Jüri ja Ülo Tuulik: Abruka kaksikud kahepeale 140

Toomas Kall Foto: Pm

Esmaspäeval saavad Abru­ka kaksikud Jüri ja Ülo Tuulik kahe peale 140 aastat vanaks. Sel puhul kirjutas Ülo Tuulik essee­novelli tõest ja sellest, mida selle tõega peale hakata.

ehk Toomas Kalli juhtum

Eesti Vabariigi president andis Toomas Kallile auraha.

Olen pärjatut tundnud lähemasti 70. aastate algupoolest peale, kui istusime kõrvuti tubades ajalehe Sirp ja Vasar toimetuses Tallinnas Pikal tänaval.

Toomas on väärikas, iseseisvalt mõtlev ning – seda ilma kõrgi pretensioonikuseta – ka uhke inimene. Kall on tunnustatumaid eesti humoriste, kuulumata seejuures laadanalju vorpivate ja müüvate agulinaerutajatega ühte gildi – tal ei õnnestu oma tõsidust ja kultuursust maha varjata.

Isiklikus lävimises on Toomas nutikuse ja kiire reageerimise mall, impulsiivselt väljenduva loodusliku andekuse kehastus. Toomas on ka lollakalt töökas.

Ligikaudu 25 aasta jooksul mängisime sageli malet.

Toomas ei taha kaotada.

Keegi ei taha kaotada, aga Kallis on mingi eriline eestlase vintskus, mis kaotuse korral tema sisemist väärikust puudutab ja solvab, ning et ta kasvatus ei lase seda välja paisata, on sisemine varjatud vastuhakk jõuline väljapoole meie aimamise piire.

Ma olen, ilmselt küll peaaegu et samase hingelaadi tõttu, sadistlikult tahtnud talle seda vaimu mahasurumist anda ikka ja uuesti üle elada, üle tunda ja hammaste kiristamisi vastugi saada, sest mängu ta tunneb. Neis emotsioonides on, olgu öeldud, meile väga lähedal Paavo Kivine.

Ühiseil tööaastail kultuurilehes, kust mina lasin jalga järjekordsesti ilmamerele loksuma minnes, pani Toomas Kall tolle aja jäik-töises ja pseudovärvikas Nõukogude olustikus, aatelis-poliitilise moraali ja sotsialistliku eetika üldriikliku kohustuslikkuse juures kirja intervjuu täiesti olematu, väljamõeldud grafomaanist vennikese Kaupo Kännuga, kes pihtis, kuidas ta hea raha eest vorpis valmis üldtuntuks saanud bestsellerid kõige kuulsamatele eesti kirjanikele.

Kaupo Känd ei häbenenud tunnistada, et ta kirjutas Heino Kiigele «Tondi öömaja», Jaan Krossile «Keisri hullu», Enn Vetemaale «Monumendi» ja Juhan Smuulile vallatu raamatu «Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna laulupeol».

Nagu tänapäeva vabas Eestis, nii oli ka totalitaarühiskonna kaane all võrdväärsesti nii andekust kui lihtsameelsust ja Toomas Kall külvas oma soliidses lehes ilmunud kirjatükiga parasjagu segadust.

«Mõtle, et siis ka Juhan selliselt laskis teisel inimesel oma eest töö ära teha,» rääkis etteheitvasti ja kaasatundvasti Kuressaares Juhan Smuuli õele Liisile tema töökaaslane kohaliku lihakombinaadi raamatupidamises, «...mette poleks seda Juhanist uskunud!»

Ja seejärel sosinad ja kokkuvõtvalt:

«Eks tal muidugist see viinaviga hakkas juba nõnda tõsiselt segama...»

Järgnenud arutelus lohutas vaid see, et töökas, kaine ja soliidne Jaan Kross sama mehe teeneid kasutas.

Nüüd siis sai süümetult selle supi kokku keetnud Toomas Kall auraha.

Kõik tunnustatud ja pärjatud kutsuti Kadrioru lossi üleüldisele pidulikule kätteandmisele. Kiivasti jälgiti, et klassivahe selgesti näha oleks, et suuremad saaksid suuremad aumärgid ja väiksemad vennad väiksemad.

Selles ongi auraha ainus mõte, et anda inimesele ametlikuski vormis aru saada, kes ta on ja mis ta väärt on. Kohvi anti kõigile ja kätt suruti kõigil ja vein sünnitas lohutav-pehmendava miraaži, et kõvad kutid on ometigi kõik, sest kes siis ikka lossi päris muidu kutsub.

