E, 6.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eesti parimad raamatud 2009 - tõlkekirjandus

Postimees
Eesti parimad raamatud 2009 - tõlkekirjandus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Krista Kaer
Krista Kaer Foto: Peeter Langovits

Möödunud aastal oli võõrkeelest eesti keelde tõlgitud raamatute tase kõikuv, ent siiski andis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali tõlkekirjanduse žürii tasemele üldiselt hea hinnangu. Žürii koosseisus Krista Kaer, Ly Ehin ja Kersti Unt valis aastaauhindadele kandideerima viis teost.

Alessandro Baricco «See lugu»
Pegasus, 2009
Tõlkinud Mailis Põld

Ringrada kui sirgjoon


Öeldakse, et Baricco on poeet, kes kirjutab romaanivormis. Poeedil pole tavaliselt palju sõnu vaja. Iga sümbol tähistab argipäevast avaramat tükki elu, iga väljend avab uksi saladusteni.



«See lugu» on Alessandro Baricco kohta igavene jurakas paks romaan. Tavaliselt on tema romaanides üks läbiv kujund, mida kirjanik näitab sellise ilmekuse astmeni, et väiksed küsimused saavad suured vastused.



Teisest küljest tähendab Baricco puhul poeetilisus ka seda, et tihti näitab ta eksistentsiaalseid probleeme läbi lillede. Kunsti ilu on üle elu traagika, isegi räpal on esteetilised põhjendused.



Baricco kummastavad maailmad, filmilikud atmosfäärid, maalilised stseenid, muusikaline sõnaseadmine, mõnes mõttes nagunagu liiga kunstipärane ja elukauge kujutuslaad annavadki tema jutustatud lugudele selle kirkuse, mille kaudu nad näitavad rohkem kui «vahetut» ehedust taotlevad teosed ükskõik mis vallast.



Võtame näiteks praegusel pildilahtisuse ajastul levinud amatöörlikud pooldokumentalistlikud mängufilmid, kus kaamera käib lihtsalt tegelastega kaasas ja näitab valimatult kõike, sest nii on nagu päris.



Väidaks, et Baricco raamatud on ehedamad just kirjaniku tiheda valikusõela tõttu, et milline sõna näeb ilmavalgust ja milline mitte. «Selle loo» peategelane on mees ja tema tee nii otseses kui kaudses mõttes, või õigemini, mis vahet seal on.


 Baricco puhul on sõnad märgid, mille taga on teised sõnad, mis ei ole kirjas. Ka Hemingway koonerdas sõnadega, aga mitte mõtetega.



«Selle loo» esimesel tasandil jutustab kirjanik meile lihtsa loo Itaalia maamehest, kes tahab Ameerikasse ehitada täiuslikku ringrada, mis oleks nagu elu. Ja see on ülimalt ilus tasand.



Valner Valme


Malcolm Lowry
«Vulkaani ­jalamil»
Eesti Raamat, 2009
Tõlkinud Erkki Sivonen


Vastusteta raamat


«Vulkaani jalamil» on raamat, mille kohta ma ei julge öelda, et seda peab iga inimene lugema. Ent sama vale on ka öelda, et Lowry romaanist võib lihtsalt niisama mööda vaadata.



Selleks on tegu liiga palju küsimusi tekitava, liiga häiriva ja liiga professionaalse teosega, mis kuulub samasse ritta teiste modernismi – või isegi kõrgmodernismi – klassikute, nagu Joyce’i romaanide või Döblini «Berliin, Alexanderplatziga».



Üheselt on raske öelda, millest «Vulkaani jalamil» räägib. Seda vähemasti eeldusel, et me ei rahuldu kuivavõitu sedastusega, et teos jutustab 1938. aasta surnutepäeva pühal arenevatest sündmustest ühes Mehhiko linnas ja on rohkem või vähem omaelulooline.



