Üheksakordne vanaisa Heinz Valk valutab südant homse pärast

Kogu pere koos: lugege üle ja veendute, et Heinz Valgul on kolm last ja üheksa lastelast! Foto: Mihkel Maripuu

See rõõm ja rahulolu, mille annavad jõulise hääle ja sirge rühiga kunstnik-poliitikule lapsed ja lapselapsed, saab tema hinnangul kestma jääda vaid – oh ketserlust! – Euroopa Ühendriikides.

Heinz Valgust, mullusest aasta isast ja Eesti taasiseseisvumisele kaasa aidanud kunstnikust, teaks kõik justkui kõike – aga kas ikka teate? Näiteks kust on pärit tema kõlav ja jõuline hääl?

«Isapoolsel isal oli samasugune hääl,» avaldab Valk. Ja avab ühe saladuse: «Ma ei ole teda näinud. Ta suri parimas meheeas kopsupõletikku: jäi Rakvere laadalt tulles vintis peaga reel magama, kaotas mütsi ja oligi kõik. Mees oli nagu härg, aga selle tõve vastu tsaariajal ei saanud.»

Aga kust tuleb tema tikksirge rüht, ja seda vaatamata 73 eluaastale?

«Noorpõlves sai sporti tehtud,» lausub ta. «Suusatamises olin Nõukogude ajal isegi järgumees. Talvel sõitsid kõik külalapsed suuskadega läbi suure raba. Maal oli kooli 6 km, edasi-tagasi 12, ja see tehti pikemaks – ega siis otse koju tuldud, ikka otsiti mõni mätas.

Tegin aastakümneid igal hommikul metsajooksu. Alustasin üliõpilasena 1950. aastatel ja lõpetasin alles siis, kui olin 65. Tundsin, et puusaliiges andis märku. Tuttav tohter ütles, et aitab küll, minu aastanumbriga ei maksa üle pingutada, parem käi nii palju kui võimalik jala. Seda ma ka teen. Hea enesetunde pärast.»

Alustame lastevaesel ajal sellest: tahtsite noorena viit last, saite kolm. Kust selline julge tahtmine?

Mu isa ja ema olid mõlemad paljulapselisest perest: isa üheksa- ja ema viielapselisest. Mu esimene abikaasa, hiidlane Mall, oli samuti suurest perest. Tema talus elas kaks venda oma naise ja lastega, lisaks vanaisa-vanaema ja vanatädid, nii et laua taha istus pea 20 inimest. Mu abikaasal oli ka selline soov, et meil peab olema palju lapsi.

Kuid me abielu algus oli niisugune, et väga suurt laste hulka ei julgenud ennustada. Elasin poissmehena 5,6-ruutmeetrises toas ja sinna pusisin ka naise. Oleksime sealsamas hakanud ka last kasvatama, aga mu tädil oli eestiaegne korter.

See oli jaotatud ühiskorteriteks, tuba perekonna peale, kusjuures tädil oli kunagise omaniku õigusega kõige suurem, 28-ruutmeetrine. Tädil olid Siberis käimise tõttu parimad aastad luhta läinud, nii et ta jäi vanatüdrukuks. Tal läks süda haledaks ja nii me vahetasime toad ära. Kolisin abikaasa ja esimese lapsega sinna. Läks aastat viis, kui sain kunstnike liidult omaette korteri Mustamäele.

Kuhu lastesoov takerdus?

Abikaasa haiguse taha. Mu naise isa oli aktiivne ühiskonnategelane, keda Nõukogude võimul polnud vaja. Ta saadeti Siberisse. Tema naine jäi kasvatama kolme last, sealhulgas minu tulevast abikaasat.

Kui tuli kolhooside värk, siis kas 1950 või 1951 sügisel oli kohutav uputus: vili jäi koristamata, seda lõigati vikatitega alles novembris, kui põllud jäätusid. Kolhooside viletsus oli üüratu ja see tabas ka minu tulevase abikaasa perekonda.

