Eesti parimad raamatud 2009 - proosa

Kajar Pruul Foto: Peeter Langovits

Kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade žürii hinnangul oli 2009. aasta pigem luule- kui proosaaasta. Seetõttu valis žürii koosseisus Marek Tamm, Luule Epner, Maarja Kangro, Kajar Pruul ja Ülo Tuulik auhinnale kandideerima VAID neli raamatut.

Tõnu Õnnepalu «Paradiis»
Varrak, 2009

Tagasipöördumine

1993. aastal Emil Tode nime all ilmunud «Piiririik» lennutas luuletajana tuntud Tõnu Õnnepalu Euroopa kirjandusturule. «Piiririigist» on meelde jäänud stseen, milles peategelane Pariisi baaris rüüpab kõrgest klaasist piima ja tunneb selles tegevuses midagi kirjeldamatult pahelist. Selles klaasis kangastub talle «lõplik ärapääsemine kõigist neist vastikutest lehmapiimaklaasidest, mida teda lapsepõlves jooma sunniti».

«Piiririigi» piimaklaasi-pahelisus on üksnes väike detail, remark sellele õigupoolest üsna piibellikule patukäsitusele, millega Õnnepalu ka oma järgmistes romaanides tegeleb. Veelgi rohkem sobib ta siinses kontekstis tähistama nõukogulikust paradiisist vastvabanenud idaeurooplase kiiresti tüdimuseks muutunud vasikavaimustust Lääne heaoluühiskonna mugavustest ja hüvedest.

Paradiisist väljaaetuse või asjatu põgenemise äratundmine asendub ajapikku paratamatult tagasiigatsusega. Vastses raamatus on Õnnepalu selle ka sõnastanud, asetudes oma seitsmepäevase kirjutamistsükli läbi ise Paradiisi kui ühe turvalise, ent kadunud või kaduva maailmamudeli loojana jumala rolli.

Mis sest, et Paradiis on kuskil Hiiumaa serval ka olemas. Selline tegevus on kunstniku õigus ja tema olemasolu õigustus, ehkki autor oma teksti kunstilisust ei rõhuta. Pigem on see tagasipöördumine paarikümne aasta tagusesse ääremaa miljöösse, mis on väliselt üsna pretensioonitu.

Ometi on see raamat nii kirjutajale, lugejale kui ka selles kirjeldatud koht autorile võimalus aeg maha võtta, distantseeruda igapäevasest rähklemisest ja kes-teab-kuhu kulgevast arengust ning vaadata elu pisiasju uuesti. Raamat on menukas ja seda loetakse – järelikult oli seda väga vaja. Niisiis tunneb üha rohkem inimesi, et maailm «liigub aina kiiremini kuhugi, kuhu on aina vähem tahtmist kaasa minna», kui tsiteerida siin luuletust Õnnepalu viimasest kogust «Kevad ja suvi ja».

Kindel,  et vahepealse eemalolekuta, põgenemisetavõi ka reetmiseta ja ebatruuduseta olnuks «Paradiisi» geniaalne lihtsus mõeldamatu.

Janika Kronberg

Armin Kõomägi «Pagejad»
Jumalikud Ilmutused, 2009

Siiras mängulust

«Pagejad» on Armin Kõomäe esimene romaan pärast kaht novellikogu. Minnes üle «väärikamale» žanrile, ei ole Kõomägi siiski hakanud kirjutama tõsisemalt ega raskepärasemalt. Ikka viljeleb ta kergeteks, ladusateks lauseteks vormistatud absurdi ja groteski. Varasemast ehk enam saadakse seekord nalja just nimelt tarbimiskultuuri arvel.

Teksti suurem maht annab võimaluse mängu tuua rohkem tegelasi: rikkurist narkoärikas, eliitprostituut, disainitudeng, tema keskealine elukaaslane ja fantaasiamaailmas elav pensionär annavad ühiskonnast stiliseeritud läbilõike. Tegeldakse naljakate asjadega nagu uroloogiliste aparaatide kujundamine ja tennisepallidesse peidetud kokaiini vedu. Ühesuguse mõnuga antakse pihta nii luksusele kui virelemisele, nii brändidressidele kui kolmekroonisele jogurtile.

Laia lauaga löömise kõrval on Kõomäe jaoks olulised siiski ka mitut masti kaunistused ja mängulised kõrvalepõiked. Nagu varasemadki raamatud, paistab «Pagejad» silma läbimõeldud kujundusega. Teos on illustreeritud fotode ja maalireprodega, millele loos mõnikord viidatakse.