Ja olgu ka öeldud, et need, keda Toomas Kall «Pehmetes ja karvastes» oli naerutanud ja väntsutanud, said kõvemad ja kõrgemad märgid kui Toomas, kellele anti auraha, millest allapoole inimest loksutada ei sobigi.

Tean kõige selle juures, et Toomas, terane, nagu ta on, ei võtnud asja ülearu tõsiselt, traagiliselt või õnnetult mitte mingil juhul. Aga ta ei oleks Kall, kui tema saatuslik aju ei mõelnuks välja taaskordset tõena pakutavat fakti, mille ta mulle vahendas ning mis ongi kogu käesoleva loo kirjapaneku ainus põhjus.

Kui ma sel aurahade loovutamise hilisõhtul – Tooma s Kalli lemmikajal, aju loova toimimise tipptundidel – helistasin Lasnamäele kolleegi verbaalseks meelespidamiseks ning pärisin, kuidas kogu riiklik tunnustuslavastus välja kukkus, ei olnud mehe hääles ei õnne ega erutust ega uhkust ega üleolekut, ainumasti see kallilik vajadus kõnetajat miskist sõnalisest või mõttelisest libastumisest või lihtsameelsusest ära tabada ning see siis tarblisesti ja mõjuvasti ära võimendada.

Ning siis vahendabki suur müstifitseerija Toomas Kall oma rahulikul, ärritavalt argisel kombel fakti, mis näilisesti täiesti kõrvaline, ebaoluline, kaheldavgi, ja sellisesti kohe unustatavgi võiks olla, kuid just see ongi peibutustoit ja sissesöötmine kalale, keda Kall lihtsameelsasti oma õnge võtab.

Nimelt ütleb Kall, et kui ta aumärgi president Arnold Rüütli käest kätte sai ning presidendile tarblises tänus ja viisakuses kummardas ja seejärel palge ülejäänud pärjatute, sisuliselt siis kogu lossisaali poole pööras, hetkeks seisatas, täiesti sirge seljaga, aga nõksu võrra langetatud peaga meelespeetute ja austatute ette, siis sellel hetkel noogutas talle esimeses reas istuv ja kõige kõrgema aumärgi kõige esimesena kätte saanud kõige kõrgem külaline – Poola legendaarne ekspresident Lech Walesa.

Ja see on nüüd jällegi näide Ajaloolise Tõe suhtelisusest ning täielikult vaid ühe inimese mälule või väljamõtlemisele toetumisest, sellest abistavast umb- ja ummiktundest, mis tabab kõiki, mindki, märkamatut aja ausat tõe otsijat, keda huvitab tõe ainsus, kaheldamatus, üheselt ühekordsus.

Mul ei ole vähimatki kahtlust selle instinktiivse liigutuse võimalikkuses, millega poolakas puhtmehelikust solidaarsusest võis kviteerida saali ees hetkeks seisatanud eestlase tõsist, tarka ja mehist nägu vaadates, aimamata selle taga humoristi, krutskimeest, tõe ja tegelikkuse teadlikku segiajajat.

Ma sättisin siis mõttes ja trotslikult iseend Toomas Kalli asemel seisma piduliku lossisaali ette, kus Lech Walesa istus esimeses reas, Maarjamaa risti luksuskarp käes. Sest mina nimelt, erinevalt Kallist, olen sattunud Gdanski mitut puhku ning n-ö teoreetilis-moraalse õiguse seisukohast sobinuks Lech Walesa noogutus just nimelt minule, aga mitte Kallile.

Meid viidi Sõrvest oktoobrikuu viimastel päevadel 1944 sõja jalust sõjahävingus Saksamaale üle Ventspilsi ja Gdanski, nii et minu aju ja mälu allsopis hämub mingi suure sadama lao- või ümberlaadimiskuur, lõhkeaine ühes otsas ja sõrulased oma nodiga teises, kõik tolmune, kõle, külm ja võõras.

Ma tulin Gdanski tagasi mõni nädal enne seda, kui punaste lippude all «Internatsionaali» laulvatele, väikese palga ja nälja vastu rahuliku marsiga Poola kommunistliku partei Gdanski linnakomitee poole astuvaile Vladimir Lenini nimelise Gdanski laevatehase töölistele kuulipilduja tuli peale tõmmati. Mõni nädal enne seda tapmist südapäeval küsisin Dlugi Targi kohvikus piiritust tempivalt poolakalt, miks nad sedavõrd intensiivsesti napsutavad, ning sain vastuseks: «Loomulikult mitte heast elust!»