Romaani sündmused ning nende ajaline ja ruumiline paiknemine on pigem raam keerukale kirjanduseksperimendile, mis avaneb vaid kannatliku ja süvenemisvõimelise lugeja silmadele. Lohutuseks võib öelda, et vähemasti pole tõlkija Erkki Sivonen eesti lugejale seda ülesannet veelgi raskemaks teinud, vaid keeleliselt on tegu igati eeskujuliku eestindusega.



Eksperiment ise kujutab endast eri vaatepunktide ja jutustamisviiside virvarri, kus aeg liigub kord ühes, kord teises suunas, kord aeglasemini, kord kiiremini. Nagu sellest veel vähe oleks, teeb selle kord iseenda ümber tiirleva, siis aga kabalistlikesse sügavustesse sukelduva loo jälgimise veel keerulisemaks tõik, et üks teose peategelasi ja jutustajahääli, Briti konsul Geoffrey Firmin on alkohoolik ning suur osa loost jõuab lugejani tema ähmastunud pilgu ja segase meelemõistuse kaudu.



Nõnda kummitab vaest lugejat pidevalt küsimus: mis on reaalsus, mis ettekujutuse vili? Lõplikku vastust sellele pole ega saagi olla, sest sellisel juhul reedaks Lowry oma modernistliku programmi. Kellel on aga julget pealehakkamist ja kannatlikku meelt, saab lugemiselamuse, mis jääb just oma selgusetuse ja vastuseta jäävate küsimuste tõttu painavalt meelde.



Peeter Helme

Stig Claesson «Sina maga, mina pesen nõud»
Loomingu Raamatukogu, 2009
Tõlkinud Ülev Aaloe

Kirjanik ja tõlkija


1980. aastal ilmus Loomingu Raamatukogus Stig Claessoni (1928–2008) esimene eesti tõlge, «Kes armastab Yngve Frejd» – omaaegne kultusromaan maakohtade tühjenemisest ja elulaadi pöördumatust muutumisest.



Aasta pärast vanameistri surma ilmus LR sarjas Claessoni teine eesti tõlge «Sina maga, mina pesen nõud», seekord tõlkijaks Ülev Aaloe. Teos, mis omapärases stiilis jutustab samasugusest mahajäetud maakohast ning kahe tavalise ja samas täiesti ebatavalise vanainimese elust ja armastusest, osutus möödunud suve müügihitiks.



Claessoni lühiromaanides, mida ta elu jooksul kirjutas üle 80, kohtutakse ja minnakse lahku, vahetatakse repliike, puistatakse tsitaate, aforisme, teravmeelsusi ja paradokse. Ning justkui kogemata armutakse ja surrakse, «murduvad saatused», nagu Tšehhovil või Hemingwayl.



Nagu möödaminnes pillas ta oma lugudesse kaht suurt teemat, armastust ja surma, kui tema argiasjust vestlevad või argitalitusi tegevad inimesed leheküljelt leheküljele pealtnäha seosetuid mõtteid ja mälestusi vahetavad. Ja kasvavad seejuures eneselegi märkamatult suurteks sümbolkujudeks.



Ülev Aaloele tähtsaimad autorid on aastaid olnud August Strindberg ja Ingmar Bergman («Laterna magica», «Pildid», «Fanny ja Alexander», «Pühapäevalapsed», «Hea tahe», «Erakõnelused», «Lärmab ja veiderdab»), aga ta on tõlkinud ka teiste kaalukate rootsi ja soomerootsi autorite proosat (P. O. Enquist, P. G. Evander, Torgny Lindgren, Fredrik Lång, Kjell Westö, Märta Tikkanen, Christer Kihlman), samuti hulgaliselt näitemänge Eesti teatritele. Omaette pärl oli rootsisoomlase Mikael Niemi «Popmuusika à la Vittula» tõlge (2003).



Stig Claessoni – mitte ajada segi krimkakirjaniku Stieg Larssoniga! – pealtnäha harali, põgusat dialoogi ja napisõnalist, tsitaadirohket teksti vahendada ei ole kerge. Ometi sai raamatust «Sina maga, mina pesen nõud» eesti lugeja lemmik. Tõlkijata poleks seda juhtunud.



