Kus on uued Georg Otsad ja Margarita Voitesed?

Üks märgilise tähtsusega Pipidest: Helgi Sallo (keskel) Vinteri ja Raudmäe muusikali «Pipi Pikksukk» nimiosas. Foto: Harri Rospu, teatri- ja muusikamuuseum

Muusikateatrid vaevlevad staaripõuas. Nimesid, kelle pärast n-ö tavaline eestlane sammud pikemalt mõtlemata teatrisse seaks, lihtsalt ei ole. Miks?

Ehk mäletate veel ammuseid aegu, mil Estonia teatri kassa juures rippus nimekiri etenduste kavaga, kuhu hariliku pliiatsiga lohakalt kirjutatud peaosaliste nimed.

Piletijahtijad ajasid siis näpuga järge – mitte et millist etendust vaatama minna, sest isegi žanr polnud paljudele tähtis, vaid et kes laulab-mängib. Tollastel Pipi Pikksukkadel Katrin Karismal ja Helgi Sallol oli kummalgi oma toetajaskond, kes ainult üht diivadest aktsepteeris ja muusikali mitte mõni kord, vaid mõnikümmend korda vaatamas käis. Sama kehtis ooperilavastuste kohta, kus toimus nähtamatu duell Margarita Voitese ja Anu Kaalu pooldajate vahel. Rääkimata meeslauljatest – Hendrik Krummist, Mati Palmist või Tiit Kuusikust.

Kelle pärast aga teie kas või homme teatrisse läheksite? Jääte vastuse võlgu? Jääb Artergi. Nimekaim muusikateatri artist näib olevat Jassi Zahharov, ja sedagi paljus tänu omaaegsetele linnahalli muusikalidele.

Nõutuks jääb ka tuntud muusikateatrisõber Tiit Made, kes ütleb otse: «Kui Nõukogude ajal käisid meie parimad artistid La Scala laulukoolist läbi, siis praegu, tundub mulle, pole sinna isegi kedagi saata!»

Made: tase jätab soovida

Made peab meie parimateks lauljateks kuuekümnendate aastate koolkonda. «Sinna jäi kõrgtase – Krumm, Ots, Palm, lisaks terve hulk naisi. Niisugust koolkonda meie muusikateatritel praegu pole, see on küll tõsi,» nendib muusikagurmaan ja rõhutab, et küsimus pole lauljate andekuses, vaid hääle omadustes. Made meelest ei soosi ka meie kliima – erinevalt Itaaliast – maailmakaliibriga tähtede esiletõusmist.

Teisalt – soomlastel neid ju on, tõdeb Made, nimetades Karita Mattilat ja Martti Talvelat. «Meil on seevastu esindatud mitte kõrgtaseme, vaid teise ja kolmanda ešeloni lauljad, kes maailma muusikateatrites esinevad. Ära on läinud näiteks Ain Anger, Juhan Tralla ja Annely Peebo, kes aga Viini Volksoperiga juba suuresti lõpetanud ja – nagu olen kuulnud – hakkab sügisel Estonias kaasa tegema Bellini ooperis «Capulettid ja Montecchid»,» loetleb Made.

Ta avaldab kahetsust, et pärast Hendrik Krummi pole meil olnud «korralikku» tenorit.

«Meil on ka suur puudus metsosopranist ja pärast Margarita Voitest pole kusagilt võtta koloratuursopranit. Tenorid on lisaks ka füüsiliselt nõrgad – kui on vaja ära laulda aaria Donizetti «Armujoogist», mis kestab natuke üle viie minuti, siis olen oma kõrvaga kuulnud, kuidas meie tenor hakkab juba kolmandal minutil otsi andma.»

Nii ongi Made sõnul meie muusikateatritel kombeks osta vajalik «hääl» sisse mujalt – nii tuleb pikas perspektiivis odavam. «Midagi pole parata, kui oma hääled ei kanna. Vahel on nii saalis kui ka kulisside taga olnud lausa kole kuulata,» nendib ta. «Hiljuti pidi Vanemuises olema «Manon», aga Leedu laulja Kristian Benedikt jäi haigeks, hääl vajus ära.

Järgmisel päeval pidi «Manon» tulema Tallinna, aga tuli hoopis «Madame Butterfly»,» toob Made näite ning kohe ka võrdluse: «Kui Roberto Alagna La Scalas «Trubaduuri» etendusel esimeses vaatuses vihastas ja lavalt minema läks, võeti kulisside tagant kohe üks noor laulja, kes jätkas samast kohast, kus maestro pooleli jättis.»

