Jaan Kross – avatud võimalikkuse kirjanik

Lahtiseid, ilma konkreetse vastuseta küsimusi armastanud Jaan Kross 1973. aastal. Foto: Erakogu

Kirjanik Jaan Kross, kelle 90. sünniaastapäeva Eesti avalikkus täna tähistab, oli pidev teel olija, otsides mõtet sõnade taga ja küsides vastusteta küsimusi

Jaan Krossi monograafiat (2009) alustab Krossi soomendaja Juhani Salokannel ühe luuletuse tsiteerimisega 1969. aastal ilmunud kogust «Vihm teeb toredaid asju». See on väärt siin kordamist:

Kuidas saaks hüpata rongilt maha?

Hüpata maha ja pikali heita

vaiguste karuste põõsaste taha

kust ühegi vagunisaatja poolt

sind ei leita?

Pikali heita

ja näsida niisket ristikuõit ja

silmad kesk tolmavat karukolda

äkitselt olla

see mida muidu iial ei olda

JÄÄJA

ja mitte möödasõitja?

Salokannel peab seda hulljulgeks luuletuseks, sest lisaks liikuvast rongist väljahüppamise eluohtlikkusele olevat selles luuletuses selge vihje noil aastatel veel Nõukogude võimu poolt kiivalt välditavale eestlaste küüditamise teemale ja oludest põgenemise soovile.

Peale julguseproovi leiab Salokannel sellest luuletusest ka Krossi varjamatut mehisust ja seksuaalset jõudu (erootiline kujund niiske ristikuõis ja tolmav karukold).

Nii selles poeetilises olupildis kui ka teistes Krossi autobiograafilistes luuletustes näeb Salokannel Krossi kogu loomingu liikumapanevat jõudu, «elu ja töö keskset hooba», milleks on tahe olla haritud, mida kirjanik laiendab, pidades seda kogu eestlaste rahvusliku eksistentsi tingimuseks. Kindlasti on see nii.

Eestlaste olemistingimused

Krossi kogutud luule (2005) järelsõnas tõlgendab Märt Väljataga tsiteeritud luuletust mitte aga niivõrd poliitilise väljakutse, kuivõrd loomingu pööramisena minevikku: «Luuletaja, kes oli kunagi ülistanud teelasujaid ja kosmosevallutajaid, tahaks nüüd hüpata rongi pealt maha, sest – tsiteerides autori üht teist luuletust – kes kuhu ei lenda ka – hinge maad kannab lennulgi endaga.»

Järgmisel, 1970. aastal debüteeribki Kross kultuuriloolise novelliga «Neli monoloogi Püha Jüri asjus», pälvides selle eest Tuglase novellipreemia. Niisiis võib öelda, et järgmised 30 aastat (Püha Jüri novellist romaanini «Paigallend», 1998) keskendub Kross oma loomingus eestlase olemistingimuste seestvaatele läbi aja- ja kultuuriloo.  See on tema exegi monumentum.

Ent lisaks Salokanneli ja Väljataga täheldatule näib luuletus, mis tähistab kogu titaanliku töö algust, kätkevat endas veel üht üldistamisahvatlust.

Tähelepanelikult lugedes märkame, et tegemist on kahekordse retoorilise küsimusega, mis on suunatud esiteks rongilt mahahüppamisega kaasnevale ja sellele järgnevale seisundimuutusele.

Minu jaoks on kogu Jaan Krossi looming üksainus retooriline küsimus, st õhku heidetud ja avatud vastustega küsimus. Lausekujundina on retooriline küsimus Krossi proosas üsna tavaline. Kross oli väga hea kõnemees, mis peegeldub ka tema jutustamisviisis, mis on täis kiilsõnu ja -lauseid, tagasivõtteid, üleseletamisi ning rõhutamisi.

Kuid mitte seda ei pea ma siin silmas – ehkki vormivõttena see üksnes rõhutab kogu kirjanik Jaan Krossi mõtte- ja tekstiloome alust.

Pean siinkohal hoopis silmas retoorilist küsimust kui küsimust v õ i m a l i k k u s e s t. Niisiis kõnealuse luuletuse kontekstis (kõhklev, otsiv, sooviv, igatsev jne) küsimus: mis tähendab äkitselt olla /  see mida muidu iial ei olda / JÄÄJA / ja mitte möödasõitja?  Mis võimalused sellega avanevad, mis kõrvale jäävad, mis lakkavad olemast, mis on võimaliku valiku moraalne hind? 

Kas see on juhus, mida ise valitakse? Või on juhus see, mis tekib võimaliku ja võimatu kokkumängus? Kas selles valikus – olla jääja (seejuures ülimalt rõhutatult, sest see on trükitud versaalis!) – on tõesti etteantud paratamatus või järelõigustamist vajav pragmaatiline otsustus? 

Kusjuures «jäämises» ei tule siin näha mitte ainult Eestisse jäämist – mis tuleb esile  Krossi mitmes novellis ja on «Paigallennu» põhimotiiv –, vaid ka seda mõttelist ruumi, mis jääb endaks jäämise ja kaasajooksmise, «möödasõitja» vahel.

