Mars tuli Eestisse, et tappa Robert Johanson – Kominterni eriagent poliitilisteks mõrvadeks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Robert Johanson

FOTO: AFP / Scanpix

Ajaloolane Reigo Rosenthal kirjutab oma uurimistöö valguses mehest, kes kommunistide ülesandel sõjaeelses Eestis roimi korda saatis.

Kindralmajor Johan Unt

FOTO: Viljandi Muuseumi kogu

Jaak Nanilson

FOTO: Digiteeritud Eesti Ajalehed

Vabadussõja alguses keelustas Eesti Vabariigi valitsus kommunistide organisatsiooni Eestis, kuna see tegi koostööd Eesti Vabariigi vaenlasega ehk Nõukogude Venemaaga. 1920. aasta novembris eraldusid eesti kommunistid Venemaa Kommunistlikust Parteist, moodustades vormiliselt iseseisva Eestimaa Kommunistliku Partei. EKP liitus samas Kommunistliku Internatsionaaliga ehk Kominterniga kui üks selle sektsioon.



Komintern, peakorteriga Moskvas, koondas endas eri maade kommunistlikke parteisid (Kominterni sektsioonid) ning tegutses eesmärgiga kehtestada kommunistliku partei diktatuur terves maailmas («maailmarevolutsioon»). Esimest viiulit mängis Kominternis Venemaa Kommunistlik Partei. Valdava osa Kominterni ja tema sektsioonide (sealhulgas EKP) ülalpidamiskuludest kattis Nõukogude keskvõim.



Kuna Komintern oli avalikult kuulutanud, et oma eesmärkide saavutamiseks kasutatakse kõiki võimalikke vahendeid, sealhulgas relvastatud võitlust, siis andis see aluse EKP keelustamiseks Eestis. Nimelt olid Eestis kehtivate seadustega keelatud organisatsioonid, mis püstitasid eesmärgiks vägivaldse riigikukutamise, ent just sellist eesmärki tunnistas EKP, olles omaks võtnud Kominterni põhimõtted.



Olgu samas lisatud, et 1920. aastate alguses ei olnud Eesti seaduste kohaselt illegaalne kommunistliku maailmavaate levitamine, kui sellega ei kaasnenud üleskutset vägivaldselt kukutada valitsev kord.



Arvestades EKP võrdlemisi vähest pooldajaskonda, polnud kommunistidel Eestis erilist lootust vaid oma jõududega võimu haarata ja seda enda käes hoida – selline mäss oleks suure tõenäosusega maha surutud. Seetõttu oli EKP sunnitud tegema panuse Moskva abile.



Vaid Punaarmee invasioon võinuks garanteerida kommunistide võimuhaaramise õnnestumise Eestis. Seega sõltus palju Kremli kalkulatsioonidest, millal oleks välispoliitilises mõttes kasulik lubada kommunistidel Eestis mässu alustada. 1924. aastal saigi EKP teatavasti selleks Moskvast rohelise tule.



Vahepeal, aastatel 1920–1924, aga püüdis EKP destabiliseerida Eesti riigisisest olukorda, tegi kommunistlikku propagandat, õhutas streike ning võitles sotsialistidega mõju pärast ametiühingutes. Kommunistid lasid end legaalsete nimekirjade varjus valida ka riigikogusse ning kohalikesse omavalitsusorganitesse.



1920. aasta parlamendivalimistel said nad viis kohta, 1923. aastal juba kümme. Mõistagi hoidsid kommunistlikud aktivistid, kes avalikult tegutsesid, saladuses, et nad täidavad EKP juhtnööre või on selle partei liikmed. Nad väitsid, et on maailmavaatelt kommunistid, kuid EKPga seotud pole.



Eesti sisemise julgeoleku eest vastutavate asutuste (eelkõige kaitsepolitsei) peamiste ülesannete hulka kuulus lisaks spionaažiga võitlemisele kommunistlike aktivistide kohtu ette toimetamine koos tõendusmaterjaliga, et tegemist on vägivaldset riigikukutamist planeeriva EKP käsilastega. 1920. aastate alguses toimus EKP aktivistide üle terve hulk kohtuprotsesse, neist suurim – nn 149 protsess – 1924. aasta novembris.



