Linnart Mälli hüperboloid

Orientalist ja budoloog Linnart Mäll (7.06.1938–14.02.2010) oli enam kui saja teadustöö autor. Foto: Margus Ansu

Mu «tormi ja tungi» aastad Tartus 1960ndate lõpust 80ndate alguseni viisid mind kokku inimestega, kelle isiksuse ja vaimse kiirguse paistel võin end veel tänagi soojendada. Üks, kelleta on 20. sajandi lõpukümnendite Tartu vaimu raske ette kujutada, on Linnart Mäll. Kahju, et alates eilsest peab temagi kohta kirjutama «oli».

Ma ei tiirelnud Linnart Mälli orbiidil, erinevalt praeguseks juba tõenäoliselt sadadest ida teadustest huvitunud või seda õppivatest Mälli jüngritest. Küll aga oli Mälli märgata kõikjal, kus iganes Tartus midagi vaimset või intrigeerivat – mis Mällile olid tavaliselt sünonüümid – juhtus. Mäll valis orbiidid ja tema sekkumine oli enamasti kui mitte plahvatuslik, siis igatahes kaasa mõtlema, vaidlema ahvatlev. Neid tormilisi aegu registreerivates Vaino Vahingu päevikutes leiame Linnart Mälli tegutsemas ja kaasa kõnelemas. Vahingu «Noores Undis» registreerib päevikupidaja: «Mäll on pidevalt kohal.» Juba järelvaates (Looming nr 7, 1988) iseloomustab Peeter Olesk  Linnart Mälli kui tülikat ja keerulist inimest.

Mälli orientalistikaalaseid töid koondava raamatu «Nulli ja lõpmatuse kohal» järelsõna pealkirjastab üks tema edukamaid õpilasi ja kolleege Märt Läänemets «Paradoksaalne Linnart Mäll». Ja manalamehest kirjanik Aivo Lõhmus on Linnart Mälli koguni nimetanud eesti geeniuseks: «Asendamatu ja ainulaadne inimene eesti kultuuris. Keerulise ja raske iseloomuga, vastuoksuslik, kuid oma sõpradele, aatekaaslastele ja ideedele alati lojaalne.»

Võimalik, et Mälli trotslikkus, irdolek olid määratud 1970ndatel alanud Mälli vaenamisest võimude poolt, kogu orientalistika ja eriti budismi  põlustamisest, sellest, et Mälli teisitimõtlemine oli tegelikult talle peale surutud, see oli stigma, millele Mäll vastas oma sageli ühemehevõitluseks jäänud käikudega poliitikarindel. Siiski kroonis tema visadust Esindamata Rahvaste Organisatsiooni loomine 1991 ning selle teenimine esimese esimehena 1991–1993.

Kuid ennekõike oli Linnart Mäll suur tõlkija, kes koondas tõlgete kaudu ida mõttevalgust eesti kirjandusväljale, otsekui hüperboloid. Aga mitte selleks polnud ta kiirgusvõimendi mõeldud, et tema vahendatud budismi pühad raamatud peaksid asendama siin sajanditega kujunenud traditsioone, vaid selleks, et muuta meid veelgi avatumaks. Nagu Mälli õpetaja Uku Masing, nii näis Mällgi olevat seda meelt, et eestlaste kõige ürgsemaid seoseid tuleb otsida idakultuuride alustekstidest.

«Ületava mõistmise südasuutras» on Mäll kirjutanud, et śūnyatā ehk tühjuse kontseptsiooniga arvestamine – mis muide olevat andnud ka inimkonnale tuntud sümboli 0 – tähendab seda, et «sõnad, mõisted, ideed, laused pole niimoodi mitte vanglad, vaid suurepärased võimalused teostada seda, mis on tõesti inimpärane». Ehk teisisõnu, Linnart Mälli hüperboloid ongi võimaluste võimalikkus – see tuleb vaid üles leida ja koondada rikastavaks vaimuvalguseks. Võtkem seda teadmist kui Linnart Mälli testamenti.

Linnart Mälli Elulugu
•    Linnart Mälli peamised uurimisvaldkonnad olid mahajaana tekstid, budistlik mütoloogia, india klassikaline kirjandus ja kultuur, hiina klassikalised tekstid, tiibeti budistlikud tekstid ja väikerahvaste vabadusvõitluse ajalugu.
•    Linnart Mäll oli Tema Pühaduse dalai-laama mõlema Eesti-visiidi (1991 ja 2001) peakorraldaja, esimese Budismi Instituudi (1991–1994) asutaja ja direktor. Linnart Mäll oli Eesti Kongressi ja Eesti Komitee ning Põhiseadusliku Assamblee liige, Esindamata Rahvaste Organisatsiooni rajajaid ja esimene esimees.
•    Linnart Mälli autasustati Valgetähe ja Riigivapi ordeniga, Tartu Ülikooli väikese medali ning kahel korral Esindamata Rahvaste Organisatsiooni medaliga.  2008. aastal sai ta oma tööde eest humanistlike baastekstide uurimise alal riigi teaduspreemia.
•    Linnart Mäll lõpetas 1962. aastal Tartu Riikliku Ülikooli üldajaloo erialal. Aastatel 1964–1965  stažeeris NSVLi Teaduste Akadeemia Orientalistika Instituudis Moskvas. 1966–1969 oli Mäll Tartu ülikooli aspirant ning 1969–1973 Tartu ülikooli üld­ajaloo kateedri vanemõpetaja, kust ta tagandati poliitilistel põhjustel. Seejärel oli Linnart Mäll kümme aastat TRÜ orientalistikakabineti insener, kuni ta 1983. aastal osaliselt rehabiliteeriti. Pärast seda töötas ta ajaloo ja semiootika (1983–1991) ning orientalistika (1991–1994) laboratooriumi juhatajana. Alates 1994. aastast oli ta Tartu Ülikooli orientalistika keskuse juhataja ja vanemteadur.
•    1970. aastate algul seoses tagakiusamisega kaitsmisele mitte lubatud väitekiri «Astasāhasrikā Prajñāpāramitā kui ajalooallikas» lubati kaitsmisele 1985. aastal ja Linnart Mäll sai ajalookandidaadi kraadi.
•    Linnart Mälli olulisemad teosed: «Ida mõtteloo leksikon» (kaasautorid Märt Läänemets ja Teet Toome), «Nulli ja lõpmatuse kohal»,  «Studies in the Aštasāhasikā Prajñāpāramitā and Other Essays».
•    Linnart Mäll on tõlkinud eesti keelde «Bhagavadgĩtã», «Dhammapada» , «Kāmasūtra», Konfutsiuse «Vesteid ja vestlusi», «Kuddakapāthā», Lao-zi «Daodejing»,  «Südasuutra», Šāntideva «Bodhitšarjāvatāra», Šukasaptati «Papagoi seitsekümmend juttu», «Teemantsuutra», Tsangjang Gjatso, VI dalai-laama «Nukrad armastuslaulud», «Vetāla kakskümmend viis juttu» ( Uku Masinguga) jpt.