Ooperidiivade raske elu

Elav legend, koloratuursopran Margarita Voites vastab küsimusele, miks pole lavalaudadele tõusnud uut Georg Otsa või Margarita Voitest, heliseva naeruga: «Ei tea, äkki ei sünnitata või? Just rääkisin telefonitsi pikalt ühe Estonia töötajaga, arutasime ilmaelu ja imestasime, et mis asi see on, et kavva võetakse lavastus, aga endal pole peategelastki võtta.

Violettad on kogu aeg olnud Venemaalt. Nüüd on mindud nii kaugele, et isegi lavastajad on võõrad, ja siis vaatasime, et ega meie oma kunstnikkegi pole,» räägib Voites. «Või on tõesti kõik läinud parematele jahimaadele?»

Ta nendib, et sinna siirdunud n-ö lahustuvad uues keskkonnas ning ega neist kodumaal suurt midagi kuulda ole.

73-aastasena endiselt kontserte andev Voites annab mõista, et ega primadonna tiitlit kerge saavutada olnud. Isegi siis, kui roll suurepäraselt välja kukkus, valitsenud Estonias tema ajal mentaliteet mitte mingil juhul õnnestumise puhul kiita. «Mulle ei öeldud kunagi, et olen hea või asendamatu. Üks direktor, kelle nime ma ei nimeta, rääkis aina, kui raske tal on. Et Georg Otsa aina kutsutakse igale poole, aga kui mind paluti, vastas ta, et meil on Margaritat just praegu väga vaja.»

Samas – suheldes teatris veelgi varasemate primadonnadega nagu Elsa Maasik ja Meta Kodanipork, uuris noor Voites, kuidas nende ajal teatris olukord oli. Ja nemad tunnistanud ühest suust, et veel hullem. Tähtedevaheline rivaalitsemine viinud sukkadesse žiletiterade ning lavale asetatud toolidele knopkade poetamiseni.

«Tegelikult tuleks vist asja suhtuda nii, et rõõmustame sellegi üle, mis meil on,» arutleb Voites. «Ilusaid hääli on olnud, aga nad lihtsalt kaovad ära. Uut Otsa, Krummi või Kuusikut pole tulnud.»

Primadonnaks peab ise tahtma

Teine Estonia endine primadonna Anu Kaal usub, et meie muusikateatrite staaripõua on ehk põhjustanud lihtsalt teistsugune aeg. Inimestel on teatrielamuste saamiseks palju eri võimalusi ja tihtilugu piisab, et aseainet leitakse telerist.

Muusikaakadeemia õppejõuna kinnitab Kaal, et andekaid inimesi vähem küll ei sünni. Võib-olla pole viimastel aastakümnetel kooli lõpetanutel olnud lihtsalt piisavalt õnne ja teatripoolset kaasaaitamist. Tema meelest pole sugugi halb idee, et teater võiks valida mõne noore ja perspektiivika laulja ning temast aastatega nimeka tähe vormida.

Siiski tunnistab Kaal, et seda on raske teha juhul, kui noor laulja samal ajal laulmist alles õpib – tööd ja tudeerimist edukalt ühitada läheb keeruliseks. Seda enam juhul, kui tegemist on pereinimesega. Pealegi peab tulevasel tähel olema sees törts edevust, sest tuntuks saamisel on vaja ju tihti figureerida televisioonis ja kirjutavas pressis ning kahjuks pole kõik avalikkuse kõrgendatud tähelepanuks valmis.

«Võimalusi, mida elus teha tuleb, on alati palju, aga inimene peab ise panema ritta asjad, mis tema jaoks olulised,» sõnab Kaal. «Enda kohta ei saa ma öelda, et kõik oleks väga kerge olnud. Eks ma ikka nägin vaeva ka selleks.»

Sama meelt on rahvusooperi praegusi hinnatumaid naislauljaid Heli Veskus. Tema arvates on nimekate publikumagnetite puudumine otseselt seotud meediaga. «See tähendab, et meie väikeses riigis peab inimene figureerima televisioonis,» arvab ta. «Ja kuna ooperilauljaid tavaliselt ei haarata teleprojektidesse, olemegi jäänud tagaplaanile.»