149 protsessi kohtualused olid arreteeritud juba 1924. aasta jaanuaris, teiste seas sattusid trellide taha pooled kommunistidest riigikogulased, samas kui ülejäänud viis suutsid vahistamist vältida ning asusid end varjama. Nende asemel läksid riigikogusse asendusliikmetena need kommunistide saadikukandidaadid, keda ei arreteeritud.



Kuid kandidaatide hulgas oli inimesi, kes olid vahepeal hakanud kahtlema kommunistidega ühes seltskonnas edasi olemise otstarbekuses.


Tõenäoliselt kartsid nad, et ka neid võidakse lõpuks kohtu ette toimetada. Igatahes teatasid Kristjan Saavo, Jaak Nanilson ja Eduard Peterson õige pea pärast riigikogusse pääsemist 1924. aasta kevadel, et lahkuvad kommunistide rühmast ning liituvad sotsialistidega.



Kommunistid reageerisid Nanilsoni, Saavo ja Petersoni sotsialistide leeri ülejooksule sõimuga ning varjatud ähvardustega. Kommunistide illegaal­ses ja legaalses ajakirjanduses (legaalsete ajalehtede toimetused täitsid salaja EKP juhtnööre) ilmusid «äraandjate» vastu sihitud artiklid, milles kaudselt õhutati nendega arveid õiendama. 1924. aasta 7. juulil märkis EKP liider Jaan Anvelt aga ühes oma kirjas Venemaale ilmselt just samas asjas: «Ülejooksikute kohta on erandita üks otsus, mis meil teada.»



Nanilson (44), sõitis 16. augusti õhtul 1924 Pärnust rongiga Abja jaama. Pärnus oli ta osa võtnud Pärnu maakonnanõukogu koosolekust. Nanilson oli sinna valitud kommunistide nimekirjas, kuid riigikogus rühma vahetades oli ta ka maakonnanõukogus kommunistide hulgast lahkunud ning liitunud sotsialistide rühmaga.



Rong jõudis Abja jaama kell 21.44. Jaamas ajas Nanilson umbes pool tundi juttu tuttavaga, misjärel seadis sammud oma elukoha ehk paari kilomeetri kaugusel asuva Abja mõisa poole. Tee peal ootas teda abikaasa Anu, kellega koos jätkati kõndimist. Umbes pool kilomeetrit jaamast mõisa poole kõlas võsast äkitselt lask.


Abikaasa tunnistusel hakkas Nanilson jooksma, ent talle tormas võsast järele keegi mees ja tulistas taas.



Nanilson jäi jälitaja ette seisma ning haaras selle käest kinni, küsides: «Mis nüüd, mis nüüd?» Laskja rebis käe lahti, liikus Nanilsoni selja taha, hoidis kätt kõrgel, ise samal ajal küürus olles, ja tulistas teda kuklasse (kuuli sihtjoon oli ülevalt allapoole). Tundmatu laskis seejärel maha kukkunud ohvri suunas veel kolm pauku ja sammus teed mööda minema, Paluoja alevi poole, kadudes pimedusse.



Mõrvari nägu ja silmad jäid Anu Nanilsonile varjatuks, sest tulistajal oli peas kaabu, mille ääred olid allapoole litsutud. Ka hoidis ta end pidevalt küürakil, justkui soovides varjata oma loomulikku kasvu. Hirmunud Anu Nanilson jooksis pärast tulistamist Abja mõisa.



Eesti Vabariigi Kohtupalati prokuröri Paul Välbe hinnangul võis Nanilsoni tulistaja olla kogenud tapja. Kolmanda lasu sooritamisel, selle asemel et tulistada Nanilsoni keha, nagu olnuks mõrvarile sel hetkel tõenäoliselt kõige mugavam, läks ta külmavereliselt ohvri selja taha ning sihtis kuklasse.



Mõrva asus kohtuvõimude juhatuse all juurdlema Pärnu kriminaalpolitsei, keda abistas kaitsepolitsei. Peamisteks kahtlusalusteks kujunesid Pärnumaa kommunistlikud aktivistid. Juurdluse käigus oletati, et Nanilsoni tapmine polnud mitte kohalik initsiatiiv, vaid korraldus selleks tuli EKP juhtkonnalt. Mõrv pidi arvatavasti olema üheaegselt nii kättemaksuakt kui ka hoiatus teistele võimalikele ülejooksikutele.



