Sandra Bullock: «Ja siis ma tahan tänada Alar Kivilot...»

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Aasta parim naispeaosatäitja Sandra Bullock peab tänukõnet Ameerika filminäitlejate gildi auhinnatseremoonial.

FOTO: Reuters/ScanPix

«... meie operaatorit. Kui te oleksite näinud, kuidas ma hommikuti välja nägin ja millisena ma lõpuks filmilindile jäin, siis need on kaks ise asja.» Need sõnad kuuluvad Sandra Bullockile, Hollywoodi näitlejale, keda me kõik teame.

Meie mees Los Angeleses: Alar Kivilo oma filmi «Taking Chance» reklaamplakati ees.

FOTO: Erakogu



Ja üteldud sai see kõik, millele mõistagi järgnes naer saalist, Ameerika filminäitlejate gildi (Screen Actors Guild) tänavusel auhinnagalal, kus 45-aastane Bullock sai kätte parima naispeaosatäitja preemia – kogu Hollywoodi näitlejate koorekihi ees. Rääkimata neist ligemale viiest miljonist ameeriklasest, kes üht sealset populaarsemat teleülekannet otsepildi vahendusel jälgisid.



«See oli igati kena üllatus,» tõdeb Alar Kivilo – eestlane, kes võttis üles filmi «The Blind ­Side» (tõlkes «kaitseta külg» või «pime nurk» või ka «varjukülg» – tegu on ameerika jalgpalli terminiga, mis viitab küljele, kuhu pallur mänguhoos ei näe – TT), mille eest Bullockit tunnustati.



«Los Angeles on filmistaaride ja produtsentide, vähem režissööride linn – suhteliselt harva pälvivad operaatorid siin tähelepanu, iseäranis näitlejate poolt. Nii et – aitäh, Sandra Bullock,» tänab Kanadas väliseesti peres sündinud, 1997. aastal Los Angelesse kolinud ja kohe ka jala Hollywoodi ukse vahele pistnud (loe PM 05.07.2008) kaameramees Postimehe vahendusel vastu.



Muide, kui lugeja hoiab seda lehte käes täna varahommikul, jõuab ta Kivilole veel 17. kuupäeva sees – ajavahe on ju kümme tundi – kas või mõttes õnne soovida. Just sel päeval saab eestlane 57-aastaseks.



Kivilole on see olnud üks ütlemata edukas aasta. Tema ülesvõetud filmid on nomineeritud ja ka võitnud ridamisi auhindu. Oscarile kandideerivad nii Bullock kui ka «The Blind Side» (rež John Lee Hancock) eraldi – kusjuures parima filmi Oscari nominatsioon ei lõhanud üllatuspommi mitte ainult filmiavalikkuse ees.



«Me kõik tegime sellist väikest tagasihoidlikku filmi piiratud aja ja ressurssidega, meist keegi ei osanud isegi mõtelda, et seda võiks ees oodata mingi menu,» nagu tõdeb Kivilo.



Bullock – meeldiv staar


Laskem rääkida faktidel. Peamine, 35 miljoni dollari suuruse eelarvega spordidraama, mis põhineb nimeka ameerika jalgpalluri Michael Oheri elul – lõunaosariikide rikas ja konservatiivne valge perekond võtab filmis kasvatada koljatikasvu mustanahalise kodutu nooruki ja avastab tema palluritalendi –, on Põhja-Ameerika kinoturul kogunud juba 245 miljonit dollarit. Seda ka osava sihtgrupilise turunduspoliitika abil.



Jah, ookeanitagused kriitikud torutavad küll suud, küünilisem osa nimetab filmi koguni rassistlikuks – valge sugu päästvat jälle musta –, ent spordihuvilised, usklikud ja konservatiivsed provintsiperekonnad vahetavad nagu üks mees rahatähti piletite vastu.