Tema ema oli kooliõpetaja, palk oli tühine, talu oli ära võetud, aga kõik kolm last õppisid tal Tallinnas. Iga kopikat veeretati sõrmede vahel nii palju kui vähegi andis. Mu tulevane abikaasa sai poolnäljas olemisest tuberkuloosi. See lapiti küll sanatooriumides ära, aga mingi jälg jäi. Lõppeski see asi vähiga kopsudes.

Saime läbi suure häda veel teise lapse, kuigi arstid ei soovitanud, sest abikaasa tervislik seisund oli kehva. Viimased kolm-neli raseduskuud oli ta pidevalt haiglas arstide kontrolli all, kuna lisaks olid tal neerud läbi: üks lõigati tervenisti ära ja teine pooleldi. Kolm aastat pärast seda oli tal minek. Minu unistus viiest lapsest jäi sinnapaika.

Kui ma viis aastat pärast tema surma abiellusin Marikaga, sain kenasti veel ühe lapse. Aga siis hakkasid mul aastad juba 50 lähedale tiksuma ja pidin jaheda mõistusega kalkuleerima, kuidas suudan oma lapsed koolitada, kui olen juba pensionil.

Ei tahtnud riskida. Ise oleksin vaesust ja tühja kõhtu kannatanud küll, aga ma ei tahtnud, et mu lapsed seda kannataksid selle nimel, et ma tahan viit last saada. Nii tuligi kolmega piirduda.

Mis trikiga olete suutnud kõik kolm last tublilt üles kasvatada, nii et kõik on kõrgkooli lõpetanud ja kõigil on oma pere?

Üks asi on see, kuidas minu ema mind kasvatas. Mind pandi juba viieaastaselt kodus tööle: pidin põrandat pühkima, seale kartulit keetma, kanu söötma. See oli päris suur pingutus, aga veel hullem oli kohustus: kuulsin küll, kuidas naabertalu poisid palli mütsutasid, aga mis oli kästud, see tuli ära teha. Tegingi.

Riburada mööda, kuidas kont kõvemaks kasvas, tuli minna tõsisemate tööde kallale: puude saagimine ja lõhkumine, heina niitmine. Sealt jäi teadmine, et kui midagi on vaja teha, tuleb see ilma virinata ära teha, sest teisiti lihtsalt ei saa. Kui oled koolipoisina sellise teadmise omaks võtnud, siis see jääbki.

Niimoodi kasvatasin oma mõlema abikaasaga ka lapsi. Neile sai antud piisavalt kohustusi. Kui lapsele maast madalast sisendatakse, et sul on peale mängimise ja jonnimise ka muid ülesandeid, võetakse see omaks. Siis ei teki konflikte ja arusaamatusi.

Ja teie lapsed tegid kõik ära ega ajanud vastu?

Jah. Algul ikka piuksumise ja jorisemisega, aga pikapeale, eriti, kui sa ise töödes kaasa lööd ja samal ajal ei looderda, tekib lastes mõistmine, et töö on osa kõigi inimeste elust, ka lastel.

Tuli teil lastega vahel ka probleeme ette?

Kõige vanemal tütrel oli üks periood, kui ta hakkas keskkooli ajal sõbrunema bändimeestega. Nonde elukombed – need olid ka Vene ajal teada. Siis tuli mul paaril korral rahulikult laua taga seletada, et võiks mõned asjad tegemata jätta. Saime sellest üle.

Kas nüüdne noorsugu tundub erinev kui teieaegne?

Eks ikka, ja see on asjade loomulik kulg. Aga kui perekond on kokkuhoidev ja üksteist toetav, kui kõike püütakse koos teha ja otsustada ning ka lapsed on varakult otsustamisse kaasatud, siis hakkavad asjad sujuma normaalses plaanis.

Oluline on see, et laste vaba aeg on täidetud mõistlike asjadega. Siis võib ta paratamatult hakata teab kelle mõjul otsima tühiku täitmiseks midagi sellist, mis võib-olla pole kõige targem.

