Enn Soosaar - rahvusliku liikumise tegelane

Enn Soosaar tegi oma elust kõige kiuste suurteose.

FOTO: Liis Treimann

Enn Soosaar esindas eesti kultuuris üht igipõlist tüüpi. See on maa sool, rahva õpetaja ja juhataja. Sinna on kuulunud Otto Wilhelm Masing ning Jannsen, Hurt ja Villem Reiman, Jaan Tõnisson ja kümned teised. Temas oli samasugust hoolt ja muret, kohusetunnet ja andumust oma aia harimisel, milleks oli eesti kultuur ja Eesti ühiskond, kirjutab Mihkel Mutt.

Laia silmaringiga, anglo­ameerika kirjanduse parimaid ja viljakamaid vahendajaid, horisondi avaruselt kahtlemata maailmakodanik, oli Enn Soosaar samas rahvuslik konservatiiv selle sõna targas tähenduses.



Ta oli kindel, et kui suured rahvad võivad endale lubada tormakust, sööste ja ennatlikkust, ilma et see neid ohustaks, siis Eesti kallihinnaliste pingutustega saavutatud haprale olemistasakaalule võivad need saatuslikuks saada.



Samuti oli Soosaar veendunud, et ilma hariduse ja meeleparanduseta pole võimalik ühiskonda edendada. Ta kuulus nii-öelda moraalsete inimeste kilda.



See tähendab, et ta polnud mitte ainult ise kõrgete eetiliste omadustega, vaid oli kindel, et Eesti edu ei sõltu üksnes siia tehtud investeeringutest või muust materiaalsest, vaid et inimene peab muutuma vaimsemaks ja ausamaks, olema hoolivam ja suutma mõelda oma nina esisest kaugemale.



Kui Eesti uue iseseisvuse alguse ühtsus ja vaimustus hakkasid minevikku vajuma, kui «kartulikoorte söömine» ei tähendanud enam vabaduse testamenti, vaid üleolevat naljaviskamist, muutus Enn üha sagedamini murelikuks.



Jälgides demokraatia varjukülgi Eesti elus, küsis ta vahel vestlusse sugenenud pausi ajal täitsa nagu ootamatult: «Aga mis siis saab nüüd?!» Ja vaatas kaasvestlejale murega otsa.



Kuigi jutt võis käia järjekordsest poliitilisest lehmakauplemisest, «normaalsest korruptsioonist» või JOKKist, pidas ta ikka silmas asjaosaliste eetilist palet. Seda niihästi «üleval» kui «all».



Ta kartis, et eestlaste hingejõud nõrgeneb ja nad ei mõista oma vabadust täiel määral kasutada. Et olnud kaua vaene ja ikkes, rahuldume liiga kiiresti ja piskuga, selmet ehitada endale riik, mis ka väärt oleks. Nii lörtsime ära oma võimaluse.


Enn oli üks neist, kellele ühiskonna saatus muutub peaaegu isiklikuks.



Murelikkus oli üldse tema normaalne hoiak. Aga see polnud ahastamine, vaid tegus mure, olukorda pidi saama ja tuli tingimata parandada. Enn oli tihti väga kriitiline, oli skeptiline, isegi nördinud võis ta olla ja vihane, aga mitte kunagi, mitte kordagi ei olnud ta käega lööv, üleolev, distantseeruv.



Mitte kunagi ei aimdunud temas matsirahvast kaugele arenenud intellektuaali, kes tahaks sulanduda kellessegi teisesse, kultuursemasse ja jõukamasse. Nii see on – näha oma ligimest kõigis tema nõrkustes ja armetuseski ja teda ikkagi armastada suuta ja tema peale loota.  



Tänu isiklikule saatusele oli Ennul rohkem aega mõtiskleda kui meil, tormajatel ja sekeldajatel. Samuti oli tal aega kuulata, lugeda ja jälgida. Tänu sellele oli ta väheseid «kirjutavaid» inimesi, kes orienteerus põhjalikult meie riigi ajaloos ja ürikutes, seadustes, millele see tugineb, ja üldse kõiges.



Tema käest võis alati küsida, kui häbitunne oma võhikluse pärast maha suruda. Ta oli vali, aga diskreetne, aus, aga positiivsusele suunav, mitte kunagi väiklane ega intriigideni alanduv. Ehk olid need omadused põhjuseks, miks paljud inimesed, kellest mitmed kõrgetel kohtadel, temaga meeleldi vestlesid. (Muide, märkasin, et elu lõpul hakkasid Lennart ja Enn natuke ühte nägu minema – kõrge laup, valge hõre juustepärg jms.)