1980. aasta augustis aga põgenesime Gotlandi saare juurest pealevajuva varasügisese orkaani eest Gdanski varjulisse sadamaakvatooriumi. Kui meri märatses, kirjutati linnas alla Solidaarsuse sünnidokumendid.

Atlandi ookeani kaugetes püügirajoonides olen mitut puhku tunnistanud Poolas ehitatud laevade mere- ja töökindlust.

Teoreetiliselt võinuksime me Lech Walesaga kohtuda mitmelgi korral, ja olnuks mina Kadrioru lossis Toomas Kalli asemel kätte saamas oma alamastme aumärki, võinuks Lech Walesa kõrval istuv eestlasest tõlk talle öelda, et see kõhn, targa näoga ja sümpaatne eestlane on seotud Poolaga. Walesa ei jätnuks mulle noogutamata.

Toomas Kalli lause puhul pahandabki mind kõige rohkem see, et Lech Walesal polnud ühest küljest vähimatki põhjust talle noogutada, aga teisalt taas miski ei võinud seda ka takistada ja välistada, kui kuulus poolakas kas automaatselt või kogemata selle liigutuse tegi. Seetõttu vähemasti küsitagu: mida õigupoolest on Walesal noogutada Kallile?

Aga veel enam, nagu te arvata võite, pahandas mind see, et Kall oli mind puhtalt vahele võtnud, mis pani mind hirmu ja ebamugavusega mõtlema, kui hästi ta mind tundis, läbi nägi, kui turvamatult kaitsetu oli minu rikas ja oma meelest hästi varjatud süvim hingeelu, millele ligipääs Kallile vähimatki vaeva ei sünnitanud.

Selle nipi saatanlikkus oma näilise lihtsuse juures, selle võõrasse hingeellu sissemurdmise ja sissetungimise eksimatu professionaalsus jäi mulle samas tunnistama ja lohutama, et maletajana oli Kalli analüütiline mõistus mind eksimatult fikseerinud ohtlikult tugeva vastasena, kellele ei minda tegema karjapoissi. Lugupidamine, aga ikkagi ärategemine, see ongi kõige valusam.

Toomas muidugi – läbinägelik ja terane, nagu ta on – teab eksimatult, et meievaheline ärakompamine ja ülekavaldamine ei lõpe selle loo viimase lausega. Partii kestab, ja mina olen käigul.

ehk Jüri Tuuliku juhtum

Kümneid kordi erinevail aastakümneil ja eri paigus olen meie ühistel kohtumistel lugejatega kuulnud vend Jüri vastust küsimusele, millal ja kuidas sündis lõplik ja muutumatu otsus saada kirjanikuks.

Versioon, mida vend nüüdseks jäärapäisesti läbi nõnda pika ajalahmaka kuulajatele-pärijatele tõe pähe ära rääkinud, on tema meelest olnud nii «pealeminev» ja meeldejääv, et ta seda hapra aluspõhjaga legendi ka juba ise uskuma hakanud, mis jätabki ta ilma analüütilisest meeldetuletamisvõimest päristõe fikseerimiseks. Jüri tiražeeritav versioon on alljärgnev.

1958. aasta sügisel, Tartu Riikliku Ülikooli esimese kursuse tudengitena tellisime Tartu raudteejaama puumajapostkontorist ajalehte Edasi (nüüdse Postimehe eelkäijat) oma emale ja õele Abruka saarele. Kviitungit vormistav neiu kirjutas paberile suurte ja selgete trükitähtedega «ABRUKA SAAR» ning ütles siis Jürile:

«Perekonnanimi on teil eestipärane, aga eesnimi väga haruldane!»

«Ma sulle veel näitan haruldast eesnime!» olevat minu andekas vend selle peale oma kiiresti reageerivas ja lahtises peas ära sõnastanud kihvatava reageeringu ning samal hetkel Tartu raudtee puumajapostkontori leti ees lubanud saada kirjanikuks, et kõigile meelde ja mällu söövitada, mis paik on Abruka saar.

Lugu, tõepoolest küll juhtunud, on põhjendusena just sedavõrd liiga ilus, et mitte olla päristõde.