Kahtlustatavate ring oli üpris lai, kuid lõpuks, 1926. aasta maikuus, seisis kohtu ees viis endist Kagu-Pärnumaa punategelast, kellest Johan Maksimit (1924. aastal Vana-Kariste vallavanem) süüdistati otseselt Nanilsoni varitsemises ja tulistamises, samas kui ülejäänuid kahtlustati mõrva planeerimisele kaasaaitamises. Kõik nad eitasid oma süüd. Ka kohus langetas õigeksmõistva otsuse, lugedes süüdistust nõrgaks.



Maksim lahkus pärast kohtuotsust Nõukogude Liitu, kus eitas samuti, et oli Nanilsoni tapmisega seotud, ehkki tal polnuks seal põhjust oma osalust EKP käsul toimunud tapatöös varjata. Endises EKP arhiivis leidub ühtlasi üks dokument 1935. aastast, milles keegi ilmselt hästi informeeritud isik teab väita, et Maksim polnud Nanilsoni mõrvas osaline.



Ligi kaheksa aastat hiljem sai poliitiline politsei (1926. aastal ümber nimetatud kaitsepolitsei) jälile isikule, kes suure tõenäosusega oli Nanilsoni mõrvar ning tulistas ka 1930. aasta 3. aprilli õhtul Tallinnas tänaval selja tagant kindralmajor Johan Unti, mille tagajärjel ohver 7. aprillil suri.



1924. aasta 1. detsembril oli Unt olnud üks kommunistide mässu mahasurumise juhte. Peamisteks kahtlusalusteks Undi mõrvas kujunesidki kommunistid, kuid seni on jäänud kõlama väide, et Undi tulistajat ei suudetud kindlaks teha. Arhiivimaterjalid kinnitavad siiski midagi muud.



1932. aasta kevadel kukkus Eestis sisse OGPU (Nõukogude Liidu luure- ja vastuluureteenistus) saadetud salakuulaja Voldemar Uusen, kes hiljem kohtus spioneerimises ka süüdi mõisteti. Tartu poliitiline politsei, eesotsas Rudolf Bachmanniga sai vanglainformaator August Kurvitsa kaudu andmeid, et Voldemar Uusenil võib olla teavet kindralmajor Undi mõrvari kohta.



Ülekuulamistel 1933. aasta veebruaris tunnistaski Uusen, et Pihkvas resideeriv OGPU ametnik Evald Kerra ning tema ülesandeid täitev Robert Johanson olid talle seletanud, et Johanson on Eestis maha lasknud ühe «suure timuka». Uusenile jäi mulje, et jutt käis kindral Undist. Johanson olevat osa võtnud ka 1924. aasta detsembrimässust Tallinnas.



Robert Johanson sündis 1891. aastal Võrumaal, kus ta elas 1919. aasta jaanuarini. Siis mobiliseeriti ta Punaarmeesse, mille ridades lahkus Eestist. 1932. aasta märtsi alguses saabus Johanson illegaalselt Eestisse ning asus elama oma venna juurde Võrumaal.



Johanson andis end kohalikele võimudele ka üles ning taotles luba Eestisse elama jääda. Kuid peagi, 1932. aasta juuli alguses, tabati Eestis OGPU saadetud salakuulaja Peeter Lepson, kes tunnistas ülekuulamisel, et ka Johanson oli Eestisse tulnud OGPU ülesandel.



Johanson arreteeriti juulis, ülekuulamisel seletas ta, et Kerra saatis ta tõepoolest sõjalisi teateid koguma, ent ta ei olnud kavatsenud seda ülesannet täita.


1933. aasta 17. juunil mõisteti Johanson Sõjaväeringkonnakohtu otsusega neljaks aastaks sunnitööle, kuna oli saabunud Eestisse Nõukogude luure ülesandel.