Vahel koguni aasisin sõbralikult Ennu «eesti poliitikute pihiisaks». See, et temalt nõu küsiti, oli vist ka ainus asi, mille puhul ta natuke uhkust ilmutas. (Ei, kord oli ta veel uhke – siis, kui teda kutsuti esinema Bilderbergi konverentsile.) Ise andis ta küll kohe muheldes mõista, et annab endale oma väiksest nõrkusest täielikult aru. Enesekriitika ja naeruväärsusmeel olid tal äärmiselt arenenud.



Vene ajal kuulus Soosaare väisamine paljude Eestit külastanud haritlaste mitteametlikku programmi. Ikka mindi tema juurde. Nähes, kuidas inglise või Ameerika professorid tajusid korteriperemehes peagi omainimest, kuidas nad olid üllatunud tema raamatukogust ja et nad lahkusid vaimustunult, olles viibinud raudse eesriide taga säärases «oaasis», tundsin uhkust minagi. Näete, milliseid mehi meil on ette näidata! Väikerahva asi…



Enn elas fatalistina ja kibestumata. Ta oli heatahtlik ja ­uudishimulik, naeratas ikka südamlikult, kuulates nooremate inimeste pihtimusi oma eluseiklustest. Tal oli kaunis naeratus. Ja ta oli uhke hoiakuga mees.



Olles kuulnud, kuidas Ennuga lood on, meenusid kohe August Sanga värsid: «Oh ­üürikese elu haprus! Oh inimlaste püha vaprus!» (Vaatasin järele – oh elu kokkulangevusi! –, Sang oli need kirjutanud Maarjamõisa kliinikus oma lahkumise eel.) Sest Enn oli tõesti vapper. Ta tegi oma elust kõige kiuste suurteose. Meil, kes me temaga suhtlesime, on temast väga palju head mäletada, eeskuju võtta ja teistele jutustada.



Hüvasti, külalislahke kodu, nii erandliku ja hea auraga; hüvasti, suured seinad täis põnevaid raamatuid; hüvasti, pikad ja kosutavad vestlused kultuurist ja poliitikast; hüvasti, hea sõber.



Enn Soosaar 1937 - 2010


•    Enn Soosaar sündis 13. veebruaril 1937 Tallinnas vaimuliku pojana. 1964. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna inglise filoloogina. Seejärel on ta tegutsenud vabakutselise tõlkijana, kes on vahendanud eesti keelde üle 40 ilukirjandusteose, peamiselt 20. sajandi Ameerika autoritelt. Ta on avaldanud arvukalt ülevaateid eestikeelse tõlkekirjanduse kohta, tutvustanud eri aspektidest USA kirjandust ja kirjanikke ning arvustanud ligi 200 tõlketeost.



•    Tema tõlgitud autorite hulka kuuluvad maailmakirjanduse suurnimed nagu William Faulkner («Hälin ja raev», «Yoknapatawpha uusaeg»), Ernest Hemingway («Pidu sinus eneses», «Kellele lüüakse hingekella», «Hüvasti, relvad»), F. Scott Fitzgerald («Suur Gatsby», «Sume on öö»), Saul Bellow («Püüa päeva», «Herzog»), Truman Capote («Külmavereliselt»), Frederick For­syth («Šaakali päev») jpt. Nõukogude aja umbsuses oli tema vahendatud raamatutel märkimisväärne mõtet­avardav mõju eesti lugejale ja eesti kirjandusele.



•    Sellest ajast peale, kui 1980ndate lõpul hakkasid tuuled Eestis pöörduma, on Enn Soosaar olnud oma sugupõlve viljakamaid poliitilisi analüütikuid ja kolumniste. Ta on avaldanud hulgaliselt (üle 700) nii päevapoliitilisi kommentaare kui ka pikemaid üldistavaid kirjutisi ühiskonna- ja ajalooteemadel. Osa neist on ilmunud valituna kogumikes «Mõrane maailm» ja «Eesti asja arutusi».



•    Enn Soosaar sai 1990. aastal kirjanduse aastapreemia ja 1997. aastal riikliku kultuuripreemia. President Lennart Meri andis 1997. aastal talle Riigivapi IV klassi teenetemärgi ning president Arnold Rüütel 2004. aastal Valgetähe III klassi teenetemärgi. Enn Soosaar oli ka Tallinna teenetemärgi ja kaitseväe eriteenete risti kavaler. Tallinna Ülikooli audoktor Enn Soosaar suri 72-aastasena Keila haiglas raske haiguse tagajärjel.

Tagasi üles