Vennana mäletan ju turvalis-täpsesti, et veel päris pitkasti elas eesti filoloogist tudengis Jüri Tuulikus kahetsus, et ta mitte bioloogiat ei hakanud õppima, täpsemini öeldes ornitoloogiat, mille vastu on temas säilinud üks amatöörtasemel püsihuvi läbi kogu elu ja loomingu, päädides meeldejäävalt romaaniga «Vares» 1958. aasta sügisel, mil meie fikseeriv-talletavatesse ajudesse oli kapseldunud ülekohtusesti mahukas hulk sotsialistliku realismi kirjandust, mida algkoolipoistest peale olime lugenud Abruka raamatukogus, mis paiknes meie oma kodus; ise veel lapseohtu, käisime me ringi kui Stalini preemiaga pärjatud keskpäraste või pärishalbade vene nõukogude kirjanike loomingu elavad entsüklopeediad, teabega, mis meile toona tundus lugemus, teadmine ja tarkus, mis aga ennekõike osutus ebavajalikuks, tühjaks ja väsitavaks propagandistlikuks müraks.

Nõnda me seisimegi, kaks lugenud, aga harimatut provintsipoissi sääl postkontori kassaluugi ees Tartus 1958. aasta sügisel, Hruštšovi sula aja noorukid, lahtiste peadega, aga aimuseta nii paljude asjade suhtes – meil oli vaja esmalt lapseeast välja astuda, sest meil polnud veel kummalgi tõsiselt võetavat aimu, mis tähendab kirjandus, kirjanikuelu, kirjanikutöö, rahvusintelligentsi vastutusest rääkimata.

Ma olen oma mälus fikseerinud ühe teise hommiku vend Jüri elus – mõni aasta pärast ülikooli lõpetamist, Moskva kohvikus Tallinnas Võidu väljakul, kus me parandasime päid eelmise läbi-õhtu-istumisest ja ülerinna-tõstmisest koos minu Atlandi-reiside laevaohvitseridest kaaslastega.

Oli aprillikuu lõpp. Kevad. Taevas oli kõrge ja jahe. Jää oli läinud, põllud tahenenud külvitöödeks. Miski murdus ja tahtis endale leida väljapääsu inimese seest toonaste pikkade lumekuude ümbersaamisel.

Brežnev oli võimul.

Vend Jüri luges Noorte Hääle juhtkirja, oma aja teksti, mida ta diagonaalis oli lugenud sajuti, mõnikord lehemehena, kes ise selliseid tekste «valmis vorpinud». Ta oli ära harjunud, leppinud kui möödapääsmatusega selle teksti standardsuse, kordumisega, sisutühjuse ja lollusega, nahksuse ja kroonulikkusega, ta teadis väga täpselt, et muud pole sealt oodatagi, aga sel hommikul, kevadel ja aprillis ja nende kosutavalt tervete, mehiste ja kasvatatud laevaohvitseride juuresolekul, tundis ta äkki, kuidas see tekst puudutas teda isiklikult ja solvavalt. See tekst häiris ja torkas ja madaldas teda sellele vaatamata, et pea oli juba parandatud, veri käis ringi ning noor ja tugev organism eitas juba eelmise hilisõhtu liigategemisi.

Ta luges torisevalt ja tänitavalt ja parastavalt meile seda juhtkirja jupiti, pannes nii teksti kui kommentaare tervenisti või osati saare murdesse, surudes püha-parteilikku Brežnevi aja teksti lähemale rahvalikule ja loomulikule kõnepruugile.

«Kommud kutsuvad meitid jälle põllale ja metsa ja mere pääle ja treipingi taha ja kraana kabiini ja müüri laduma, ikka uiesti Karla Marxi ja Volli Lenini vanu ütlemisi pruukides, nagut vaid meitele lööktöö õhina  käde annaks, et veel enne maipühi suure ulga puid maha vataks, keik võrgud vette laseks, kuigid kala äi liigu, sõnniku veaks ning viljatera veel soenemata mullale laiali pilluks, sest norm peab täidetud olema, justkut normaalne inimene ilma parteita ei teaks, mis asjad tuleb ära teha juba talvel ja millega kevadel veel kannatada veib, ja nagut teaks linnakommu midagist maamehe oskamistest.