Kirjanik Mihkel Mutt ütles mulle kümmekond aastat tagasi, et nüüdisaja noored justkui ei tahagi täiskasvanuks saada, vaid lõbujanu ja tahtmatus vastutust võtta kestavad 30. eluaastani. Olete päri?

See puudutab väga paljusid linnalapsi, kellel ei ole kohustusi ja on ainult meelelahutus. Ka on oluline, et lapsel oleks vaimsed huvid.

Raamat on üks eriti väärtuslik asi, mis inimest kasvatab. Sealt jääb külge üht, teist ja kolmandat. Ma hakkasin lugema nelja-aastaselt. Küsisin vanema venna käest tähti ja siis lugesin kõike, mis kätte jäi.

Kuueaastasena lugesin läbi Jaan Adamsoni Eesti ajaloo algkoolidele, kust sain niisuguse laksu, et minust sai suur Eesti patrioot. Hakkasin taga ajama selliseid raamatuid, mis käsitlesid Eesti ajalugu, eriti dramaatilisi aegu, nagu Vabadussõda ja okupatsioonid.

Õnneks oli maal neid raamatuid siin ja seal peredes saadaval. Täditütre mehel oli terve kohvritäis sellist kirjandust, mille eest oleks Siberisse sõit kohe kindel olnud. Lugesin sealt kõik läbi juba algkooli päevil.

Kuidas te nois raamatuis kirjutatu nõukogude reaalsusega kokku viisite?

Kodus räägiti ikka avameelselt. Maal käis kõik lahtise tekstiga. Mäletan, et kuni kolhooside tekkeni, kui talus oli oluline sündmus, pulmad või juubel, alustati lauas istumist Eesti hümniga. Ma olin isegi nii julge – naabritalu naisel oli 50. sünnipäev –, et kui lauda oli istutud, siis tõusin püsti ja oma poisikesehäälega alustasin Eesti hümni. Seejärel tõusid ka teised minu järel püsti.

Tollal käis vähemalt meie külas, Aukülas Haljala lähedal, elu oma seaduste järgi. Nõukogude seadused meil nagu ei kehtinudki. Sest küla oli väga iseteadev. Külarahvas ehitas ise algkoolimaja, rahvamaja, ostis oma raha eest raamatukogu. 1948. aastal see aga hävitati.

Õuele sõitis Vene sõjaväe auto, sõdurid kobisid sealt maha, läksid tallu, kus raamatukogu asus, ja loopisid kõik raamatud kui nõukogudevastase kirjanduse veoauto kasti. Hiljem kuulsime, et need põletati ära sõjaväeosa territooriumil. Mulle oli see kohutav löök.

Nüüd on seal külas alles vast kümme talu, ja needki pole enam tootmistalud, vaid suvitustalud. Nii et küla saatus on üsna karm.

Ega ainult külad tühjaks jookse, tervelt Eestimaalt kipub rahvas ära. Mis tunde see tekitab?

Seda takistada ei saa. Globaliseerumine on minu arvates paratamatu.

Kogu õhtumaa tsivilisatsioon on arenenud aastatuhandeid oma sisemiste reeglite järgi. Kogu aeg on toimunud tõusud ja langused. Päris pikka aega on püsinud stabiilsus, kuid selles, mis praegu toimub, näen küll muremärke. Need vahepealsed aastakümned, kui eesmärgiks seati heaolu, hävitasid midagi olulist.

Minu arvates ei saa heaolu olla inimelu, rahva ega tsivilisatsiooni eesmärgiks. Hästi elada, et riided oleks seljas ja kõht täis, on loomulik. Aga seada see terve ühiskonna taotluseks – siin pandi millegagi mättasse. Sest mida me nüüd näeme? Samal ajal kui Euroopa vaevleb tööpuuduses, veetakse võõrtööjõudu sisse. Sest kõik tööd ei sobi enam heaoluinimesele.

