sellepärast ma neid peidangi. Et nad pildi peal kõige maailma vahtida poleks. Vaid mina üksi neid vahiksin – päriselt…»» (Jaan Kross «Kolmandad mäed». Tallinn: Kunst, 1975, lk 38.)

Paul Raud
«Autoportree kaabuga» (1900)

Kristjan Raua kaksikvend Paul Raud (1865–1930) oli eelkõige silmapaistev portretist. 2006. aastal Kumus toimunud vendade loomingu näitusel «Ühest sajandist teise» (taas)avastas kunstipublik Paul Raua ande suuruse. «Omaette grupi Paul Raua varasema loomeperioodi portreede seas moodustavad autoportreed. Neist tuntuim on 1900. aastal maalitud autoportree kaabuga, milles valgus piiritleb osalt kaabu ääre varju jäävaid vorme. Valguse ja varju võitlus selles portrees võiks sümboliseerida probleemistikku kahe sajandi piiril. Olgugi vähemasti tollal etüüdiks peetud, on see igati tõsine portree – ka kreedona, mida autoportreed enamasti on,» hindab Levin.

Ants Laikmaa

«Marie Underi portree» (1904)

See pastellmaal on üks kaunimaid ja säravamaid naiseportreid Eesti kunstiloos. Ants Laikmaa (1866–1942) on teose valmimist, mis tõi ilmsiks Underi luuleande, meenutanud nii: «Ta oli tol ajal noor naine. Kui olin lõpetanud viimaks oma töö, võttis Marie tooli ja istus silm-silmaga vastamisi «enesega», seda ainiti vaadeldes. Kaua istus nii. Näen viimaks, et ta kirjutab midagi. Vaatab ikka oma portreed ja kirjutab. Annab siis pead tõstes  rõõmsalt saksakeelse paberilehe minu kätte. Olin üllatunud ning teadsin kohe, et olin avastanud ande.» («Marie Under». Eesti Kirjandusmuuseum, Ilmamaa, 2003, lk 44.)

Teos on eksponeeritud Adamson-Ericu muuseumis 21. märtsini avatud Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse kunstikogu näitusel «Muutliku vikerkaare all».

Adamson-Eric

«Johannes Semperi portree» (1927)

Andekas maali- ja tarbekunstnik Adamson-Eric (1902-1968) on loonud ka rea huvitavaid portreid. Tema käekirja on mõjutanud kunstiõpingud Saksamaal ja Pariisis, rännakud Vahemeremaadesse ja Soome. «Johannes Semperi portree» valmis Pariisis. Seine’i-linna osa nii kunstniku kui ka modelli, ent samuti paljude teiste eesti loomeinimeste biograafias toonitab linna kaart taustal. Teos on uusasjaliku laadi ja portreekäsituse iseloomulik näide; selle käsituse kerget iroonilisust tajume kujutatu looritatud pilgus ja seinale kriipseldatud kuradikeses.

Nikolai Triik

«Kunstnik Konrad Mäe portree» (1908)

Nikolai Triik (1884–1940) oli oma ajastu hinnatuim portretist, kes jäädvustas toonaseid tähelepanuväärseid haritlasi ja loovisiksusi, rõhutades nende vaimsust ja väärikust, aga ka dramatismi ning traagikat nende saatuses.

Konrad Mäe portreel on Triik pannud ta vaatajat seirama diagonaalpaigutusega kompositsioonilahenduses, mida Eesti kunstiloos tuleb harva ette. «Portreteeritava poosis on tajutav kindlameelsus, trotslik oma seisukoha olemasolu. Pilk maailmale on uudishimulik ja hingestatud. Mõtlikult ja tõsiselt jälgib portreteeritu vaatajat, suhtleb temaga.

See teostuselt värske ja vahetu maal valmis Nikolai Triigi elu töörohkeimal perioodil Pariisi kuulsas kunstnike elupaigas La Ruchés,» tutvustab maali enne Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse kunstikogu näitust «Muutliku vikerkaare all» restaureerinud Alar Nurkse.

Teost saab praegu näha Adamson-Ericu muuseumis.