Tohutut abi andis muusikateatritele kahtlemata hiljutine mammutülekanne ooperi «Armastus kolme apelsini» vastu esietenduselt, kuid Veskuse meelest võiks rahvusringhääling rahvusooperile tunduvalt tihemini appi tulla. «Lauljaid võiks hoopis sagedamini haarata ka persooniintervjuude saadetesse,» pakub lauljanna.

Potentsiaalseid tähti pole promotud

Vanemuise muusikalis «Ämbliknaise suudlus» lööb ühe peaosalisena kaasa Lauri Liiv, kes pole trupi koosseisuline liige. Pole vist raske aimata, et Liiv ja tema lavapartner Koit Toome kutsuti osalema just tänu sellele, et lisaks rahvusvahelise mõõduga muusikalikogemusele meelitab inimesi teatrisse nende nimi.

«Noh, eks pigem tullakse ikka konkreetset tükki vaatama,» jääb Liiv ise tagasihoidlikuks. Siiski nendib ta, et kui Lääne-Euroopas on publik saalis enamasti tüki enese pärast, siis Eesti teatrisõbrad tulevad pigem nimede peale. Ka tõdeb Liiv, et nähtavasti pole meie muusikateatrid lihtsalt suutnud oma palgalisi soliste piisavalt promoda.

«See on vist, jah, ainukene point, ja kui unustada sõna «staar», siis minu meelest on Estonias praegu üle pika aja võimekas noorte lauljate põlvkond,» lausub Liiv ja loetleb isiklikke lemmikuid – Priit Volmer, Helen Lokuta, Juuli Lill, Rene Soom, Oliver Kuusik.

«Jah, Voites ja Ots olid omal ajal vaieldamatult väga kõva klassi lauljad ja neid võib nimetada ka meie staarideks, aga kedagi nendega võrdlema hakata oleks kohatu,» leiab ta.

Primadonnade aeg on läbi?

Rahvusooperi Estonia juht Aivar Mäe ütleb, et ennekõike tuleks lahti mõtestada, kes üldse on staar. «Meil ju valitakse pidevalt superstaare ja tavalisi staare ning minu meelest on see sõna ära lörtsitud. Superstaariks saadakse meil ju 16-17-aastaselt, esitades ühe laulu,» vihjab ta irooniliselt televisiooni menusaatele.

Hoopis teine asi on head lauljad. Neid viimaseid, leiab Mäe, on Estonia trupis piisavalt. «On neidki, kes annavad välja ooperiprimadonna mõõdu,» kinnitab ta. «Jah, paraku hakkame inimesi hindama siis, kui näeme neid mujal maailma ooperilavadel.

Sest muidu näeme Eestis neid n-ö staare iga päev turul või lihapoes. Eestlasele on aga staar midagi kättesaamatut, kauget, kes korraks tuleb ja siis jälle läheb. Ei hinnata niivõrd laulja võimeid, kuivõrd just seda kättesaamatust.»

Primadonnade aeg on aga Mäe meelest üsna ümber. Vähemasti selliste primadonnade, keda ooperiajaloost teame – selliste, kes tuju ajel etenduses osalevad või mitte. «Tänapäeva diivad on tegelikult väga lihtsad inimesed, meie ettekujutus tõelistest tähtedest on pisut väärastunud,» usub Mäe. «Praegu näitavad kõik märgid, et lähema nelja-viie aasta jooksul oleme päris kõval maailmatasemel.»

Ka Vanemuise juhi Paavo Nõgene meelest on muusikateater võrreldes endiste aegadega tublisti muutunud. Nii näiteks polnud varem kergemad žanrid – eeskätt muusikalid ja operetid – nõnda esiplaanil kui praegu.

Ja kuna Eesti on väike, peab ta olukorda, kus muusikalilauljad ühest teatrist või projektist teise liiguvad, täiesti normaalseks. «Ooperis on meil aga täna «tööl» ainult kaheksa solisti, ülejäänud rollitäited otsime mujalt riikidest ja komplekteerime koosseisu vastavalt parimatele võimalikele lauljatele.

Tenorid käivad näiteks Leedust, Türgist, Hiinast, Venemaalt ja Saksamaalt. Tenorit meil teatris palgal polegi, sest talle pole piisavat rakendust pakkuda, ja iga tenor ei sobigi igasse rolli. Usun ka, et Tallinna publik ei pruugi meie esilauljaid teada, Tartus on neil kõigil aga oma publik olemas. Igas teatris on oma Georg Ots, nii Vanemuises kui ka Estonias. Võib-olla ei paista nad lihtsalt välja.»