Marx ja Lenin äi tõstand kunagid oma jalga lumpeni või proletariaadi juure, Lenin äi leidand vabrikute väravaid vägevate vilede undamise päälegi, sest aeg kulus juhtkirjade kirjutamise ja vastaliste mustamise peale, aga kui võimu ja valla käde sai, siis tuli ju tulistvalu akata vaenama, represseerima, vangi panema, maalt välja saatma või maha laskma.

Ja vaada, täna ja kohe peaks keige sellega pihta akkama, mes nad ede kirjutavad. Praegu oo kolmapäeva omik kellu kümne paigu, aga kolmapäeviti Abruka postipaat ei käi ning neljapäeval saab ajalehe käde alles õhtal. Kaks päeva jumala raisus! Aga veelgid ullem on see, et nad ka neljapäe õhta jätavad juhtkirja lugemata. Nad pole seda kunagid lugenud! Saare Sass ja Kuke Aali äi loe juhtkirja. Miks peaks inime taluma lolli juttu?»

«Aitab küll, mehed, nii see asi edasi ei lähe!» ütles Jüri Tuulik meile aprillihommikul kohvik Moskvas nädal aega enne Brežnevi aja maipühi.

Ta ütles isegi sellisesti: «Rahvas, kes sellist keelt kirjutab ja räägib, läheb aegamisi ogaraks, sest ta ei saa välja ütelda, mis tal hinge peal.»

Mul ei ole läbi kogu hilisema elu mitte ainumatki teist kogemust kuulda oma venna suust sedavõrd selgesti poliitilist ja riigivastast teksti. Vend teavitab mind aeg-ajalt ühest teisest Ajaloolise Tõe vaieldamatust faktis – olnud Eesti Kirjanike Liidu liige tervenisti 38 aasta jooksul, ei ole ta repliigikski sõna võtnud mitte ühel liidu üldkoosolekul. Mitte ühel! Ta ei räägi kusagil ega kunagi ametlikult või ametlikus keeles. Ta teab emakeele enima ja süvima toimimise ainuvõimalikku vormi, ruumi ja aega.

Mõni päev enne maipühi oli ta toona juba kodus Abrukal.

Ta on öelnud lahti oma töökohast ajalehe Noorte Hääl toimetuses Tallinnas. Mets on esimeses rohelises hiirekõrvus. Taevas on sinine ja kõrge. Kajakad saadavad kisava laamana täislastis räimepaati. Lõhnab kala, tõrva, sõnniku ja kuivava maa järele. Meie koduköögis küsib vend Jüri emalt: «Kas sa annad mulle ühe aasta süüa?»

«Olen ma sind kunagi söömata jätnud?»

«Ma hakkan kirjanikuks,» ütleb Jüri kodukatuse all ning see otsus jääb vastupidavaks ajas ning loometulemustes sellisesti, et tänasel päeval ei peeta Abrukat enam meesterahva haruldaseks eesnimeks.

ehk Olaf Uti juhtum

7. oktoobri pealelõunal – kui soovite ligilähedastki täpsust, siis paarkümmend minutit enne nelja, just tollel piirimail, kus sügisene päev oma lühikest valgust hämaruse eest veel hoida suudab, – tõusime koos Kalle Kurega uuendatud Vabaduse väljaku uuendatud tunnelist mööda kaldpinda üles, nii et meie ette vasakule jäi ilmetu ja hingetu Vabadussõja monument, ükskõikne oma matemaatilises kandilisuses, ja paremale Jaani kirik, seegi pühakojana  ning ehitisena hingeminemisest imelikul kombel ilmajäetud.

Me tulime Kaarli kirikust matusetalituselt, kus panime piiskop Einar Soone rahulike ja soliidsete sõnade saatel hüvastijätulilled kolleegi sargale, kes oli olnud meie mõlema ametivend, kolleeg, aga ülemuski ning suisa kõrge ülemuski ja seetõttu toonaste aastate üldkohustusliku enesestmõistetavusega ka kommunistliku partei liige.

Ka Kalle oli olnud noil aastail ülemus, väiksem kui lahkunu, aga ikkagi ajakirja Looming peatoimetaja, noorim läbi aegade, ning polnud mõeldav, et Anton Vaarandi ja Paul Kuusbergi toolile võinuks istuda mees ilma parteipiletita.