Viidetega tehakse muudki vigurit, näiteks loeb üks tegelane raamatut, mille kirjeldus ühtib kahtlasel kombel «Pagejate» enesega. Kohati võib tekstist leida tabavaid detaile: tüdrukud silmitsevad poisse meelalt kui marjakooke ning üksi korteris ringi uitav keskealine naine ei jäta näpuga katsumata, kas muld lillepotis on veel niiske.

Kui teemat ja julgeid kontraste arvestades ootama jääda, et «Pagejad» publikut rabaks, valmistab tulemus pettumuse. Narkoärimehed ja luksuseskort olid erutav teema ehk nii kümme-viisteist aastat tagasi, Kaur Kenderi tähelennu aegu.

Kaubanduskeskused kui tühja tarbimiskultuuri sümbol on palju kordi läbi mängitud mõte. Peale üksikute tähelepanekute ei leia raamatust ka psühholoogilist sügavust, selleks on tegelased liiga stiliseeritud ja ühe-, tegelikult küll kaheplaanilised: «enne» ja «pärast». Küll aga aimdub «Pagejatest» siirast mängulusti ja kirjutamisnaudingut liigse aukartuseta kirjanduse ees.

Johanna Ross

Kalev Kesküla «Elu sumedusest»
Tuum, 2009

Magus nostalgia

Kalev Kesküla «Elu sumedusest» on raamat mõtetest. Ilmapealt kokku kogutud faktid, autori seoste, järelduste, mõtetega. «Ilma ja inimesi näinud meheks, kes oskab teiste hinge vaadata» – nii iseloomustab Kesküla Karl August Hindreyd. Ka Kesküla on selline mees.

Näpuotsaga, umbes nii, nagu Dimitri Demjanov maitsestab roogi, tapmata toidu maitset, on mõtete vahele lisatud lookesi. Aga need lookesed, näiteks kuidas Marek Tamm Umberto Ecole Levikat näitas või milliseid veine Goethe eelistas, pole peamised.

Kesküla arvab, et tema mälu mäletab tarbetuid asju. See pole õige. Sest kui mäletada inimesi, nende ilmeid ja sõnu, häid hetki, joovastust, arusaamatust, kibedust, trotsi, siis mäletatakse ju elu.

Ja elu on tal kulgenud jalutades. Jalutamise rütmi, isegi Kassisaba ja Kalamaja lõhna ja korkimist ootava veinipudeli raskust on oskuslikult komponeeritud raamatust tunda. «Elu sumedusest» ongi jalutuskäik hea lugemusega inimese seltsis. Samas Kesküla ei eputa, ta lihtsalt räägib.

Kohati näib, et Kesküla soovib elatud elule raamatuga mingit punkti panna. Samas pole ta ses punktis ise ka nii kindel: «Midagi head peab ju olema meie elus juhtunud, mõni päev täis ootusärevust õhtu võimaluste suhtes. Vahest pole see õhtu veel tulnud.»

Kesküla on kirjutamist nautinud, samas on tema tekst meisterlikult tihendatud, ebavajalikust ballastist prii. 66 lugu-mõtisklust, keskmiselt vaid poolteist lehekülge, võiks läbi lugeda õhtuga, aga Kesküla raamat on nagu šokolaadikarp – mõnd kommi on hea hoida pärastiseks.

Mõtiskluses «Kaitsepühak» hoiatab Kesküla viiekümneselt rahvale oma unistusi lugeda andvaid meeskirjanikke, et need unistused võivad tulevikus jääda soouurijate nätsutada, feministide otsustada, karsklaste kiusata ja dieediarstide kaaluda. Eks see hoiatus ole tal kirjutatud endale, sest just viiekümnendaks sünnipäevaks ilmunud «Elu sumeduses» on kohati isegi liiga aus ja siiras.

Heili Sibrits

Jan Kaus «Hetk»
Tuum, 2009

Oleviku otsingud

Jan Kausi romaani «Hetk» pealkiri annab oma lakoonilisusele vaatamata üsna täpse sisukirjelduse. Teose keskne sündmus on hetk kahe peategelase, Joosepi ja Eda suhetes, mis muudab vaikides ja justkui möödaminnes jäädavalt mõlema elu.

Selle ümber keerleb tegelaste sisekaemuste kaudu suurem osa ülejäänud tegevustikust. Mõlemad mängivad olukorda uuesti läbi ja otsivad lahendusi või vastuseid, mis neid olnud hetke kummitusest vabastaks.

