Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Õunpuu katsetas teatris, preestriks Fassbinder

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Prostituut Roma B (Mirtel Pohla) tõehetkel. | FOTO: Peeter Laurits

Üks Fassbinderi enda soove näidendeid teatrilavale tuues oli, et keskklass saalis istudes äratundmispiinlikkusest silmad maha lööks.



«Kui ma näitan laval, kuidas inimeste elud halvasti lähevad, on minu eesmärk hoiatada inimesi, et nii hakkavadki asjad minema, kui nad oma elus midagi ei muuda,» on ta öelnud.
Enamasti keskklass muidugi teatrisse Fassbinderit vaatama ei läinud, küll aga teadsid kõik saksa uue kino enfant terrible’i olemasolust ühes mahlakate lugudega tema homoseksuaalsusest, narko- ja alkoholilembusest.

Keelatud kraam


Kui «Praht, linn ja surm» Saksamaal 1975. aastal välja tuli, proovisid teatrid seda kodumaal 12 aasta jooksul neljal korral lavale tuua, kuid edutult. Enamasti tõi see kaasa juutide protestid, ühel juhul keelasid linnavõimud lavateose ära.

Möödunud sajandi teise poole Saksamaal oli Fassbinder loomulikult fenomen ja šokeerija. Kahtlemata oli temas kadestamisväärselt tugevaid külgi, näiteks oskus luua oma suhteliselt naiivsete tegelaste klišeelikult plakatlikke olukordi ja süžeekäike, mis aga just selle oma häiriva tavapärasuse tõttu massidele naha vahele ronisid. Ilma suurema konstruktsiooni ja pingutuseta õnnestus tal inimese loomuomane kartus elu ees laval lahti kiskuda.

Lähtudes «Sügisballist», aga iseäranis «Püha Tõnu kiusamisest», võib öelda, et Õunpuu suudab sama ja kahtlemata peenemas koes, dünaamilisemalt ja märksa mitmeplaanilisemate karakteritega. Vähemalt kinos. Koos erinevate maailmade loomise ja nendevaheliste sildade ehitamisega.

«Praht, linn ja surm» oli režissööri katse mängida teatrivahenditega, kus aga paraku suuri plaane ei ole ning vähemalt ühe lavastuse jooksul visuaalset keskkonda kardinaalselt muuta ei saa ehk siis pigem aitab vaid see, mis näitlejale eelnevalt naha vahele süstitud on. Video on sealjuures kulunud ja võib heal juhul ainult mõnd aktsenti natuke rõhutada.

NO99 trupp on suuteline paljuks ja võiks teha ilmselt mida tahes, lavastajal on kontseptsioon, aga vormiks jääb ikka ainult teater. On raske mitte näha irooniat näiteks muusikalises kujunduses, kus refräänina kõlab nagu katkematu mantra sõnum «ma pean olema naljakas» ja mis seetõttu ei kanna absoluutselt, vaid paneb õlgu kehitama, on rõhutatult piinlik. Aga mõned ikkagi möirgavad naerda... Kas eesmärk on nüüd saavutatud?

Eksistentsiaalne rännak


Tegelikult pole see lavalt tulev tekst üldse mitte nii oluline. See võib vabalt olla situatsioon N, sest Fassbinder on eelkõige meetod. Maniakaalne huvi mängida psühholoogiaga, kus essentsiks on ikka väike siplev inimene, kes võitleb oma illusoorsete ideaalide eest, kujutades ette, et saadab korda midagi suurt. Olemata ise ruutmeetritki nihkunud.

Mõnes mõttes võib «Prahti, linna ja surma» võtta ka kui Õunpuu võimalust astuda samm iseendast kaugemale, analüüsida oma filmograafiat läbi teise meediumi luubi ja küsida endalt, miks. Eneseteraapia vormina on see kahtlemata vajalik. Mõistagi sobib siin preestri rolli kõige paremini Fassbinder, kes seadis kahtluse alla kõik ja ajas oma rida maksimumkiirusel, olemata ei parem- ega vasakpoolne, antisemiit või homofoob, milles kõiges teda süüdistati.

Ma ei tea, kas see oli eesmärk või kukkus lihtsalt nii välja, aga kui peaks iseloomustama, siis «kergus». Oli ilusaid visuaalseid kujundeid alates funktsionaalsest lähenemisest õllepudelile kuni vereni, mis karjub, et ta on kunst... On detaile, mis viivad selle mängu teisel tasandile. Ning ega elu ei pea siis nii raske olema, et üks tööst murtud mees mustvalgel ainult oma risti kannab.

UUSLAVASTUS
Rainer Werner Fassbinder «Praht, linn ja surm»

Lavastaja: Veiko Õunpuu
Kunstnik: Laura Pählapuu
Osades: Mirtel Pohla, Gert Raudsep, Tambet Tuisk, Sergo Vares jt
Esietendus teatris NO99
12. veebruaril
----------------------------------------------------

Režissöör Veiko Õunpuule («Tühirand», «Sügisball», «Püha Tõnu kiusamine») oli «Praht, linn ja surm» esimene töö teatris. Seejuures tuli hakkama saada kõigest paari-kolme kuuga. Seejuures – nagu ta varem Postimehele öelnud on – alustas mees nullist ehk Fassbinderi tekstist, võttes näitlejad kokku ja hakates nendega asja arutama. Nüüd küsis Valner Valme Veiko Õunpuult, kas oli ka ränk katsumus.

Veiko, millega teatrilavastamine suutis sind kui filmilavastajat üllatada?

Ma üllatun ikka ja jälle salvestamisvõimaluse puudumise üle. See on minu jaoks kuidagi ebanormaalne. Isegi õnnestunud hetked lihtsalt hajuvad olematusse, kõik on amorfne nagu soo.

Mõnes mõttes peaks ju teatris just konkreetsem ja lihtsam olema, inimesed on ühes ruumis koos, kõik on kompaktne?

Kinos kontrollib lavastaja kõike, teatris pole võimalik mitte midagi kontrollida. Näoilmed, žestid, hääle tugevus ja tämber, täpne muusika ja valgus – kõik on teiste inimeste kätes.
Ja siis see lava. Vaata, kust tahad, see on ikka ainult mingi põrand ja seinad.

Tagasi üles