Ja kui me siis kolleeg Kallega tõuseme mööda kaldpinda Vabaduse väljaku jalakäimistasandile, näen ma enda ees meest, kes toona oli veelgi kõrgem ülemus kui lahkunu ja Kalle Kurg. Loogilisesti tuleb temagi Kaarli kirikust ja selle loogikaga sõnastan Kallele:

«Näe, Olaf Utt läheb eespool!»

Ma ütlen seda kindla veendumusega seetõttu, et oma aastate kohta sirge rühiga mees hoiab pead viltu, mis pole mingi füüsiline puue, vaid ainumasti iseloomulik individuaalne harjumus, sellisesti püsivalt tüüpiline temale.

«Utt läheb, pea viltu,» ütlen mina. Seljataga küll, aga mitte mingil juhul tänitavalt ega parastavalt või vähendavalt. Ainumasti fikseerivalt.

Nüüd vaatab Kallegi läbi oma paksude prilliklaaside ettepoole ning sõnastab minust täpsema, parema, asjatundlikuma ja õigema meelespidamise:

«See ei ole Utt. Utt hoiab pead viltu teisele poole.»

Ma näen sel hetkel väga selgelt, et eespool astuv mees on Olaf Utt, pikaaegne EKP Keskkomitee kultuuriosakonna juhataja, rangi poolest siis kõrgem veelgi kui Eesti NSV minister, samas aga lugenud-käinud kultuuriinimene, maleföderatsiooni esimees, bridžipartner koduõdususeks, hea mäluga ning ergu ja kiire huumoritajumisega, mis otsekui eitas ja mahendas kõrgparteilisusega sageli kaasnevat nahksust ja ofitsioosi.

Aga kuidas on võimalik, et eksib Kalle, küsin endalt, sest temal on olnud Olaf Utiga otsene parteiline alluvus ja nad on koos arutanud või koos saladuses hoidnud parteilisi või parteilise ilmavaatega seotud asju, mistõttu oleks suisa andestamatu, kui alluv ülemuse pelk-väliseidki tunnuseid valesti meelde jätnud.

Sel formaalse kõhkluse hetkel pöördun mina oma käimises vasakule, aga Kalle paremale, kus ees, tuules ja vihmas, astub, pea viltu, sirge seljaga mees, keda mina tean olevat Olaf Utt, aga Kalle Kurg temale omase vaidlustatamatu resoluutsusega ei kiirusta identifitseerimisega.

Madalast ja külmast sügistaevast hämustub lörtsist vihma, kui ma seejärel näen Kalle Kurge seal umbes viiskümmend sammu minust paremal jõudvat eeskäiva meesterahvani ja ma näen neid seejärel kätlevat, nägudel vastastikune äratundmine, ja seejärel astuvad nad edasi koos ja kõrvu. Kallel on tumeda, soliidse ja esindusliku mantli krae üles tõstetud, Olaf Utt hoiab pead viltu, tuul tuhistab lörtsi üle Vabaduse väljaku, kaks meest astuvad Jaani kirikust edasi ja kaugemale.

Ainumasti Ajaloolise Tõe huvides tulebki nüüd välja selgitada, kas Kalle Kurg eksis oma mälus ja parteilises alluvuses ning millest – eksimuse korral – selline asi juhtuda võis.

Sest mis puudutab minevikku, meie kõigi seljas ja hinges tassitavat taaka, siis võib ette tulla unustamist, halba mälu või tahtlikku või tahtmatut valetamist kellegi maine säästmiseks või miskite alibite sünnitamiseks. Minevikku, mis oli geopoliitilise paratamatusena parteiline ja kommunistlik, tahavad ühed teha vähem parteiliseks ja vähem kommunistlikuks – ah, kõik oli mäng! –, teised aga põlastusväärselt totaalpunaseks.

Sellele foonile me ometigi praegu ei lasku ega toetu, vaid meie ainumas siht on vaidlustamatult selgeks saada, kummale poole ikkagi Olaf Utt pead viltu hoidis – ainult seda ning absoluutselt mitte midagi muud üritagem selgeks saada ilma poliitiliste spekulatsioonideta või muu madala arveteklaarimisega.