Võimalikkus dilemma

Need on Krossi kõiki tegelasi ja tema autorikujundit tervikuna saatvad küsimused, millest hargnevad kõhklevad-otsivad-õigustavad arutlused ühelt poolt inimlike nõrkuste ja ahvatluste vahel, teiselt poolt etteantud mänguruumi reeglite ning nende ülemängimisvõimaluste vahel. Arutlused, mis lõpuks suubuvad eestlaste ja Eesti enda võimalikkuse küsimuseni.

Näiteks on Toomas Salumets võimalikkuse dilemmat seletanud järgmiselt: «Kross osaleb ühtse rahvusliku identiteedi loomisel, mis võlgneb oma olemasolu arvukatele võistlevatele identiteetidele ning on nendega püsivalt konfliktis. See pingestatud tasakaal ihade vahel – olla üks rahvas ja olla need paljud inimesed, kes selle rahvana elavad – kõlab jõuliselt läbi tema loomingu.» Ja pitseerib oma arutluse Krossi enda sõnadega: «…kuratlikult raske / on / otsustada, kes keegi tegelikult on.» 

Märt Väljataga on selle kirjeldamiseks kasutanud Milan Kundera sõnu: «Olla väikerahvas tähendab… olla alatasa vaevatud kahtlustest oma õiguse üle olemas olla.»

Ja Jaan Undusk, võttes kokku oma kõne Juhani Salokanneli monograafia puhul, sedastab Krossi suhte Eestiga, mille see raamat selgelt esile toovat: «Eesti on tõesti eriline. Maa, kus säilib igavene koostööprobleem: kellega, kuipalju  ja  milles tohin ma ennast täna jagada? Et ma iseennast ei kaotaks ja maailma ei unustaks.»

Kui ülemal sai väidetud, et Krossi retooriline küsimus on avatud vastustega, siis – läbi nende vastuste otsimise dramaatika – suunab Kross lugejat ometi ühele vastusele, mis on seotud võimalikkuse endaga. Selle mudeliks on «Rakvere romaan», mille võtmekujund seisnes Krossi meelest «väikese olematuks väita püütava linna ja väikese äkki olematuks väita püütava maa – ning mõlema olematuse suhtes kasutatavate argumentide kohati naerma-ajav sarnasus».

Tema, Jaan Kross on selle romaaniga püüdnud «selle olematuks väita püütava linna ja maa» kirjutada võimalikuks. Mis tähendab Krossi loomingust tõusvat moraalset kohustust meie kõigi jaoks: elada iga päev ja iga elu Eesti võimalikkuse nimel.

Mälu ja sõna konverents Soomes

Krossi 90. sünniaastapäeva auks korraldavad Tuglase selts ja Soome Ajaloo Selts homme kella 12–16 Helsingis Teaduste Majas (Tieteiden talo, Kirkkokatu 6) piduliku seminari «Jaan Kross – maestro mälu ja sõna».

Avasõnad lausub Juhani Salokannel, ettekandeid peavad Sirpa Kähkönen, Kaisu Lahikainen, Heikki Rausmaa, Timo Reko, Juhani Salokannel ja Jouko Vanhanen. Seminari juhib Tapio Mäkeläinen. Ettekannete teemad käsitlevad ajaloolise romaani filosoofiat, Krossi arusaamu kunstist, Eesti ajaloo erinevaid etappe Krossi teoste valguses, tema novelli «Toru» tausta, Balthasar Russowi «Liivimaa kroonikat» ning Krossi mälestusi.

Oodata on rohket osavõttu, kuna Tuglase seltsi Jaan Krossi ainelised loengusarjad ja ettekanded on alati läinud täissaalidele. Selts on korraldanud ka populaarseid kultuurireise Krossiga seotud paikadesse.

Üldse on soomlased Eesti kirjamehe Jaan Krossi südamest omaks võtnud – soome keelde on tõlgitud pea kõik tema teosed ning sel kevadel ilmub mitmest raamatust kordustrükke, misläbi saavad näiteks nii «Rakvere romaan» kui ka «Keisri hull» lugejaile taas kättesaadavaks.

Täna ilmub WSOY kirjastuselt ilmub mälestusteraamatu «Kallid kaasteelised» II osa, millega on ühes DVD Märten Krossi filmiga «Söerikastaja». (PM)

Üritused eestis

• Täna pidulik koosviibimine Estonia talveias, kus Ain Kaalepile antakse üle preemia

Homme teemaõhtu

rahvusringhäälingus:

•    12.05 ETV Peeter Simmi dokumentaalfilm «Söerikastaja» (2004). Portreefilm Krossist

•    21.00 ETV 2, Urmas Oti «Carte blanche: Jaan Kross»

•    22.00 ETV 2, mängufilm «Kolme katku vahel»

•    23.30 ETV 2, dokumentaalfilmi «Söerikastaja» kordus

•    00.40 ETV 2, «Idee fixe: Jaan Kross»