Ta on harjunud saama prisket palka, mille najal mõnusalt aega veeta ja minimaalselt tööd teha, iga nelja-viie aasta järel tööpäeva lühemaks kaubelda ja pensionile minekut varasemale ajale nihutada. Juba 10–20 aastat tagasi oli selge, et niimoodi see lõpmatult kesta ei saa. Kuskil on heaolul piir, kus tõuseb sein ette, millest enam läbi ei murra. Nüüd on see piir käes.

Maailmast on kadunud suured tsivilisatsioonid, ja midagi sellist toimub ka meie valge tsivilisatsiooniga. Kui enam ei taheta tööd teha, ei taheta sünnitada ega lapsi kasvatada, ei taheta oma pürgimustes näha tähtsal kohal vaimset poolt, vaid võetakse vastu ainult meelelahutust – need ja muud märgid on ohumärgid. Aga neid ei taheta tunnistada. Sest inimestele tuleb ikka ette sööta häid uudiseid ning halbu uudiseid varjata või neist mitte välja teha.

Kas Eesti noorte äraminek pole sõnum sellest, et siinne riik neid enam ei rahulda?

Ma ei ole nende noorte mõttelaadist aru saanud. Nad ei ole seda avanud. Sõidetakse Austraaliasse, kaks kätt taskus, et vaatame, mis edasi tuleb. Ja tuleb see, et neil, kes kaks kätt taskus lähevad, on läbilöögijõud olemas. Sinna nannipunn ei lähe. Niimoodi kingime enda rahva hulgast ära selliseid, kellel on pealehakkamist ja enesekehtestamise tahet.

Kas te oma lastelastel laseksite minna välismaale?

Oleneb sellest, mis eesmärgiga. Kui nad tahavad minna õppima või õppimise vahel raha teenima, miks mitte. Aga kui nad seikluse peale lähevad, siis küll räägiksin nendega. See on õletuli, mis korraks võib soojendada, aga inimesel on vaja pidevat soojust. Elu ei ole esimesed 20 aastat, vaid võib kesta väga kaua. Ja elu elamisväärsus viimastel aastakümnetel sõltub sellest, mida sa nooremas eas oled teinud ja suutnud.

Mis teid Eestis enim häirib?

Vihkamine. Öeldakse küll, et see on eestlastele omane. Aga ei pruugi olla, sest olid aastad, kui sellist totaalset vihkamist Eestis ei olnud. Siin on jutumärkides suur teene meie poliitikutel, kes on vihkamist oma erakondliku mätta otsast kahel käel külvanud. Tekib tunne, et eestlastel oleks lausa kohustus kedagi vihata.

Poliitik Mart Laar pakkus hiljuti Arteris, et Eesti järgmine suur eesmärk võik olla, et eesti keelt kõnelevaid inimesi oleks poolteist miljonit. Kuidas sündimust suurendada, et Eesti riik kestaks?

Kardan, et propagandaga ega maksusoodustustega seda ei tee, kui inimestes ei teki soovi lapsi saada, kui inimesed ei näe lastes lisaks murele ja kulutustele, mida lapse kasvatamine nõuab, ka midagi olulist ja positiivset ja rahulolu andvat. Kuni seda äratundmist ei teki, piirdutakse ikka ühe lapsega või ei saada üldse lapsi, kui eesmärk on elu nautida.

See, et lapsed võivad anda palju rõõmu ja õnnetunnet, et laste arengu jälgimine ja lastega suhtlemine võib olla nauditav – seda peab ise omal käel avastama. Kahtlen sügavalt, et kedagi selle äratundmise juurde kättpidi saab viia.

Kujutate ette, et teil poleks ühtegi lapselast?

See oleks kohutav tühjus.

Kui tihti saate oma lastelastega tegelda?

Päris tihti. Näiteks möödunud pühapäeval oli minu juures neli lapselast, tulid siia kelgutama ja lume sisse mürama. Pärast oli meil ühine lõunasöök. Kaks lapselast olid mul siin kolm päeva, kuna nende emal oli mitmesuguseid tegemisi, nii et tal ei olnud võimalust neid lasteaeda viia ja sealt tuua ja õhtul nendega koos olla.

