Missugune on praegune aeg arhitektidele?
Praegune ehitushulga vähenemine tähendab arhitektidele töökoormuse vähenemist ja see tähendab, et ka osasid arhitekte ähvardab oht olla väga vähe koormatud või erialast tööd üldse mitte omada. Praegu on mul küll tunne, et paremaks ei lähe - ehkki ajakirjanduses on kuulda optimistlikke hüüatusi, et ajad hakkavad paremuse poole minema, siis meie valdkonnas - nii arhitektuuri kui hoonete ehitamisega seoses pole tõusu mingil moel tajuda.

See tähendab, et arhitektid peavad mingil määral omavahel tööd jagama - otseselt nii öelda tundub üllameelne, aga kui on kellelgi teada mõni töö, mida ise ei ole võimalik, aega, soovi, oskust teha, võiks selle panna arhitektide liidu lehel olevasse tööbörsi, mis võimaldaks kolleegidel oma pakkumised teha. Võib-olla kõlab sinisilmselt, aga see on juba käivitatud, kuid pole hoogu sisse saanud.

Teiseks peame ise tegema end nähtavaks. Kui varem jäi omavalitsuste hääl hüüdjaks kõrbes, et tulge meile tööle, aga arhitekti palkamiseni jõuti väga pika otsingu tulemusel, siis nüüd püüame omalt poolt kõik teha, et kes soovib, saaks arhitekti tööle. Detailplaneeringud ju nõuavad ruumi tundvat spetsialisti, kes näeb, mis see endaga kaasa toob. Seni olid arhitektid võib-olla liigselt Tallinna, Tartu ja Pärnu kesksed ja väiksemad vallad jäid abita. Nüüd aeg sunnib korrektuure tegema.

Kas raske aeg võib mingit moodi arhitektuurile ka kasuks tulla?
Kinnisvarabuumi ajal tegelesime võib-olla liigselt bruto-neto suhtega ehk kui palju on maja pinna sisse müüdavat pinda võimalik projekteerida. Ma loodan, et enam seda aega tagasi ei tule ja me enam ei tooda kvantiteeti, vaid pöörame rohkem kvaliteedile tähelepanu. Oluliseks muutub ruum - tuba, tänav, väljak, linnaosa. Loodan, et nüüd arhitektil rohkem aega sellise asja peale mõelda.

Kas tellija selle peale ka mõtleb juba?
Olen kokku puutunud kahte sorti tellijatega - ühed ütlevad, et kui ehitustegevus taas elavneb, tuleb ehitada veel odavamalt ja veel kiiremini. Teised ütlevad, et nüüd hakkame tegema palju kvaliteetsemalt, sest ostja, rentija, kaubanduskeskuse külastaja ei vaata ainult, et oleks soe ruum ja elementaarne parkimiskoht, vaid seda, mis enesetunde see ruum tekitab - see on väljak ruumi ees, sisenemine, puhkemööbel, valgustid, kõik kokku.

Buumi ajal ehitasime palju maju valmis, aga nende vahealad jäid tähelepanuta. On ka häid näiteid - nagu Rotermanni kvartal, kus on väikevorme, valgusteid. Loodan, et uus aeg võimaldab neid vahealasid ka täiendada.

Milline piirkond Tallinnas teile meeldib?
Mulle tundub, et kunstimuuseum on käima läinud. Kindlasti on sealgi omad miinused, aga kui alguses see ei saanud arhitektide hulgas väga head vastuvõttu, siis ma arvan, et hoone ja keskkonnana - suvel puhkeala ühe osana - on see midagi rohkemat kui vaid maja ja muuseum Kadriorus.

Millise mulje jätavad teile uus Solaris ja Estonia oma koosmõjus?
Ma arvan, et mingid võimalused on seal kahjuks käest lastud. Nii suurel kinnisvaraarendusel on aga palju mõjureid, mis ka arhitekti mõjutavad, ma ei tea, millist survet on talle avaldatud, et maja selline välja näeb. Kindlasti ühel hetkel harjub silm ära ja tegelikult on see ju külastatav - vaevalt inimesed päris vastumeelselt sinna lähevad. Sinna linnaruumi oli igal juhul hoonet vaja ja sellest on linn võitnud - linn on saanud linnalikumaks.

Aga Vabaduse sammas? Kas selle saagast on midagi õppida?
Kindlasti. Peab ise aktiivsem olema. Kõik loomingulised tegelased, keda konkursile kutsuti, oleks pidanud ilmselt ise asja tõsiselt võtma. Võib-olla nad veidi distantseerusid sellest teemast, ei suutnud täiesti suhestuda. Järgmisel korral sellist konkurssi tehes tuleks need asjad põhjalikumalt läbi mõelda ja ilmselt tuleks ka kasuks, kui oleks mitu vooru. Eelvoorus sõelutaks huvitavamad mõtted välja ja palutaks näiteks 10-15 paremal tööl edasi tegutseda. Ma arvan, et see tõstaks kvaliteeti.

Millist saatust te linnahallile sooviksite?
See on nii hea koha peal. Kuna tema praegune ehituslik seisukord on väga halb, tuleks tõsiselt kaaluda, kas selle kordategemine tasub end ära, võib-olla need kulutused on liiga suured ja tulemus ei paku lõpuks seda, mida me kõik ootame.

Omaaegse kontseptsioonina - et see on küngas, üle mille saad jalutada ja merelt vaadates ei varja vanalinna siluetti - on see kindlasti esiletõstmist väärt. Kui see suudetaks korda teha, võiks ta olla Tallinnas oma aja märk taastatud kujul. Kui aga tuleksid mingid lisapaunakesed külge ja muutuks oluliselt, tasuks pigem kaaluda juba mahavõtmist ja uue tegemist.

Kui teie oma töödest rääkida, millisega ise kõige enam rahul olete?
Loodan, et parimad tööd on veel tegemata. Aga näiteks võiks tuua need kunagi tehtud sotsiaalmajad Lasnamäel, mis on lihtsad, ökonoomsed ja praktilised ehitised, kuhu sai panustatud siiski ka välisruumi kujundav ja inimest mõjutav lisakomponent. Sinna õnnestus see lisaväärtus juurde pakkuda.

Viimase aja ehitised kippusid olema buumist mõjutatud - kiirus ja kasuliku pinna suhe kippus kõvasti tööd mõjutama, mis jäi mõnes kohas painama.

Haabersti vaba aja keskus on kindlasti hoone, mis pakkus uut kogemust, või Pääsküla raamatukoguhoone. Samuti mõned kortermajad, kus sai tellijaga saavutatud kompromiss, et hoone näeks parem välja ning sel oleks ka lisaväärtust peale viimseni müüdava ruutmeetri.

Eramute osas on sattunud head tellijad, kes on meid usaldanud ja kellega koostöös on tekkinud mõnedki head lahendused.