«Selles on kõigile midagi, eelkõige aga tugev südamlik lugu, kust kiirgab positiivsust,» ütleb Kivilo ise. Pealegi näidatavat ookeanitagusel kinolinal suhteliselt harva positiivses valguses parempoolset, konservatiivsemat osa Ameerikast – siit veel üks menu põhjusi. Rääkimata juba Bullocki enda säravast, nüanssideni lihvitud rollisooritusest – kuni eheda lõunaosariikide aktsendi jäljendamiseni välja.



Huvitav fakt – paralleelselt Oscariga püüab Bullock ka Razziet ehk Kuldvaarikat, auhinda, mida antakse välja aasta halvimate rollisoorituste eest. Mäletate veel komöödiat «All about Steve», mis Eesti kinolevis kandis pealkirja «Jaht ideaalmehele»?



Oma koostööd multimiljonär Bullockiga nimetab Kivilo, kes on filminud paljusid staare alates Bruce Willisest ja lõpetades Keanu Reevesiga, iseäranis meeldivaks. «Väga tore inimene, maalähedane ja sõbralik – suurepärase huumorimeelega. Ka tehniliselt on ta väga hea näitleja, teeb koostööd kaameraga, erinevalt mõnest teisest staarist.»



Kas Kivilo kavatseb Oscarite jagamisel hääletada oma filmi poolt – on tal ju Ameerika filmiakadeemia liikmena õigus hääletusel osaleda? Ei, vastab ta, ja põhjendab, et ei hääleta üldse, sest pole kõiki nomineeritud filme lihtsalt näinud – ajapuudusel.



Muide, võinuks juhtuda, et Kivilo oleks üles võtnud ka ühe peamise tänavuse parima filmi Oscari kandidaadi, Iraagi sõja filmi «Piinakamber» («The Hurt Locker»). Käis isegi režissöör Kathryn Bigelow’ jutul ära, aga siis ilmus välja Inglismaa rahastaja, ja nagu koostööfilmide puhul ikka, tuli operaatoriks võtta ka selle riigi esindaja.



Küll andis see võimaluse vändata üks teine film, mille üle Kivilo on iseäranis uhke, koguni nii, et nimetab seda üheks oma karjääri tipphetkeks – «Taking Chance» (tõlkes «Saates Chance’i» – TT) on selle spetsiaalselt HBO telekanali jaoks toodetud linateose pealkiri.



Tegu on road movie’ga, mis jäädvustab üksikasjalikult ühe paljudest valusatest teekondadest – see näitab, kuidas kolonelleitnant Michael Strobl eskordib Iraagis langenud 19-aastase USA merejalaväelase Chance Phelpsi kirstu viimase kodukohta.



2009. aasta Sundance’i festivali võistlusprogrammis esilinastunud ja telelinastustel kokku seitse miljonit vaatajat kogunud teose kohta ütleb Kivilo, et see olevat veidi nagu luuletus, mida olnud erakordselt raske vändata.


«Suurt juttu siin ei ole, konflikti ei ole – üks mees ja üks kirst.



Suur osa filmist on üles võetud lennuväljadel, pagasihoiuruumides ja surnukuurides. Me ei tahtnud, et sellest tuleks poliitiline film, mis võtaks seisukohti – eesmärk oli näidata inimkaotuse hinda, seda, kuidas ühe inimese surm mõjutab nii paljusid. Tasakaalu leidmine oli kõige raskem – kuidas mitte minna magusaks.»



Bacon näitleb kirstuga


Kivilo võtab mütsi maha peaosalist kehastava Kevin Baconi ees, põhjendusega: «Ta peab ju kogu filmi jooksul näitlema kirstuga.» Baconi hiigeltööd on ka juba tunnustatud – nii Kuld­gloobuse kui sellesama filminäitlejate gildi auhinnaga, seda telefilmide kategoorias –, nagu ka teost ennast – Ameerika filmirežissööride gildi parima telefilmi režii preemiaga.



Iseäranis tore on aga märkida seda, et tunnustatud on ka meie meest isiklikult – Ameerika filmioperaatorite ühing on nomineerinud parima telefilmi kategoorias oma auhinnale just Kivilo kaameratöö. Ja see on juba väga kõva sõna!

Tagasi üles