Mesikäpast grisli ehk Berlinale Kuldkaru 2010

Grigori Dobrõgin filmis «Kuidas ma selle suve veetsin» (Kak ja provjo etim letom), mis tõi talle koos partneri Sergei Puskepalisega parima meesnäitleja Hõbekaru. Lisaks viis see linateos Saksamaalt koju Hõbekaru parima operaatoritöö (Pavel Kostomarov) eest. Foto: Kaader filmist

Tänavuse Berlinale žürii tööd juhtis Werner Herzog, legendaarse saksa uue filmi üks juhtfiguure. Kes on teinud üksiti filmi hiidkarust grislist. Millele kenasti viitas ka Aleksei Popogrebski operaator Pavel Kostomarovi Hõbekaru vastu võttes. Nii et Herzog oli igati õige mees, kes karude hingeelu tundes tänavust Berlinale Kuldkarude jagamist juhtima passis.

Türgi lavastaja Semih Kaplanoğlu (sünd 1963) pole filmiavalikkusele just suisa tundmatu nimi. Teda on linastatud Berlinale Foorumi kavas 2004, tema «Muna» oli Cannes’i Quinzaine des Réalisateurs kavas 2007, «Piim» kuulus aga Veneetsia võistlusprogrammi 2008. Ent mitte ka ülearu teada.

Kuldkaru tasemel tunnustuse mesimagusat maitset pole Kaplanoğlu seni kogenud. Ka siin osati muide näha seost filmi pealkirja ning mesikäppade lemmiktoiduse vahel.

«Mesi» on kuueaastase Yusufi maailmast. Elab ta oma ema-isaga suurte metsade keskel. Yusufi isa on mesinik. Sealsed mesilased pesitsevad kõrgel puude otsas. Mee korjamiseks peab Yusufi isa köie abil kõrgele üles puu otsa ronima.

See ei nõua üksnes osavust, vaid on ohtlikki: oks, millele köis on heidetud, võib ju teinekord murduda…

Kuldmesi & hõbejääkaru

«Mesi» on film lapsepõlvest. «Mesi» on ühtlasi osa režissöör Yusufi triloogiast, mille eelmine osa «Piim» kujutas poeedikalduvustega Yusufi tudengiealisena, varaseim «Muna» aga keskealist Yusufi. Nii on lavastaja ajas ja karakteris tagasi läinud. Inimese lätete ja juurte juurde. «Mee» lapsepõlvemaailma, kodu ja salapärase müstilis-maagilise metsa kujutus on meeldejäävalt sugestiivne.

Filmikunsti põhielemendiks on Kaplanoğlu sarnaselt Tarkovskiga nimetanud aega. Lisaks Kuldkarule pälvis «Mesi» ka oikumeenilise žürii auhinna.

Kogu festivali esimese poole juhtis kriitikute edetabelit rumeenia film «Kui ma vilistada tahan, ma vilistan». Teises pooles asus aga liidripositsioonile Aleksei Popogrebski «Kuidas ma selle suve veetsin», mis kokkuvõttes pälvis nii parima meesnäitleja kui operaatoritöö auhinna.

Kaks meest. Kaugel polaarjoone taga Tšukotkal. Ülejäänud maailmast ära lõigatud. Võimalikeks «seltsilisteks» üksnes jääkarud. Ja pinged, mis sellises olukorras meeste vahel on kerged tekkima. Pinged, mis omakorda annavad filmile dramaturgilise pingestatuse. Lihtsalt, ilma kõikvõimalike eriefektideta.

Magusavõitu landschaft’ide taustal võis polaarjoonetagune karm askees tõesti muljet avaldada. Muide, operaator Pavel Kosmatov on üles võtnud ka dokfilme. Tšukotkal töötati uue põlvkonna RED digikaameraga.

Näitlejatest. Sergei Puskepalisega mängis Popogrebski eelmises filmis «Lihtsad asjad», tema poega võis aga näha juba «Koktebeli» väikemehena. Gri­gori Dobrõginile oli see esimene filmiroll.

Nii on mõistetav tema erutus Hõbekaru vastu võttes, kui ta kõiki tänades ei unustanud Berlinale Palasti lavalt ka vanaema meeles pidada. Mis publiku veel eriti aplodeerima pani.
Teistest auhindadest. Rumeenia «Kui ma vilistada tahan, ma vilistan» oli jutuks juba varem (Postimees 17.01). Võiks ju spekuleerida, et kui Polanski poleks koduarestis, kas ka siis oleks «Variautor» parima režii auhinna saanud. Iseasi, kas režiiauhind ei võiks ega peaks esile tõstma ja väärtustama filmi kunstilise lahenduse originaalsust, omanäolisust ning värskust.

Kunagi kinematograafia alg­aegadel, mil filmilint oli kergesti süttiv ja kui kinodes juhtusidki tulekahjud, ei käinud film ja tikud küll kuidagi kokku. Nüüd aga, miks mitte.

Tikuvabrik filmiturul

Filmituru rikkalikest valikutest olen tegelikult suuremat huvi tundnud pigem paari-kolme firma pakutavate filmide vastu. Need on olnud Celluloid Dreams (parima stsenaariumi auhinna pälvinud hiina võistlusfilm «Eraldi koos», samas olnuks Lisa Lu ilmselt ka parima naisnäitleja Hõbekaru vääriline). Või Fortissimo Films (mitmete Jim Jarmuschi ja Wong Kar Wai filmide levitaja).

Tänavusel Berlinalel äratas aga ilmselt tähelepanu The Match Factory tervelt viie konkursifilmiga. Teiste seas ka võidufilm «Mesi». Mõeldes kompanii nimele, on  The Match Factory valikus ootuspäraselt ka Aki Kaurismäki filmid, kannab ju üks Kaurismäki töödest pealkirja «The Match Factory Girl».

60. BERLINALE AUHINNAD
•    Parima filmi Kuldkaru: «Mesi» («Bal», lavastaja Semih Kaplanoğlu)
•    Žürii suur auhind Hõbekaru: «Kui ma vilistada tahan, ma vilistan» ­
(«Eu cănd vreau să fluier, fluier», lav Florin Şerban)
•    Parima režii Hõbekaru: Roman Polanski («Variautor»)
•    Parima naisnäitleja Hõbekaru: Shinobu Terajima («Tõuk»)
•    Parima meesnäitleja Hõbekaru: Grigori Dobrõgin ja Sergei Puskepalis ex aequo («Kuidas ma selle suve veetsin»)
•    Operaatoritöö silmapaistva kunstilise tulemuse Hõbekaru: Pavel Kostomarov («Kuidas ma selle suve veetsin»)
•    Parima käsikirja Hõbekaru: Wang Quan’an ja Na Jin («Eraldi koos»)
•    Filmikunsti uusi perspektiive avav Alfred Baueri auhind: «Kui ma vilistada tahan, ma vilistan»
•    Oikumeenilise žürii auhind: «Mesi»
•    FIPRESCI auhind: «Perekond» (lav Pernille Fischer Christensen)