Pärast kohtuotsust alustas Tartu poliitiline politsei Johansoni küsitlemist seoses kindral Undi mõrvaga. Ülekuulamisel 1933. aasta 20. juunil eitas Johanson oma osavõttu sellest. Kuid ilmselgelt oli Johanson sellisest süüdistusest häiritud, sest 23. juunil püüdis ta vanglast välja saata šifreeritud kirja EKP esindajale, milles palus leida tunnistajad, kes kinnitavad, et ta oli mõrva ajal Venemaal.



Kiri sattus poliitilisse politseisse, kuna vang August Kurvits, kelle kaudu see vanglast välja pidi minema, toimetas kirja tegelikult Tartu vangla administratsiooni kätte.



Täpselt sama teed pidi jõudis poliitilise politsei valdusesse Johansoni poolt vang Uusenile saadetud kiri. Uusen oli nimelt kohtus Johansoni üle peetud protsessil tunnistanud, et Johanson olevat kellegi Eestis maha lasknud. Johanson nõudis oma kirjas Uusenile, et too tunnistuse tagasi võtaks.



Poliitiline politsei suutis Johansoni kirjad dešifreerida, kuna Uusen oli pärast sissekukkumist kõnealuse OGPU poolt kasutatava salakirja võtme paljastanud. Kurvitsa kaudu saabusid Johansonile ka vastused Uusenilt ning EKP-lt, mis olid tegelikult poliitilise politsei fabritseeritud – kirjade sisu pidi Johansoni provotseerima paljastama tema võimalikke seoseid Undi mõrvaga.



Johanson tegigi seda oma vastustes, mis jõudsid samuti poliitilise politsei kätte. Poliitilisest politseist saadeti Johansonile EKP nimel ka tunnistajate nimed, kes pidid tõendama, et Johanson oli Undi mõrva ajal Venemaal. Johanson käiski need nimed järgmisel ülekuulamisel pahaaimamatult välja.



Johansoni omakäelistest salakirjadest tulid ilmsiks järgmised asjaolud. Ta oli alates 1922. aastast tegutsenud mingisuguses organisatsioonis, mille ülesandeks oli «hävitada provokaatoreid». Johanson töötas sealjuures vaid «Eesti sektsiooni» juhataja käsul ja teadmisel (tõenäoliselt peeti silmas Kominterni Eesti sektsiooni ehk EKPd). Tema tegevusnimi oli «Mars».



Johanson oli Undi tulistaja («1930. aasta kevadel kui tõmmasin Undi naha maha Tallinnas»), millisel eesmärgil ta siis Eestis käis. Johansoni sõnadest jääb mulje, et EKPs tunti Undi mõrva aktsiooni «karujahi» nimetuse all. Inimest, kes talle kindral Unti enne mahalaskmist tänaval näitas, väitis ta nimepidi mitte teadvat.



OGPU töötaja Evald Kerra roll Undi mõrvas oli vaid Johansoni Eesti piirini saatmine, Johansonile antud ülesandest – Unt tappa – polevat Kerra sel hetkel teadnud.


1932. aasta märtsis oli Johanson Eestisse saabunud taas Kerra kaudu, ilma et viimane oleks teadnud, miks Johanson üle piiri tuleb.



Johansoni ülesandeks oli ka seekord «Eesti sektsiooni» juhataja käsul tappa «üks timukas», kelle nime ta ei paljastanud. «Timuka» likvideerimise plaan sisaldas endas Johansoni mõneks ajaks Eestisse elama asumist. Samuti märkis Johanson ühes kirjas EKP-le: «Mälestusi on palju varemist ajust mälestus on mul «1924» aastast augusti kuul «N»st.» Nagu kohe kinnitust saame, on siinkohal ilmselt silmas peetud Nanilsoni.



Kõik Johansoni šifreeritud kirjad näitas poliitiline politsei talle seejärel ülekuulamisel 1933. aasta 6. juulil ette, kusjuures kahtlemata teatati talle, et need on lahendatud. Ilmselt ähvardati Johansoni surmanuhtlusega, mis temas ärevust tekitas.



Nähes Johansoni muret, soovitasid kambrikaaslased vanglas talle süü ülestunnistamist, et surmanuhtlusest pääseda. Johanson oli küll ka kurtnud, et teda peksti poliitilises politseis, kuid vägivalla tundemärke tema juures polevat märgatud. Johanson otsustaski 19. juulil talle süüks pandu üles tunnistada.