Anu Saluäär


Salman Rushdie
«Kesköö ­lapsed»
Varrak, 2009
Tõlkinud Aet Varik


Kurkninaga poiss nagu India


Rushdie puhul määravad India juured ja lääne õied. Kirjaniku teeb heaks haare. Rushdie on ühtaegu rõhutatult indialik ja rõhutatult läänelik. Kui India oleks niit ja lääne kultuur kangas, õmbleks Rushdie Indiaga läänt.



Lääne kohalolu on «Kesköö laste» puhul kõrvalpilk, mille Cambridge’i haridusega, nüüd New Yorgis elav Mumbaist pärit moslemitaustaga kirjanik sellele võimsale, kogu Indiat katvale loole annab.



Olla samal ajal asja sees ja sellest väljas on suur oskus, mida Rushdie puhul ei saa põhjendada ainult geograafiliste põhjustega.



Rushdie võtab suurelt ette, aga jääb detailides köitvaks. Saleemi lugu on India lugu. Ajalugu ja mütoloogia, India eri rahvused ja usundid, sõjad ja poliitika on tegelaste hulgas nii isikustatult kui massistseenide kaudu.



Pakistani eraldumine, India demokraatia kriis 70ndail, Delhi ja Mumbai slummid, rikaste elurajoonide tragikoomika – raamatus on nii palju tahke, et võib imetleda, kuidas autor selle kõik üheks looks suudab siduda. Seejuures algab peategelase lugu 32 aastat enne tema sündi.



Fantastilised sündmused rõhutavad raamatu realistlikke liine, mis ilma Saleemi ja tema suguvõsa kummaliste juhtumiteta või romaanile pealkirja andnud kesköö laste üleloomulike võimeteta ei mõjuks nii jõuliselt.



Laiad skaalad on Rushdie firmamärk. Paljuski on see jõhker teos gootilikult hämara kurjakuulutava fooniga.



Teisalt on Rushdiel pöörane huumorimeel ja kurkninaga poisi äpardused oleksid liiga pinocchiolikult halenaljakad ilma sünge pooleta. Lisaks on ohtralt varjundeid. Kõik kihid töötavad korraga ääretult orgaaniliselt, mistõttu üks kiht toetab teist, ja lugejal on ühtaegu põnevam, teisalt hõlpsam tervikut tunnetada.


Aet Varikult Rushdie vääriline tõlge.



Valner Valme


Mika Waltari «Sinuhe»
Varrak, 2009
Tõlkinud Piret Saluri


Tõlkija meistriklass


Piret Saluri tõlgete repertuaar soome keelest on olnud seinast seina, mis ei tähenda, et tegemist on «tõlkija-kõigesööjaga». Ei, Saluri on väga valiv. Esikohal seisab algupärandi iseväärtus. Ja teisel kohal tõlgitava autori loomingu olulisus eesti kultuuriruumis.



«Seinast  seina» tähendab siin žanride ja stiilide paljust. Tänu Salurile on meil näiteks autoritruus eesti keeles nii Hannu Mäkelä «Härra Huu», Pentti Saarikoski pihtimuslik esseistika, toidukultuuri asjatundja Jussi Talvi «Gastronoomia ajalugu», kui ka Matti Klinge «Soome lühiajalugu» ning Juhani Salokanneli monograafia Jaan Krossist.



Viimastel aastatel on Saluri töölauda ilmestanud Soome 20. sajandi Balzaciks kutsutud Mika Waltari looming. 2005. aastal ilmunud Waltari esikteosele «Suur illusioon» järgnes 2009. aastal Waltarile maailmakuulsuse toonud «Sinuhe».



Tegemist oli uustõlkega, sest Johannes Aavik oli teose kord juba tõlkinud ja see ilmus paguluses 1954. 1991. aastast sai seda eestikeelsena vabalt lugeda ka Kodu-Eestis.