Kui on koolivaheaeg, tulevad siia Hiiumaa lapselapsed. Müran nendega ja teen kõike seda, mis issidel jääb ajapuudusel tegemata. Aga vanaisaga on asi alati kindel.

Olete elus nii palju korda saatnud. Mida veel tahaksite teha?

Tahaks kunsti teha, proovida midagi muud kui seni. Tahaks aidata kaasa oma lastele, nende laste kasvatamisele nii materiaalselt kui ka vaimse poole pealt.

Ja muidugi mind huvitab, mis saab Eesti riigist ja mis saab Euroopast. Euroopa on mulle üks tõsine murekoht. Ma ei näe Euroopa Liidus seda ühtsust ja jõudu, mida oleks vaja, et tulevikus ennast kehtestada. Mul on kartus, et Euroopa hakkab prestiiži poolest järjest allapoole vajuma. Olen isegi niisugune ketser, et toetan Euroopa Ühendriike.

See tähendab, et...?

Euroopa oleks üks riik nagu Ameerika Ühendriigid. Sest rahvusriikide konföderatsioon läheb ligadi-logadi üle kivide ja kändude. Kuhu me niimoodi jõuame? Näiteks Hiina läheb samal ajal päris jõuliselt oma teed, läheb julmalt ja kehtestab ennast.

Me Euroopas vaatame paberi pealt, kas nii tohib või ei tohi, kas see on demokraatia ja inimõigustega kooskõlas, kuigi siinsamas kõrval lüüakse sellele kõigele käega ja saadakse maailma suurvõimuks.

Mis saab Eestist, kui tulevad Euroopa Ühendriigid?

Ega keegi hakka meid siin sundima inglise keelt rääkima. Keegi ei tule meie väikest identiteeti ära võtma. Meile jäävad oma lipp ja hümn ja laulupeod ja koolid ja omakeelne ajakirjandus. Kõik jääb, olen selles kindel. Euroopa huvides ei ole teha totalitaarset riiki.

Aga kui Euroopa Liit kõiges taganeb, pole küll erilist lootust, et siit midagi head tuleb.

Paraku ei ole Euroopas enam tahet, suurt ja võimast tahet, mis paneks asjad paika ja õigesti liikuma. See on üks languse märke.

Kuhu tahe kadus?

Tahe kadus koos kohutavalt mõnusa eluga. Söödi end vaimult paksuks ja hingelt rasva.

CV Heinz Valk (73)

Sündinud 7. märtsil 1936

Gattšinas

Eesti kunstnik ja poliitik

Õpingud

1944–1949 Võipere algkool

1949–1954 Tallinna

22. keskkool

1955–1961 Eesti Riiklik

Kunstiinstituut, lõpetas

metallehistöö erialal

Töö

Olnud Tallinnas vabakunstnik

1972–1976 Eesti NSV Kunstifondi peakunstnik

1979–1987 Eesti NSV Kunstnike Liidu juhatuse I sekretär

1987–1989 Tallinna

 Kunstiülikooli õppejõud

1964–1975 juhendas Tallinnas karikaturistide kooli

Poliitika

Eesti Muinsuskaitse Seltsi

asutajaid 1987

Eestimaa Rahvarinde asutajaid 1988

1988–1993 Eestimaa Rahvarinde volikogu ja eestseisuse liige

1990 Eesti Liberaal-Demokraatliku Partei asutajaid

1990–1992 Eesti Vabariigi ülemnõukogu liige

1990 Eesti Komitee liige

Eesti NSV teeneline kunstnik 1979

Kujundanud märke, medaleid ja ehteid

Tuntud karikaturistina ja

šaržide autorina, avaldanud

kogumikke

Illustreerinud mitmeid raamatuid, sealhulgas Lennart Meri «Hõbevalge»

1960. aastatest tegelenud

aktiivselt rahvakunstiesemete kogumisega

Septembris 1989 toimunud «Eestimaa laulu» üritusel ütles oma kõne lõpus lause «Ükskord me võidame niikuinii!»