Järgnevatel ülekuulamistel juulis ning augustis andis ta pikki kirjeldusi Undi tapmise kohta, ent nende ütluste põhjal polnud võimalik jälile saada ühelegi tema võimalikule kaasosalisele Eestis. Poliitilise politsei vanglainformaatorid kinnitasid, et Johanson kirjeldab ka neile, kuidas Undi tappis, kuid seletab samas, et ei kavatse kaasosalisi ning käsuandjat paljastada.



Kuid 1933. aasta 31. augustil tunnistas Johanson ootamatult oma palvekirjas poliitilisele politseile üles ühtlasi Jaak Nanilsoni ja kellegi «Klaose» tapmise (viimase neist Tartus 1930. aastal) ning lubas anda puuduvad teated seoses Undi mõrvaga. Vastutasuks soovis ta karistuse kergendamist. («Klaose» isiku kohta täiendavaid andmeid artikli autoril pole.)



Pole teada, kas ja milliseid andmeid Johanson järgnevalt poliitilisele politseile paljastas – vastavaid ülekuulamisprotokolle pole õnnestunud leida (kui need on üldse kunagi eksisteerinud). On aga alust oletada, et Johanson andis tõepoolest täiendavaid tunnistusi.



Järgnes kohtulik uurimine. 1934. aasta 9. oktoobril (ehk rohkem kui aasta pärast eelmist teadaolevat ülekuulamist 1933. aasta augustis!) kuulas kohtu-uurija üle Johansoni, kes võttis oma ülestunnistused tagasi ning väitis, et teda oli poliitilises politseis pekstud ja piinatud (polpoli ametnikud mõistagi eitasid seda).



Ainult sellepärast, et edaspidist vägivalda vältida, olevat ta vanglas August Kurvitsa mõjul otsustanud Undi tapmise üles tunnistada. Kõik šifreeritud kirjad olevat Johanson kirjutanud Kurvitsa dikteerimisel, ilma et ta ise teadnuks, mida need sisaldavad (jääb iga lugeja enda otsustada, kas ta usub sellist seletust).



Oma eelnevad tunnistused võttis nüüd tagasi ka Uusen, väites, et oli tegutsenud Kurvitsa mõjutusel, kes olevat lubanud, et mõne tähtsa kuriteo «paljastamise» eest võib saada vanglast vabaks. Kurvits teatas, et loobub protokollitud seletustest, kuna kardab oma julgeoleku pärast.



1934. aasta 13. detsembril otsustas kohtu-uurija Eduard Lass juurdluse lõpetada Johansoni «vastu esinevate süütõenduste ülivähesuse pärast». Ükskõik, kas Johanson oli esialgu Undi tapmise üles tunnistanud vägivalla tulemusena või mitte, leidis kohtu-uurija ülestunnistuse olevat mitteusaldusväärse, osutades seal leiduvale mitmele väitele, mis olid vastuolus «eeluurimisel varem kindlaks tehtud asjaoludega».



Kohtu-uurija ka põhjendas oma seisukohta üksikasjalikumalt, kuid vägisi jääb mulje, et juurdluse lõpetamine toimus hoopis kokkuleppel poliitilise politseiga. Võimalik, et Johanson andis poliitilisele politseile väärtuslikku informatsiooni EKP ja OGPU kohta, mille eest ta vabastati Undi mõrva süüdistusest.



Johansoni edasisest käekäigust on teada vaid tema vanglast vabanemine 1937. aasta 17. juunil, kui lõppes talle 1933. aastal määratud nelja aasta pikkune sunnitöö.



Jääb aga endiselt mõistatuseks, miks otsustas EKP 1930. aastal mõrvata kindralmajor Johan Undi ning kes pidi olema Johansoni järgmine ohver, keda ta 1932. aasta märtsis Eestisse tapma saabus.



Artikkel põhineb peagi ilmuva raamatu «Sõda pärast rahu: Eesti eriteenistuste vastasseis Nõukogude luure ja põrandaaluste kommunistidega 1920–1924» (autorid: Reigo Rosenthal ja Marko Tamming; kirjastus SE&JS) materjalidel.

Tagasi üles