Tõlked vananevad koos lugejapõlvkondadega, on möönnud Saluri. Seepärast on loomulik, et aeg-ajalt tuleb ühe või teise kirjanduse tähtteoseid uuesti tõlkida. Saluri tõlkijakreedoks on tabada üks-üheselt autori kõnet (jutustamisviisi).



Olles lugenud nüüd «Sinuhet» nii Aaviku kui ka Saluri tõlkes, tunnistan, et vahe pole eri tõlgete vanuses, vaid  kooskõla määras tõlke ja algupärase Waltari vahel.



«Sinuhe» uustõlke esitlusel 27. jaanuaril Kirjanike Maja musta laega saalis loeti rööbiti Waltari «Sinuhet» eesti ja soome keeles. Kuulajad võisid kohapeal veenduda, et see oli üks ja seesama Waltari. Ainult et eestikeelse Waltari taga seisis tõlkija Piret Saluri. Waltari «Sinuhe» tõlkimine kuulub kahtlemata Piret Saluri elutööde nimestikku. See on meistriklass.



Eesti kultuuri elujõulisus sõltub eestlaste endi loomisvõimest, aga ka maailmakultuuri peegeldumisest eesti keeles. Mida rohkem meistertõlkijaid ja -tõlkeid, seda avaram ja selgem peegeldus.



Rein Veidemann

Kommentaar

Krista Kaer
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali tõlkekirjanduse žürii esinaine


Kuidas iseloomustada 2009. aastat kui tõlkeaastat? Võiks vist öelda, et tegu on keskmiselt hea aastaga. Kui vaadata kõiki võõrkeelest eesti keelde tõlgitud raamatuid, on tõlketase muidugi kõikuv, üsna saamatutest meelelahutuskirjanduse tõlgetest väga headeni.



Välismaise väärtkirjanduse eestindamisele pole siiski enamasti palju ette heita. Eestis on välja kujunenud terve hulk tõlkijaid, kelle tööd saab alati usaldada, ja õnneks jõuavad tänu neile lugejateni tõlked paljudest keeltest.



Eesti kultuuris on tõlked alati olulised olnud ning tihtipeale on just tõlkijad ka eesti keelt rikastanud ja arendanud.



Kuigi üha rohkem noori on võimelised raamatuid originaalkeeles lugema, puudutab see siiski vaid suuremaid keeli, ning sageli ei piisa ka seal kirjandusteose nüansside tabamiseks keeleoskusest. Nii et tõlkimine ei kao lähemal ajal ilmselt kuhugi. Küll aga võib kokku kuivada tõlgitud väärtkirjanduse hulk.



2009. aastal anti välja veel suhteliselt palju head tõlkekirjandust, kuid tiraažid kuivavad kokku ja ilukirjanduse ostmine väheneb. Ma ei imestaks, kui tõlgitud ilukirjanduse nimetuste hulk oleks 2010. aastal hoopis väiksem kui eelmisel.



See tähendab ka, et vajadus tõlkijate järele pole endiselt suur. Võib-olla toob see kaasa tihedama konkurentsi ja kesktasemel ka kvaliteedi paranemise, ent see selgub muidugi edaspidi.



Kindel on aga see, et tõlgitud ilukirjanduse kahanemine teeb Eesti kirjanduspildi vaesemaks. 2009. aastal oli pilt veel küllalt huvitav ja mitmekesine, mida on näha ka tõlkepreemia nominentide nimekirjast. Neid kõiki iseloomustab keeruliste ja nõudlike originaalteoste paindlik ja loominguline tõlkimine eesti keelde.



Nende viie nime kõrvale oleks kindlasti võinud panna vähemalt kaks sama mahukat nimekirja, sest äramärkimist oleksid väärinud veel mitmed tõlkijad ja nende eestindatud teosed.

Märksõnad
Tagasi üles