Noor lavastaja arutleb kuritöö ja karistuse üle

Elina Pähklimägi

FOTO: Liis Treimann

Möödunud nädalavahetusel esietendunud «Fanny ja Faggot» on Elina Pähklimägi (27) esimene töö lavastajana. Teksti, mille pealkiri inglise keelest otse tõlkides kõlaks «tuss ja pede» avastas Pähklimägi enda jaoks paar aastat tagasi Londonis Jack Thorne’i näidendi maailma esmalavastust nähes.


Tekst, mis põhineb tõestisündinud lool 11-aastasest briti tüdrukust Mary Bellist, kes jääb kohtus süüdi kahe väikese poisi mõrvas ja saab selle eest karistuseks kümme aastat vabadusekaotust, tekitab Inglismaal veel nüüdki, 30 aastat hiljem, teravat vastukaja. Ning jäi ka Pähklimägisse kauaks kummitama.



«Fanny ja Faggoti» tutvustust lugedes tuleb esimesena Eesti teatrist meelde draamateatri «Mängud tagahoovis», mille aluseks samuti tõestisündinud lugu ning kus samuti kannatajaks tüdruk.


Olen lavastust näinud ja see oli väga eluline. Ma arvan, et paralleel neis mõlemas on mängud. Minu lavastatavas tükis kaob peategelane Mary Bell mängudemaailma nii ära, et ta ei suuda enam reaalsusel ja mängul vahet teha. Lastega seotud kuriteod ja väärteod kuuluvad hämarasse alasse, millest ei taheta eriti rääkida.



Paljus valitseb mentaliteet – kui me probleemidest ei räägi, pole neid ka olemas. Vihjan meedias kajastust leidnud pedofiiliajuhtumitele, kus kõrvalised isikud olid toimuvast teadlikud, kuid vaikisid. Kes on rohkem süüdi: kas inimene, kes sooritab kuriteo, või isik, kes jätab selle rahulikult enda teada? Võib-olla on meie ühiskond valmis rääkima lastesse puutuvatest delikaatsetest teemadest ja neid ka nägema.



Mängisite ka Andres Keili «Eludes». Teemaks jälle kannatavad naised ja tõestisündinud lood, milles kannatajad on sattunud mõnes mõttes paratamatusse olukorda, kus nad ise ei ole alati oma saatuses n-ö süüdi. On teil eriline tõmme ühtaegu dokumentaalse ja sotsiaalselt tundliku materjali poole?


See, et «Fanny ja Faggot» põhineb tõestisündinud lool, selgus minu jaoks alles lavastusprotsessi käigus ja see lisab loole mingi kummalise kurbuse. Ja ma olen tõesti sotsiaalselt väga tundlik. Tahaksin, et enne sildistamist – prostituut, mõrvar – süvenetaks ka sellesse, miks inimestega (naistega) on see juhtunud, mis on neid selleni viinud.



Lavastusprotsessi käigus tekkis meil omavahel tuline diskussioon, et kas inimesel, kes on sooritatud kuriteo eest mõistetud karistuse ära kandnud, on õigus normaalsele elule. Või peavad nemad ja nende lapsed kandma vastutust selle kuriteo eest kuni oma elupäevade lõpuni.



Kuigi näidendi alusmaterjaliks on traagilised sündmused, võiks ideaalis vaatajale etenduse lõppedes jääda tõdemus, et tunneli lõpus siiski paistab valgus. Kuidas kahe lapse mängud oma lihtsuses ja süütuses võivad esmapilgul tunduda tobedad, samas peitub neis sügav tõde ja ausus.



Lavastuse pealkiri «Fanny ja Faggot» võib nii mõnegi inimese kulmu kergitama panna. Kas tegemist on katsega inimesi intrigeerida?


Tegemist on Jack Thorne’i näidendi originaalpealkirjaga. «Fanny» on inglise keeles «tuss» ja «Faggot» «pede». Aga kuna näidendi kontekstis on tegemist laste võetud hüüdnimedega, siis otsustasin ma näidendi pealkirja jätta ingliskeelseks. Ühest küljest esteetilistel kaalutlustel, teisest küljest just sellepärast, et mulle ei heidetaks ette katset inimesi intrigeerida.



Samastute te mingis mõttes Mary Belliga?

Mary Bell põgeneb reaalsuse eest mängumaailma, kus tunneb ennast turvaliselt. Minuga oli lapsepõlves arvatavasti samamoodi. Ma võisin mängida üksi oma kujuteldavate sõpradega ja mul ei olnud hetkekski igav. Mina aga ei eksinud sellesse mängumaailma ära, nii nagu seda teeb Mary Bell.



Miks mängivad lavastuses just need näitlejad?


Evald Hermaküla on öelnud, et teatrit saab teha oma naise ja parima sõbraga. Kõik minu lavastuses kaasa tegevad inimesed on mu sõbrad. Agnes Aaliste ja Jekaterina Novosjolova on minu kursuseõed. Tihti juhtub nii, et näitlejad kaovad teatri masinavärki ära. Andekus versus õnn.



Agnes ja Jekaterina ei ole pärast teatrikooli lõppu saanud eriti palju mängida. Aga neis kahes näitlejannas peitub palju. Kristjan Sarv ja Päär Pärenson tasakaalustava meeselemendina on ehk natuke teistsugustes rollides, kui nad seni on olnud.



Elina Pähklimägi


Lõpetas lavakunstikooli 23. lennu 2008. aastal. Pärast kooli lõppu jäi ta vabakutseliseks, on seni kaasa teinud erinevates projektides Tartu Uues Teatris, Polygonteatris ja mujal ning mänginud mitmetes filmides.

Tagasi üles