Need otsingud laienevad ka metafüüsilisteks küsimusteks, mida peategelane Joosep lahkab. Kaus on öelnud, et metafüüsika on tema jaoks vältimatu osa inimeseks olemisest. Tema tegelaste maailmatunnetus on sellest ka olulisel määral kantud.

Samas ei ole romaan ainult sisekaemuslik, jätkub ka välist sündmustikku. Kohati läheb lugemine lausa põnevaks, üldine toon ei ole sugugi eelkõige mediteeriv. Eriti veenvaks muutub Kaus neis kirjeldustes, kus on tunda isiklike kogemuste puudet, olgu oma lapsepõlve linnamaastiku kirjeldustes või laste ja vanemate suhetes. Tegelased lähevad hinge, Kaus kirjutab küllalt sisendusjõuliselt ja poeetiliselt. Äramärkimist väärib ka see, et meeskirjanik on naistegelase siseelu suutnud usutavalt edasi anda.

Olulisel kohal on selles romaanis linn, Tallinn. Selle kaudu saab siseneda nii tegelaste hingemaastikesse kui reaalsesse mõnekümne aasta tagusesse Tallinna. Kausi linn on nagu väike kosmos oma asustatud ja avastamata punktidega, tähistaeva maine peegeldus.

Jan Kaus esitab oma romaanis kahtlemata metafüüsilisi ja eksistentsialistlikke küsimusi. Aga «Hetke» saab lugeda ka kui üht armastuslugu, millest hargnevad teised (armastus)lood ning mis omas nurjumises on eelkõige lihtsalt inimlik.

Või teoloogilisemalt väljendudes – ajalik, kuivõrd aeg on selle romaani peategelane. Prousti parafraseerides võib öelda ka, et «Hetkes» tegeldakse eelkõige kadunud oleviku otsimisega. Ja ühel hetkel see vist leitakse ka, korraks vähemalt.

Maarja Vaino

Kommentaar

Kajar Pruul
Eesti Kultuurkapitali
kirjanduse ­sihtkapitali žürii liige

Need 2009. aasta proosaraamatud, mis žüriis tõsisema arutluse all olid, kippusid koonduma peamiselt kahe, küll veidi ebavõrdse pooluse ümber.

Esiteks tugeva nonfiktsionaalse, autobigraafilise, päevikulis-blogiliku või mälestusliku algega teosed. Mõistagi ei läbenud selline proosa siis eriti püsida ka klassikalistes žanripiirides, vaid võttis ette retki nii esseistika, memuaristika kui reisikirjanduse harjumuspärastesse valdustesse. Sageli olid need vormilt avatusele või fragmentaarsusele kalduvad tekstid, kuid äratuntavalt isiklike ajastumälestuste värskus võis omandada määrava koha ka lihtsalt romaanis.

Teiseks – pigem fantastilise ainekäsitlusega teosed, kus tihti panustati rohkem narratiivsusele või üldse auahnematele ülesehitusvõtetele.

Paistab, et žüriiliikmete maitse kaldus pigem esimese pooluse kasuks.

2009. aasta proosaparemikku on juba jõutud võrrelda platooga: paari-kolme teistest ehk selgemini esileküündivama tipu kõrval hakkab silma ligi kümmekond üsna võrreldava tasemega või millegi poolest märkimisväärset teost.

Eks olnuks ju siis kuulikindel lahendus paisutada nominentide nimistut veel paari raamatu võrra, et nii ühtlasi rahustada kas või mõne kirjaniku teadaolevalt keskmisest kirglikumat austajaskonda. Minul on hea meel, et nii ei läinud. See oleks olnud mage. Ja ebaaus nomineeritud luuleraamatute suhtes, mille «platoo» oli märksa kõrgem.

Sellega ei taha ma sugugi öelda, et eesti proosakirjanduse seis oleks tingimata kuidagi kurvavõitu vms. Vastupidi, mulle tundub, et siin võib pinna all olla varuks põnevamaidki arenguid ja üllatusi kui luules. Kõik lihtsalt pole veel jõudnud kristalliseeruda teosteks. Rääkimata vanast tõest, et üks aasta on liiga lühike ja juhuslik ajalõik, et selle järgi erilisi üldistusi teha.

Võtame kas või novelli, sellise pisut kopsakama ja kindlastruktuurilisema lühijutu üldse. Eelmise raamatuaasta põhjal võib jääda mulje, nagu oleks tegemist peaaegu et väljasureva kirjandusliigiga. Aga ennustan: tänavu ilmub mitu väga tugevat novellikogu ning järgmine žürii võib seista juba hoopis teistsuguste probleemide ja pooluste ees.