Mina olen tundnud Olaf Utti nõnda pikalt ja tarblises vastastikuses respektis, et n-ö viimases hädas polnud üleüldse välistatud võimalus temale koju Männikule helistada ja ütelda, et vabandage tõepoolest sügavasti, ning ainumasti meie vahele jääb see pärimine, aga tõde on ikkagist see viimane instants, milleni aus inimene püüdlema peab, ja inimese tööarmastus võib oma kõigekatvuses ja nõudlikkuses suisa pelga formaalse koomilisuseni jõuda, kui Nõukogude ajal Loomingu peatoimetaja olnud Kalle Kurg ja Nõukogude ajal Eesti Kirjanike Liidu sekretär olnud Ülo Tuulik tahavad jõuda Nõukogude ajal EKP Keskkomitee osakonnajuhatajaks olnud Olaf Uti isiklike füüsiliste parameetrite täpse fikseerimiseni.

Aga te teate, et kaine peaga ei käitu mina kunagi selliselt. Ja kaine olen ma olnud viimased 25 aastat.

Minul on tegelikult täiesti ükskõik, kummale poole Olaf Utt pead viltu hoidis, sest sellest ei johtu minu hinnanguline arusaam tema kui kultuuriinimese poliitilis-ühiskondlikust rollist, aga ma tahtnuksin kuidagi vastu astuda Kalle Kurele selles oma isiklikus püsivas arusaamas, et inimene pole ei ideoloogiliselt ega füüsiliseltki mingi jäigasti püsiv monument, st et Olaf Utt on ikkagist Olaf Utt ka siis, kui Kalle Kurg seda pelgasti väliste tunnuste järgi eitab.

Ja ma tunnistan endale siis järjekordsesti ja uuesti, et inimene pole ainumasti geofüüsiliste olude produkt, vaid eetiline, ajaloolistes ja geograafilistes ilmastikuoludes toimiv subjekt, kellel on õigus mitte ainult oma poliitilisele, vaid ka kurjast sügisilmast johtuvale ihulisele säästmisele ja kaitsmisele.

Ja ma ei teegi selle mõtte sunnil ja ajel midagi muud, kui otsin üles 7. oktoobri südapäeva ametliku ilmateate.

Eesti meteoroloogiateenistus teavitab sellisesti:

«Meie merealadel võib lõuna-, hiljem edelatuule keskmine kiirus ulatuda 18–20 m/s, tuuleiilid on mõnevõrra ägedamad. Kuna hommikul hakkab ka vihma kallama, siis pole ime, kui vihmamärjad oksad või ka mõned puud tuuleiilidega murduvad.»

Ja siis ütlengi ma endale rannakülas tuulte keskel kasvanuna, et milleks oli vaja spekuleerida parteilise solidaarsuse täpsuskuulekusega, alluva tähelepanuga ülemuse füüsilise konditsiooni suhtes, kui säält kaldpinnalt üles tulla, kus vasakule jääb Vabadussõja monument ja paremale Jaani kirik ja mõnekümne sammu peal otse ees astus tumedas sügismantlis ja hallis sonimütsis mees, pea viltu logedas tuulises sügisilmas, kus inimese esmase ja kõige enesestmõistetavam instinkt on kallutatud, selliselt, et tuul salli ja krae vahele sisse ei puhuks.

Ma lähen selle tõega uuesti üles astuma Vabaduse väljaku tunnelist jalakäimise tasandile, mul pole käes ega taskus kompassi, sest ilmakaari jagan ma täpsemini ja paremini kui kogu aeg õgvenduvaid või suisa muutuvaidki praegus-Eesti poliitiliste parteide spektreid ja vektoreid – kuidas just parajasti tarvis on! –, ja ma astun täpselt samas suunas nagu Olaf Utt 7. oktoobril 2009 kell 15.50 ja ma tean, kust uhtub vinge, niiske, külm ja vastik edelatuul, ja ma panen oma targa pea viltu sedasi, et müts, sall ja ülestõstetud krae mind kõige turvalisemalt kaitseksid.

Selliselt positsioneerituna seisan ma segiajavalt sarnasena Olaf Utiga, kui Kalle Kurg mulle ütles, et eesastuv mees Olaf Utt ei olegi, aga ma olin kui kohtumeditsiinilise ekspertiisiga nüüdsama endale tõestanud, et vaid praktika on tõe alus. Tõde tuleb kontrollida ikka ja uuesti, sest tõde on suurem parteilisest alluvusest ja pimeuskumisest, et miski on püsiv lõputumasti ja igavesti.

Tekst kanti ette 17. veebruaril Kirjanike maja musta laega saalis, Ülo ja Jüri Tuuliku 70.sünnipäeva tähistamisel.